Peaminister Kristen Michal pidas 22. veebruaril Tartus Eesti Rahva Muuseumis vabariigi aastapäeva eel valitsusjuhi traditsioonilise kõne. Avaldame kõne täismahus.
Tere õhtust, Eestimaa!
Kallid tartlased!
Mõistan selle sõnavõtu tähendust. Kui kuskil, siis siin, ülikoolide linnas, on väga nõudlik ja asjatundlik kuulajaskond. Meil kõigil, ka minul, on palju küsimusi, et mis siis maailmas ja kodus juhtub. Teen oma parima, et see lahti rääkida nii, nagu asju näeme.
Kogu Eesti taasiseseisvuse jooksul ei ole meie aeg olnud aastapäeva eelõhtul nii liigestest lahti kui täna. Aeg ei ole vaid liigestest lahti, vaid ka ehmatavalt ettearvamatu.
Majanduslikult on küll olnud ka hullemaid aegu kui praegu, isegi korduvalt, aga maailma julgeolekus toimuv hoiab valvsana. 2022. aastal sattus vabariigi presidendi õhtune aastapäevakõne just päevale, kui Venemaa tungis hommikul Ukrainasse. Aga siis oli mõnes mõttes lihtsam – vaenlane oli selge, sõbrad ja liitlased olid selged ja tuli kiiresti hakata otsustama, kuidas Ukrainat aidata. Eesti seda tegi, kiiresti ja eeskuju väärivalt, teeb siiani.
Täna on olukord erinev. Viimane aasta ja eriti viimased kuud on toonud lausa põhimõttelisi muutusi. Kogu maailma, loomulikult ka meie igapäevaelu mõjutab Ameerika Ühendriikide MAGA ideoloogia. Ameerika uuesti suureks tegemine on toonud kaasa eemaldumist Euroopast ja suurt huvi ümbritsevate territooriumite, eelkõige Gröönimaa vastu.
Ärevust on palju. Näiteks Soome president Alexander Stubb võttis praeguse olukorra kokku sõnadega: “Ameerika muutub ja tema ideoloogia on vastuolus meie omaga.“
Erinevate infode ja imagote võitluses ei ole vähe neid, kes usuvad senistel väärtustel ja kokkulepetel põhineva maailmakorra lõppu. Nüüd kehtivatki reegel „kellel jõud, sellel õigus.“ Eestiski kerkisid esile kohe need, kes ennustasid maailma vältimatult jagamist USA, Hiina ja Venemaa vahel, samuti NATO ja Euroopa Liidu lõppu. Soovitati olla hallis tsoonis hall hiireke ja saada aru, et „linna tuli uus šerif“.
Mida see tegelikult tähendab? Midagi väga alandavat: seda, et peaksime olema tuulelipuriik, kes headel aegadel on riik ja muudel kellegi vasall. Hea, et meie esiemad ja esiisad seda ei kuule.
Soovitatakse meeldida ka Putinile. Selliste ideede kurb tipp oli osa inimeste suhtumise muutus Ukrainasse, mille võttis värvikalt kokku üks sotsiaalmeedias aktiivne tegelane Vallo Veersalu minu Facebooki lehel kommentaariga: „pista peesse oma Ukraina abistamine“.
Kahjuks pole ta üksi. Märgata on, et ka mõnel erakonnal põlv nõtkub. Halb märk tuli Viljandist, kus linnavalitsuse eest eemaldati Ukraina lipp. See ei olnud mingi juhus ega logistiline viga, see oli strateegia.
Kui kõik viimaste kuude sellised soovitused ellu viidaks, siis mõne aja pärast oleks meil tegemist väga teistsuguse Eestiga. Midagi Ungari või Gruusia sarnast, kus oleks küll suur juht, aga poleks vabadusi, mainet, suhteid ega sõpru. Minu seisukoht on, et: „see ei lähe kohe mitte“, kui Oskar Lutsu „Kevadet“ tsiteerida.
On väärtuskonfliktide teravnemise aeg.
Neile, kes toorest populismi peavad poliitikaks, soovitan vaadata enda sisse ja mõelda, mida te tegelikult tahate. Enamikel juhtudel on see soov saada tugev käsi, kes lööks korra majja. Tugev käsi on harva puhas ja peaaegu eranditult rakendatakse seda kiiresti jõu ihalejate endi vastu. Populistlik tugev käsi, rüütatuna konservatismi, toetab ka maailma jagamist mõjusfäärideks.
Mõjusfäärid on Eesti jaoks äärmiselt kurjakuulutav sõna. Viimane suurte riikide selline leping, Molotov-Ribbentropi pakt, tehti 1939. aasta 23. augustil. Eesti kaotas siis iseseisvuse 50 aastaks.
Kas tõesti on naasmas suurte sõjalaevade ajastu, kus suuremad võtavad väiksematelt, mida tahavad? Üks on selge – peame tegema kõik selleks, et mitte kunagi enam jääda Vene mõjusfääri.
Eesti 100. aasta juubelipidustuste ajal oli seminar, kus küsiti, mida kingiksid juubeli puhul oma riigile. Noorte inimeste arutelul jäi kõlama mõte, et kui saaks, kingiks nad oma riigile tagasi need 50 aastat, mis Venemaale kaotsi läksid. Nemad mõistsid, mida me oleme kaotanud ja mida praegu kaotada oleks. Tundub, et paljud seda ei mõista.
Mõjusfääride ideoloogia viib eelkõige väikeriikidelt kiiresti kõige väärtuslikuma ehk vabaduse. Tubli tartlane, geenivaramu juht Lili Milani ütles oma hiljutises intervjuus täpselt: “Vabadus on arengu eeldus. Riikide ja inimkonna areng tervikuna on võimalik vaid paikades, kus on tagatud inimõigused ja vabadus.“
Aitäh, paremini oleks seda raske öelda.
Mida siis teha?
Ikka seda, mida oleme kogu aeg teinud. Kaitsta ja arendada vaba Eestit. Olen veendunud, et elame koos need ajaloomullistused edukalt üle. Olen veendunud seepärast, et oleme kriisideks hästi treenitud. Meid on selleks ette valmistanud meie ajalugu, meie esivanemad ja kõik need inimesed, kes on loonud meie riigi vaimse vundamendi.
Keerulistel aegadel on kulla hinnaga suured põhimõtted, mis annavad suuna ja mida rahva enamik järgib. Eesti rahvas on oma suurte otsustega meile käitumisjuhised andnud juba aastakümneid tagasi.
Näen seda nii. Põhiseadus annab suure pildi. Euroopa Liit ja NATO määratlevad meie suured kuuluvused. Näiteks juhime sellel aastal Põhja-Balti kaheksat, mis on maailmas suuruselt kümnes majandus ja Ukraina aitamises esirinnas.
Oleme üheselt Euroopa ja valinud suure ülekaaluga oma sõjalised liitlased ehk NATO. Demokraatia määratleb toimimise meetodi. Rahvuslik kultuur ehitab käitumise vundamendi. Meie viime neid põhimõtteid praktikasse.
Siit küsimus – kas on toimumas midagi sellist, mis sunniks neid suuri väärtuspõhimõtteid ringi vaatama, loobuma demokraatiast, Euroopast, NATO-st ja liitlastest? Ei ole.
Aga on ka hoopis teistsuguseid arvamusi. Martin Ehala, konservatismi oluline ideoloog, näeb Eesti tulevikusuunda hoopis teisiti. 27. jaanuari Postimehes ütles ta niimoodi: „Eesti peaks seega aitama kaasa, et Euroopa teeks läbi USA-ga sarnase maailmavaatelise puhastumise multikultist, rohepöördest, ülereguleerimisest, sooideoloogiast, LGBTQI+ propagandast ja muudest kultuurimarksismi liialdustest.”
Avaliku välja jälgijad on kindlasti tähele pannud, et eesmärgina on õhus ka naiste rolli muutmine suundumisega eelkõige sünnitusmajja ja kööki, sest muidu sureme kohe välja.
Siin saalis on täna teaduslegend Ene-Margit Tiit. Tsiteerin teda: „Rahvus, mida kaitseb iseseisev riiklik korraldus ja mis kasutab oma kõrgel tasemel arenenud keelt, ei sure välja demograafilistel põhjustel. Seda pole maailmas-kaasajal viimaste sajanditel juhtunud.“
Poliitiline kommunikatsioon sisaldab reeglina kahte elementi – lubadust ja ähvardust. Populism kasutab reeglina ainult ähvardust. Oleme seda viimastel kuudel väsimuseni kogenud, et kui te ei tee nii, nagu meie ütleme, surete kohe välja.
Ei juhtu nii. Eesti rahvas ei sure välja.
Need ähvardused on tõesti nagu külm tuulepuhang keskajast või Nõukogude Liidust. Aga eks nad mõtteliselt olidki enam vähem samad asjad.
Vananenud ja suremas ei ole ka liberaalne demokraatia, pigem on hoopis vananenud selle hääbumist ennustavad mehed.
Kokkuvõtteks. Maailm on suurte muutuste sees, suured väärtused on rünnaku all. Aga see on õpetanud, et kõike meile olulist tuleb kaitsta. Seda teemegi, aktiivsemalt kui kunagi varem. Teevad ka teised.
Tulin nädal tagasi Müncheni julgeolekukonverentsilt ja rõõm oli näha ärganud Euroopat. Kui MAGA on midagi teinud, siis äratanud üles magava Euroopa. Aitäh selle eest!
Kinnitan – need, kes loodavad, et õnnestub ajalookella tagurpidi tööle panna, peavad pettuma. Euroopa suured ja väiksed demokraatiad ei lase ennast muuta mõjusfääride etturiteks ja diktatuurideks. Seda ei juhtu. Ei juhtu ka Eestis, ärge lootkegi!
Head sõbrad!
Tulen nüüd suure pildi juurest koju. Olete vist tähele pannud, et keerulistel aegadel kipume kõik kergemini ärrituma. On öeldud, et vandesõnade lausumine aitab üle saada stressist, lahendada raskeid ülesandeid ja maandada isegi valu. Mis saaks olla siis loomulikum, kui muidugi kiruda valitsust.
Kriitika, ka terav kriitika on loomulik osa meie elust. Kanada kirjanik John Dafoe ütles tabavalt, et on ainult kahte sorti valitsusi – väljakannatamatud ja absoluutselt väljakannatamatud. Natukene lohutab, et nii oli ka eelmiste ja saab olema paljude tulevaste valitsustega.
Reaalsus on aga see, et kaks aastat koroonat ja neli aastat sõda on meid kõvasti räsinud. On tulnud teha ebapopulaarseid otsuseid ja suuremaid kulutusi, mida heal ajal ei teeks. Eelkõige puudutab see riigikaitse kulutuste järsku tõusu 5,4% -ni SKT-st.
On selge, et selline ümberjaotus ühises rahakotis puudutab enamikke valdkondi. Aga kas keegi näeb teisi võimalusi?
Olen väga tänulik inimestele, nii ametnikele kui ka paljudele poliitikutele, kes on sel keerulisel ajal erakordse koormuse ja pühendumisega töötanud ja Eesti suuremaks ning tugevamaks teinud.
Kui vaadata suuri trende, siis ka siin tuleb nii mõndagi rääkida mureliku suuga. Kunagi oli väga populaarne ansambli Põhja -Tallinn laul „Meil on aega veel.“ Teinekord tundub, et see on paljudele nagu hümn. Oleme paljudes asjades elanud nii, nagu meil oleks lõputult aega, ja kurvides ei riski üldse. Uued tegurid, nagu praegu geopoliitikas, tõestavad, et aega ei ole.
Väikeriik peab otsused tegema kiiresti. Praegu me üritamegi teha kiiresti.
Needsamad kaitsega seotud otsused tuleb võimalikult kiiresti ellu viia. Tuletame meelde Nursipalu juhtumit. Tavaarusaama järgi vaidleks me siiani, et kas ja kuhu, aga Moskva pisaraid ei usu.
Majandusfilosoof Robert Kitt sõnastas oma analüüsis Eesti suurima probleemi ja see on tema arvates kohutav pessimism, mis pärsib julgust ja ettevõtlikkust. Nõus. Kuidas see ikkagi nii on, et vaadates sama asja, näevad kaks inimest täiesti erinevat pilti, üks seejuures kõike eranditult mustades toonides?
Vaatame Eesti kohti maailma edetabelites – seda kõike oleme saavutanud vaid 35 aastaga. Ajakirjandusvabaduse indeksis olime 2025. aastal maailmas Norra järel teisel kohal.
Demokraatia indeksis 2025. aastal oli Eesti hinnatud kui „täielik demokraatia“. Raporti kohaselt kuulub sellesse kategooriasse vaid 25 riiki kogu maailmas ja Eesti on üks neist.
Innovatsiooni indeksis olime 2025 Baltimaade tipp, Euroopas 9. kohal.
Elukvaliteedi indeksis olime 2025 maailma võrdluses 16. kohal.
Kas selline areng uhkust ei tekita? Kui kõige selle juures ikkagi igal pool vaid musti pilvi näha, siis peab olema kas silmaklappidega, halva iseloomuga või on tulemas valimised. Ilmselt kõik kolm.
Midagi lihtsat ees ei ole. 2026. aastal saab ilmselt olema liikumine kokkupõrkekursil. Kokku põrkavad soov minna kas tagasi või edasi, itta või läände, sulgumisele või avatusele. Iga Eesti inimese sisemine hääl ütleb, mida teha ja missugust suunda toetada.
Minu nägemus on selge. Eesti peab olema agressiivselt tulevikku suunatud riik. Peame oma tulevikku üles ehitama haridusele, teadusele, inimkvaliteedile, kiirele reageerimisele muutustele. Taksofonid ja kolhoosid ei tule tagasi, mõned erakonnad võivad oma peakorteris faksi ootama jäädagi. Need ajad on läbi. Hirm tuleviku ees ei saa olla edukas strateegia.
Oma „Postimehe“ arvamusliidrite 10. veebruari kõnes rõhutas seda ka Eesti üks edukamaid ettevõtjaid Taavi Madiberk. Ta visioneeris seal Eesti olulisi arenguressursse, mida saaksime maailmale pakkuda muldmetallidest, droonidest kuni AI andmekeskusteni välja. Just nii tuleb mõelda, mitte, et kuidas saaks midagi ära keelata.
Väikeriigid saavad olla kas arengu eesminejad või siis järelesörkijad. Siin Tartus on tulevikku suunatud Eestist hea rääkida, sest see linn on Eesti üks suuremaid ajuladusid. Tartu oma ülikoolide ja vaimuga hoiab kogu Eesti jaoks elus omalaadset „Rakett 69“ vaimu. Rakett 69 on telesaade, kus noored peavad kaasakiskuvat leiutamislahingut ja ehitavad kaasaegset teadusele ja teadmistele põhinevat saatust.
Lihtsalt huvi pärast, kui paljud siin saalis olijatest on tarvitanud või tarvitavad oma igapäevaelus AI-d ehk tehisintellekti? Tõstke julgelt käsi! No näete, see tuleb nagu merelaine, selle eest põgenemine ei päästa, sellega mittetegelemine on nagu poksida, üks käsi selja taga kinni seotud. Sama käetõstmise test veel mõned aastad tagasi oleks andnud täiesti teistsuguse tulemuse.
Aga kui juba testimiseks läks, siis palun veel ka märku anda, kellel on teine pensionisammas? Jälle väga paljud. Heameel on tõdeda, et vähemalt siin ei sõdita terve mõistusega. Säästmine tulevikuks ei saa olla vale strateegia. Head kolleegid, kes te säästmisele selja pöörasite ja selle samba ära lammutasite, loodan, et saite siit sõnumi kätte.
Head Eesti inimesed!
Kaasaegse infomaailma iseärasus pidi olema see, et halvad uudised liiguvad kiiremini kui valgus. Head liiguvad kas hästi aeglaselt või üldse mitte, sest kes neid ikka kuulata viitsib.
See pole siiski lõplik tõde. Olen veendunud, et enamik inimesi on rahul, kui kellelgi hästi läheb. Ma saan muidugi aru, et Toompea head uudised ei pruugi alati olla kõigi jaoks head, aga ma proovin mõningaid teiega jagada.
Erinevates analüüsides näeme riigi majanduses positiivseid trende. Aja jooksul jõuavad need ka kodudesse. Tarbijate kindlustunne on hakanud taastuma. Inimesed hindavad oma pere praegust majanduslikku olukorda optimistlikumalt ja vaatavad varasemast lootusrikkamalt nii oma pere kui ka riigi majanduse tulevikule.
Keskmine netopalk kasvab ühetaolise maksuvaba miinimumi kehtestamise tulemusena rekordiliselt 10-12%. Pensionid kasvavad 5,3% . Tööhõive küündib kõigi aegade kõrgeima taseme lähedale. Tööpuuduse prognoos on kuni 6,7%. Inflatsioon on raugenud, kommertspangad ja Eesti Pank prognoosivad käesoleval aastal inflatsiooniks kuni 3%.
Eesti vanasõna ütlebki, et käre külm ei kesta kaua. See on praegu õige nii ilma kui ka majanduse kohta. Mõlemad on meil praegu kestnud kaua, aga soojenemise ja kevade märgid on õhus.
On ka aeg, sest vindumine on kõiki ära tüüdanud. Tean, et oras pole veel vili salves, aga ilma oraseta ei tule ka vilja. Hästi palju sõltub ka sellest, mis toimub Ukrainas, sellest, kuidas Euroopa ärkab ja sellest, kuidas meie naabritel läheb.
Paljudes analüüsides rõhutatakse, et Põhjamaad, Baltimaad koos Poola ja Saksamaaga on praegu kogu Euroopa üks mõtte- ja tegutsemiskeskusi, sest me oleme väga motiveeritud oma turvalisust ja elu arendama. See on tõsi, me oleme motiveeritud ja me teeme.
Kõige rohkem häid uudiseid tuleb valdkondadest, kus me midagi koos ette võtame või kus meie inimesed annavad meile võimaluse uhked olla.
Mäletan, et 1990-te aastate keskel oli suur arutelu, et äkki on laulupeod vananenud ja vabas Eestis sellist kooskäimise vormi enam vaja ei ole. Aeg tegi need arvamused naerualuseks.
2025. aasta laulupidu oli suur, tegelikult suurim Eesti ühise meeleolu looja. Sadagu vihma või puhugu tuul, rahvas tuleb kokku ja räägib lauldes meie ühisest kodust. Tundub, et Lauluväljak on isegi liiga väikseks jäänud, et ära mahutada kõiki, kes kokku tahaks saada.
Aitäh selle peo eest nii hinges kui elus!
Midagi müstilist on Eestis toimumas ka teatriga. Teatripileteid on raskem saada kui pääset olümpiavõistlustele! Mis toimub? Sellist austust teatri vastu on muidugi kasvatatud põlvkondadega, siin kiiresti midagi ei juhtu.
Covidi-aegne langus ületati vähem kui kahe aastaga ja ees on uued rekordid ehk me oleme elanike arvu arvestades teatrihuvi maailmameister. Teater on kujunenud Eestis omalaadseks kultuurikirikuks, kus mittekäimine ei kuulu hea tooni juurde. Võiks isegi öelda, et teatripiletite jahtimine on kujunenud omamoodi rahvusspordiks.
Meil on valminud erakordsed kultuuriobjektid. Rakvere Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru on tõeline arhitektuuripärl ja on vägevalt rikastanud maakondlikku kultuuripilti nii sisuliselt kui vormiliselt. Vabariigi president andis just seal kätte riiklikud autasud.
Arvo Pärdi juubeliaasta pööras Eestile suurt tähelepanu. Meie interpreedid esinesid üle maailma, Carnegie Hallist Saksamaa kirikuteni välja.
Eurovisiooni lauluvõistluse järel juhtus korduvalt, et Euroopa kohtumistel on riigipead kohvipausidel tõstnud tassi ja naeratades öelnud: „Espresso macchiato!“. Ka neist ei olnud see laul mööda läinud. Selline muhe huumor on eriti hea sildade ehitaja ja suhete looja.
Rääkimata veel sellest, et väga paljude jaoks kasvas Eesti positiivne tuntus kui mõnusa huumoriga riik. Tommy Cashile ja tiimile suurim tänu hea tuju ja Eesti pildi palju huvitavamaks maalimise eest. Tõepoolest erakordne lugu!
Eesti on praegu seisus, kus nii riiklik kui rahvuslik kultuurielu keeb. Vaadake suvekalendreid. On päevi, kus Eestis on võimalik minna ühel päeval vaat et paarikümnele üritusele, millest enamik väärib külastamist. Ja kultuurihuvilist rahvast jagub kõikjale.
Eelnevast saime juba aru, kui suur rahvuslik vara on hea tuju. Henry Sildaru hõbemedal taliolümpiamängudelt on parim kingitus vabariigi aastapäevaks, mille üle rõõmustab kogu Eesti. Aitäh! Julgus, head närvid ja suur võidujanu on omadused, mida me kõik sellest noore mehe medalist õppida võime.
Head kuulajad!
Kõnede puhul tuleb alati pärast arvestada, et loetletakse üles valdkonnad, millele tähelepanu ei pööratud. Ka mina võin kohe teha mitmekümne teema pikkuse loetelu, mida oleks tahtnud analüüsida. Elektrihinnad, haridus, sõjatööstus, põllumajandus, kõikide valdkondade rahapuudus, eesootavad valimised ja veel paljud muud olulised teemad.
Valisin võimaluse rääkida eelkõige suurtest ja olulistest väärtustest, sest võitlus nendest arusaamise üle on ja jääb peamiseks teemaks pikaks ajaks. Rõhutasin ka tänaste ja kiirete otsuste tähendust. Tallinnaski esinenud Hispaania majandusfilosoof Carlotta Perez ütles hästi: “Tänane edu on eilne julge mõte, homne edu on tänane mõte.“ Kes seda paremini teaks, kui Eesti. 90-te aastate julge ja mittestandardse Tiigrihüppe vilju lõikame praegu ja veel kaua.
Heade ideedega inimesed, on teie aeg! On nende aeg, kes pole kaotanud usku Eestisse ja absoluutne enamik ei ole. Olen meie inimeste üle uhke ja optimistlik, et me saame koos ehitada oma rahvale väärilist tulevikku. Rõhutan sõna „koos“. Taas, kas keegi näeb mingit muud võimalust?
Ja lõpuks. Iga põlvkond on vastutav oma lastelaste tuleviku eest. Meie tänast vastutust aitas mul sõnastada üks väike tüdruk, kelle käest küsiti, et kus sa elad? Tüdruk ütles, et me elame oma kassi ja koera juures.
Meie ülesanne on seega luua selline elu, kus Eesti tüdrukud ja poisid saaksid õnnelikult ja rahulikult elada koos oma perega kassi ja koera juures. Kui see on võimalik, siis on hästi. Teeme oma parima, et see juhtuks.
Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
Elagu Eesti!