Tartu linnapea Urmas Klaas pidas kõne Eesti Vabariigi 108. aastapäeva kontsertaktusel Eesti Rahva Muuseumis 22. veebruaril. Avaldame selle täismahus.
Austatud peaminister, Tartu aukodanikud, Tartu tähed, armsad tartlased ja Tartu sõbrad
Tartu poiss, Tartu ülikooli audoktor ja folklorist Felix Oinas kirjutas kaugel Indiana ülikoolis Siberi rahvaste usundeist: „Iga telk, iga inimelamu on maailma keskus. Seal, kus mees maailmasamba, telgi tugivaia maasse lööb, seal ongi universumi tsentrum. Igaüks, kes lageda taeva alla oma eluaseme rajab, määrab uuesti maailma keskpunkti, iga pere, kes leeaseme juures istet võtab, koondab enesesse taas lõpmatuse.“ Kauged ja iidsed elupildid elustuvad ka täna, just praegu, just siinsamas Tartus. See on meie maailma keskpunkt.
Tartu on iidne, tuhandeaastane linn. Oleme läbi aja otsinud meie eneste universumi tsentrumit, tugivaia, mis näitaks kätte meie algused, aga tooks meid ka selle ümber kokku.
Akadeemik ja vaibakunstnik Anu Raud on öelnud, et „tema silmis on kõige väärtuslikumad pühendunud, elu tõsiselt võtvad, elu armastavad inimesed, kes suudavad midagi järje peal hoida.“ Tartu lugu ongi järjehoidmine ja üksteisega arusaadavas keeles rääkimine, ühises kultuuriruumis elamine ja koostegutsemine.
Tartlastele on Tartu alati veidi kitsas olnud. Siit on sajandeid ja sajandeid teele asutud, väljast tarkusi otsimas käidud ning maailmast saadud teadmisi koju kaasa toodud. Mõelgem või neile kümnetele Tartu ülikooliga seotud suurkujudele, kes on käinud maailma mõõtmas, ümbermaailmareisidel ja avastusretkedel. See, mis nendelt reisidelt kaasa on toodud, on jõudnud ka siinsesse akadeemilisse ruumi, raamatukogudesse, tähetornidesse, arhiividesse ja linnakeskkonda.
Nii ei pea me ka täna imestama ja küsima, mis põhjusel ronivad neli tartlasest rotalust imepisikesse paati ja ületavad sellega Atlandi ookeani. Kui need vägevad noored mehed täna õhtul meiega on, siis küllap saate neilt seda ka ise küsida. Eneseületamine, piiride nihutamine ja inspiratsiooni otsimine, noorte ja ehk isegi terve ühiskonna kutsumine vaimse tervise probleemkohti märkama ja neile lahendusi leidma, on teemad, mis on ka Tartule olulised.
Üha enam on meie aruteludesse jõudnud tehisaru teema. Seda ei saa ignoreerida, sest sellega tegelemata jätmisel joonistab ja mõtleb tehisaru meid selliseks, et meil endilgi on raske end ära tunda.
Tartu oma rikka linnaruumi, vahelduva linnamaastiku ja kirjusilmse haljastusega pakub kõigile häid võimalusi oma linna-aru leidmiseks. Meie võimuses on pakkuda noortele ja ka kõigile tartlastele päris kokkupuudet linnaloodusega. Üha rohkem ihkame ju oma linnas näha looduslikku, rahustavat linnaruumi; kõike seda, mis teeb Tartust erilise linna.
Selle aasta noortepealinnaks valitud Tartus väärtustatakse üle kõige meie erilist linnakeskkonda. Kõige selle kadudes lakkaks ka mõte ja vaim liikumast. Või liiguksid selle vaimu ja mõtte kandjad teistesse linnadesse või riikidesse.
Küsime sageli, mis on Eesti järgmised suured ideed ja väljakutsed pärast NATO ja Euroopa Liiduga liitumist. Nii saab ja nii peabki küsima, sest eks sõltu just sellest Eesti ja meie vaimse universumi tsentrumi püsimine. Olen päris kindel, et need ideed mõeldakse välja Tartus, sest tartlastena oleme Eestit muutnud mitmel korral, oleme muutnud maailmapoliitikat, loonud oma riigi ja rahva, juhatanud eesti rahvale kätte teeotsad ja laulud iseseisvaks saamisel. Tartul ja tartlastel on laual mitmed võtmekimbud, mis avavad nii linna enda kui ka terve Eesti jaoks uusi uksi: info- ja geenitehnoloogia, meditsiiniteadused, keskkonnalahendused, ka rahvusteadused, riigikorraldus, tugev kooliharidus ning kindlasti ka Siuru kultuurikeskuse rajamine. See kõik on päris ja mitte tehis. Nii nagu Eestigi.
Tartus asuvad rahvusülikool, rahvusmuuseum, rahvusarhiiv ja rahvusteater. Nemad saavad olla üheskoos uute arengute ja suurte ideede eestvedajad. Ja meie linnana oleme alati nende kõrval. Sellel aastal möödub 50 aastat Lennart Meri „Hõbevalge“ ilmumisest, milles pea igalt lehelt vaatab vastu teadmisi, mis on saanud tuule tiibadesse Tartus asuvast rahvaluule arhiivist, kultuuriloolisest arhiivist, rahvusarhiivist, rääkimata ülikoolidest ja Eesti Rahva Muuseumist.
Tartu ja tartlaste ülesanne on elada ja mõelda Eesti suureks – kohaks, mida ei pea arhailistel puulaevadel maakaartideta otsima. Linna ülesandeks on luua siia hea elukeskkond ning elu- ja äritingimused, mis neid tulevikuideid toetavad ja teoks saavad lasta. Võiksime oma tegudele innustust saada tartlasest, Näituse tänaval rattapoodi pidavast ja maailma parimaks rattamehhaanikuks peetava Kalle Kirsipuu mõttest, kuidas olla kõige parem oma alal. Ta ütles: „Ma tegin rohkem, kui seda isegi vaja oli. Tegin, sest ma tahtsin olla kõige kihvtim mees.“
Meil kõigil on võimalik Tartu ja Eesti taju pöörata, luua oma originaalsete mõtetega uus tartulik maailm, aga mitte sel moel, et sõrmed kirjutavad mõtlematult mõtlematuid sõnu. Ka kurje sõnu, mille mõte ja tagajärg pole klaar ka kirjutajale endale. Tartule ei ole kombeks kurjus ja ebaviisakus – need kaks ei kõla Tartu keeles. Tartu keel oli ju enam kui sajandi eest meie laulupidude, ajalehtede, raamatute, Piibli ja kõnede keel. Meie raamaturahvaks saamise kõige olulisem keel. Me ei hakka ilmselt enam kunagi Tartu keeles rääkima, aga sõnamänguliselt öeldes ja mõeldes: me võiksime üha enam omavahelistes suhtlemistes ja ettevõtmistes õppida Tartu keeles kõnelemist, olla ühises keele- ja mõtteruumis.
Täna õhtul lõppevad taliolümpiamängud Milano-Cortinas. Kaasaegsete olümpiamängude rajaja Pierre de Coubertin sõnastas olümpia põhiprintsiibi: „Autuks pole vaja pidada lüüasaamist, autuks tuleb pidada mittevõistlemist.“ Samal ajal kestab aga juba neljandat aastat Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu. Oleme sõja esimestest hetkedest olnud Ukraina ja ukrainlastega. Me ei ole aga näinud ühtegi märki, et agressor ilmutaks hetkekski tahet või vajadust hoogu maha võtta. Tartu on Ukraina ja meie sõpruslinna Lviviga. Tartus lehvib Ukraina lipp. Lehvib linna ja linlaste südames.
Kui Indrek Tammsaare „Tões ja õiguses“ Tartusse kooli jõuab ja kunstniku Johan Köleri lahkumisest kuuleb, ütleb ta: „Kuidas see küll on, et igal pool on paremad ja ilusamad ajad möödas, kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp?“ President Lennart Meri kirjeldas oma viimases, tartlasele Tiina Kaalepile antud intervjuus Tartus käiku nii: „Erast Parmasto näitas mulle oma Tartut. Ja Hando Runnel teist. Ja Ain Kaalep näitas oma.“
Aeg möödub ja tulevad uued Tartu ajad. Tulevad uute ja säravate ideedega noorte tartlaste Tartud, uued ideed, koolkonnad ja sädemed. Usun sellesse. Paremad ja ilusamad ajad on ja tulevad Tartus alati. Ja teie olete neis, kui hoiame järge.
Ilusat Eesti Vabariigi 108. aastapäeva!