Haridus- ja teadusministeeriumi uus eelarve hakkab sel aastal veelgi rohkem keskenduma üleminekule eestikeelsele õppele, mis algas 4 aastat tagasi. Sellest saadik on paljud opositsioonierakondadest, eriti Keskerakonnast, rääkinud, et üleminek on justkui „läbimõtlemata eksperiment“ või selle elluviimine ei ole piisavalt rahastatud, kirjutab riigiteaduste üliõpilane, Tartu Reforminoorte juhatuse liige Kirill Zinovkin.
Tegelik olukord on vastupidine: riik panustab märkimisväärselt üleminekusse nii uute õppematerjalide kui ka raha abil. Kuid küsimus on nüüd hoopis teistsugune: kas koolijuhid on valmis üleminekus kaasa lööma?
Käesoleva aasta eelarve peamised suurenemised on just ülemineku tõhustamisele suunatud. Nimelt on õpetajate tööjõukuludeks koos kohalike omavalitsuste toetusfondiga ette nähtud 654 mln eurot. Tänu sellele on õpetajate arvestuslik keskmine palk nüüd 2403 eurot (eelmisel aastal palk oli 2184 eurot). See omakorda osutab sellele, et õpetajate rolli üleminekus aina rohkem väärtustatakse.
Samuti eraldatakse vaatamata üldistele kärbetele eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuste toetamiseks 23,7 miljonit eurot, mis on 5,7 mln euro võrra rohkem kui eelmisel aastal (k.a. kärped). See omakorda näitab riigi valmisolekut edaspidi reformi toetada. Lisaks sellele toetab ministeerium õpilaspõhiste keeleõppetoetuse haridusasutusi, et õpilased muu emakeele või rändetaustaga saaksid täiendavat keeleõpet.
Sel aastal eraldatakse selleks 8,9 mln eurot. See omakorda tõhustab nende edaspidist lõimumist eesti ühiskonda.
Samal ajal jätkub ka Ida-Virumaa haridustöötajatele ja koolijuhtidele mõeldud palgalisa eraldamine, mille eesmärk on tõhustada piirkonnas käivat üleminekut. Selleks on eelarvest eraldatud 18,9 mln eurot ning seda saab üle 1500 Ida-Viru haridustöötaja. Pealegi said selle aasta alguses valmis ka uued lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õpe) õppematerjalid, mis toetavad ladusat üleminekut mitmekeelses keskkonnas. Ehk teisisõnu, riik on pakkunud märkimisväärset nii rahalist kui ka metoodilist tuge ülemineku edukaks elluviimiseks.
Rahast üksi jääb väheseks
Ent reformi õnnestumine suuresti sõltub just nendest, kes juhib üleminekut kohapeal. Ükski reform ei osutu edukaks vaid raha ja uute õpikute abil; reform vajab eelkõige kompetentset juhtimist. Antud juhul koolijuht ongi see inimene, kellest suures osas üleminek sõltub. Tema kujundab koolikeskkonda, võtab õpetajaid tööle ja motiveerib oma keskkonda.
Koolijuhi kompetentsis on tagada sujuvat üleminekut oma koolis, kasutades selleks eraldatud rahastust ning värvates kvalifikatsiooninõuetele vastavaid haridustöötajaid. Kuid kui koolijuht ei loo ülemineku jaoks vajalikke tingimusi, siis loomulikult mingit progressi ei toimu.
Selline lugu juhtuski eelmise aasta 3. detsembril Tallina Kesklinna Vene Gümnaasiumis. Sealt vallandati Sergei Teplovi ehk tollane koolidirektor. Teplovi juhtimise all töötasid koolis inimesed, kellel puudus vastav keelekategooria. See ei olnud tegutsemine mitte ainult seaduse, vaid ka oma õpilaste tuleviku vastu.
Niisugune on soov jätta koolides alles status quo ehk mitte kuidagi muuta õppimisprotsessi mõjutab ülemineku tõhusust tervikuna. Jällegi, ülemineku edukusest sõltuvad eelkõige õpilased ja nende tulevik. Kuid reformi takistamine on tihtipeale põhjendatud just koolijuhtide poliitilise soovimatusega.
Keskerakondlik eelistus?
Teplovi on olnud ka pikaaegne Keskerakonna liige ning arvestades Keskerakonna liikmete väljaütlemistega KOV-valimiste ajal ülemineku kohta, siis jääb mulje, et selline poliitiline soovimatus ei tulnud ainult Teplovi poolt.
Kokkuvõtteks soovin öelda, et ma siiski ei hakka kedagi süüdistama sihilikus ülemineku takistamises, kuigi vahepeal mõned juhtumid ikkagi võivad sellist muljet jätta. Hetkeseisuga nii Haridus- ja teadusministeeriumi eelarves kui ka uues Tallinna linnaeelarves paistab nii, et hakatakse veelgi rohkem investeerima haridusse ja panustama üleminekusse.
Ja just koolijuhtidel on võtmeroll reformi elluviimises, mistõttu Teplovi juhtumiga sarnaseid asju ei tohiks enam juhtuda. Seega tuleb mõista, et probleem enam ei seisne raha või õppematerjalide puuduses, vaid kohati puudulikus juhtimiskultuuris. Ning peame meeles, et sellest reformist sõltub ka Eesti riigi tulevik.