Kaitseminister Hanno Pevkur pidas 24. veebruaril kõne pärgade asetamisel Vabadussõja võidusamba jalamile Vabaduse väljakul. Avaldame selle täismahus.
Armsad Eesti inimesed, ekstsellentsid, daamid ja härrad
“Rahvast ei määra see, mis tal on, vaid see, millesse ta usub,” – nii on öelnud Anton Hansen Tammsaare.
Meie, eestlased, oleme alati uskunud vabadusse ja seetõttu tähistamegi täna mitte ainult oma riigi sünnipäeva, vaid meie rahva vabaduse sündi.
Tähistame hetke, mil ütlesime ühiselt: me tahame olla ja otsustada ise.
Idee vabast Eestist sündis julgusest. Ta võrsus keelest ja kasvas mälust. Ta on püsinud elus tänu kultuurile ja tahtele.
Iseseisvus ei ole kunagi olnud enesestmõistetav. See ei ole kingitus. See on vastutus. Iga päev. Igale põlvkonnale.
Seda vastutust kandes usume õigusesse rohkem kui jõusse. Usume, et piire ei tõmmata verega ja usume, et ka väikesed rahvad väärivad suurt tulevikku.
Kuid praegu käib Euroopas sõda nende uskumuste vastu. Just täna, Eesti Vabariigi aastapäeval, algab Venemaa julma ja hävitava agressioonisõja viies aasta ning seda lahinguväljal, mitte valgustatud ja köetud ruumis.
See ei ole ainult sõda Ukraina vastu. See on sõda tõe ja õiguse vastu. Sõda, kus Ukraina rahvas ei kaitse ainult oma maad, vaid kaitseb ideed vabadusest. Sama ideed, mida Eesti kaitses oma vabadussõjas ja kaitses taas iseseisvudes.
Siin Eestis oleme kogenud valusalt, mida tähendab, kui impeerium ütleb: „Te ei ole päris rahvas.“
Me teame, mida tähendab, kui su keel vaikima sunnitakse. Kui su lugu püütakse kustutada ning ajalugu vägivallaga ümber kirjutada. Jah, me teame, kui kallis on vabaduse hind.
President Lennart Meri ütles kord: “Me ei tohi lasta ajaloos juhtunul korduda vaikimise kaudu.”
Seetõttu peame mäletama, sest unustamine on luksus, mida me endale lubada ei saa. Ka Euroopa peab mäletama, et järeleandmised ei ole toonud rahu minevikus ega too rahu ka praegu. Et kurjus ei rahune vaikimisega. Et agressioon ei peatu, kui temaga kaubelda.
Me elame ajas, kus maailm on lõhestunud. Kus tõde peab võitlema valega. Kus demokraatiat nimetatakse nõrkuseks ja jõhkrust püütakse nimetada tugevuseks.
Kus ühel pool jõud annab õiguse ja vägivald on tööriist ning teisel pool piirab õigus jõudu ja inimene on väärtus. Kus ühel pool on hirm ja allumine ning teisel pool vabadus ning vastutus.
Eesti on teisel pool. Koos oma liitlastega. Koos lääne kultuuriruumiga. Me ei sulgu endasse, vaid usume, et meie vabaduse vundament on rahva kaitsetahe, iseseisev kaitsevõime ja tugevad liitlassuhted.
Rahvana oleme küll väike, aga meie süda on suur. Me teame, et meie julgus on positiivselt nakkav, mis sütitab ning liidab rahvast.
Me teame, et oleme valmis võitlema oma ideede ja vabaduse eest. Mitte ainult relvaga, vaid ka südamega. Mitte ainult piiridega, vaid ka väärtustega. Mitte ainult enda jaoks, vaid ka nende jaoks, kes täna ei saa vabalt tähistada.
Just seepärast pole iseseisvuspäev vaid mineviku mälestus või üks päev kalendris. See on valik – igal hommikul. Igal otsusel. Igal põlvkonnal.
See on ka tuleviku lubadus ja uuendatud tõotus, kus ütleme selgelt ning valjult:
Me seisame vankumatult vabaduse kaitsel ja me ei kummardu hirmu ees. Me hoiame rahvana kokku ja meil on julgust oma õigusi kaitsta. Julgust rääkida. Julgust kuulata. Julgust tegutseda. Sest me ei lepi maailmaga, kus vabadus on väheste privileeg.
Vabadus peab kuuluma kõigile või ta ei kuulu kellelegi.
Meie valime vabaduse – nüüd ja igavesti.
Hoidkem Eestit!