Maailm on jõudnud punkti, kus väikeriikide saatus ei sõltu enam ainult oskusest hinnata jõuvahekordi, vaid ka julgusest oma põhimõtteid kaitsta. Iga murdeajastu sunnib väikeriike vastama eksistentsiaalsele küsimusele: kas kohanduda maailmaga nii, nagu see parasjagu on, või seista selle eest, milline maailm peab olema, kirjutab Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Eesti ajalooline kogemus annab sellele küsimusele kainelt ja halastamatult selge vastuse. 1930. aastatel püüdsime kohaneda. Me lootsime, et kui oleme vaoshoitud, ettevaatlikud ja „mõistlikud“, siis jäetakse meid rahule. Tulemus oli kaotus – riigi, vabaduse ja kümnete tuhandete inimeste saatuste kaotus.
See kogemus ütleb meile ühemõtteliselt: kui väikeriik loobub oma väärtustest ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetest, loobub ta lõpuks ka oma julgeolekust.
Eesti välispoliitikat on sageli kirjeldatud kui väärtuspõhist. Sageli küsitakse – vahel heatahtlikult, vahel irooniliselt –, kas väärtustel on üldse kohta maailmas, mida juhib jõud.
Eesti välispoliitika ei ole kunagi olnud naiivne idealism. Aga see ei ole olnud ega saa kunagi olema ka küüniline, üksnes iseenda huvidest lähtuv jõupoliitika. Eesti välispoliitika aluseks on olnud ja peab ka edaspidi olema väärtuspõhine realism. Realism, mis mõistab jõudu, näeb ohtusid ja samas teab, et väikeriigi jaoks on väärtused ellujäämise tööriistad.
Nagu ütles president Lennart Meri: „Väikeriigi suurim jõud on tema moraalne autoriteet.“ See ei ole poeetiline kujund. See on strateegiline tõde.
Me elame maailmas, kus Teise maailmasõja järel loodud rahvusvaheline kord mureneb meie silme all. Reegleid, mis pidid kaitsma nõrgemaid, rikutakse karistuseta. Jõudu kasutatakse taas piiride muutmiseks. Autoritaarsed riigid räägivad üha avalikumalt, et demokraatia on nõrkus ja vabadus on luksus.
Venemaa vallutussõda rahu vastu Euroopas nihkub juba varsti viiendasse aastasse, kusjuures Ukraina riigi hävitamist alustasid nad 12 aastat tagasi. Venemaad selles sõjas toetav Hiina kujundab samm-sammult maailmakorda, kus inimõigused on siseküsimus ja jõupositsioon annab õiguse. Lähis-Idas ja Ida-Aasias kuhjuvad pinged, mis võivad kiiresti laieneda. Tehnoloogiline revolutsioon – tehisintellekt, kvantarvutid, autonoomsed relvad – muudab konfliktide ja sõja olemust kiiremini, kui meie institutsioonid suudavad kohaneda.
See kõik kokku tähendab: maailm on sisenenud korratuse ajastusse. Sellises maailmas on väikeriigi suurim viga uskuda, et torm möödub meist.
Pärast iseseisvuse taastamist oli Eesti valik lihtne ja kompromissitu: MITTE KUNAGI ENAM ÜKSI. See tähendas meie liitumist NATO, Euroopa Liiduga ning kuulumist vabade riikide poliitilisse kogukonda. Aga „mitte kunagi enam üksi“ ei ole seisund. See on igapäevane töö.
Liitlasruumi hoidmine ja tugevdamine ei ole abstraktne mõiste. Liitlased on suhted, mida tuleb hoida. Usaldus, mida tuleb kinnitada ja panus, mida tuleb anda. Seetõttu on Eesti otsus investeerida alates sellest aastast üle viie protsendi SKP-st riigikaitsesse, tugevdada oma kaitsevõimet ja võtta vastu liitlasvägesid mitte ainult sõjaline, vaid sügavalt poliitiline sõnum: me oleme tõsiseltvõetav liitlane.
Eesti suurimaks välispoliitiliseks väljakutseks murdeajastu tingimustes on teha kõik, et meie piiridelt vaenlast heidutav liitlasruum ei nõrgeneks ega laguneks. See on meiega sarnaselt mõtleva Põhjala ja Balti ruumi ühine tahe.
Eesti iseseisvuse taastamine ning hilisem meie julgeoleku tugevdamine NATO laienemise kaudu poleks olnud võimalik ilma Ameerika Ühendriikide toetuse ja rahvusvahelise tegevuseta. USA on praegu läbimas enda 250-aastases ajaloo üht suurimat sisemist muutumist, millel paratamatult on mõjud ka nende liitlastele.
Me teame, kui kaalukas on USA roll olnud ja on ka jätkuvalt vaba maailma kaitsel. Kuid me peame olema ausad – muutunud maailmas ei ole USA-l üksinda enam võimalik täita rolli, mille nad ise võtsid Teise maailmasõja lõpul.
Meie maailma ühised vastased tahavad näha Euroopa ja Ameerika tüllipööramist ja USA lahkumist Euroopast. See avaks Hiina kaitsva selja taga tegutsevale Venemaale parima võimaluse oma kauaaegse strateegilise unistuse elluviimiseks – julgeolekupoliitilise kontrolli saavutamiseks kogu Euroopa üle. See tähendaks Eestile ja teistele Venemaa piirialadel asuvatele riikidele eksistentsiaalse ohu kasvu kriitilisele tasemele.
Seepärast ei ole Eesti huvi ei idealiseerida ega dramatiseerida Ameerikat. Eesti huvi on hoida Ameerika Ühendriigid võimalikult sügavalt Euroopa julgeolekusse seotuna – sõltumata sellest, milline administratsioon teostab võimu.
Eesti välispoliitilises tegevuses tähendab see kolme asja:
Esiteks: Eesti peab jätkuvalt olema usaldusväärne ja tugev NATO liitlane, kes panustab rohkem, mitte vähem.
Teiseks: Eesti peab töötama koos Euroopa liitlastega selle nimel, et Euroopa kaitsevõime kasv vähendaks koormust Ameerikale, mitte ei asendaks Ameerikat.
Kolmandaks: Eesti peab igal tasandil – poliitilisel, sõjalisel ja ühiskondlikul – rääkima Washingtoniga ausat keelt: Ameerika Ühendriikide kohalolek Euroopas ei ole heategevus, vaid investeering USA enda julgeolekusse. Euroopale selja pööramine oleks võrdeline strateegilise enesetapuga.
NATO on Ameerika Ühendriikide jaoks jõuvõimendi. Euroopa on Ameerika strateegiline tagala. Ja Eesti on selle liitlassuhte eesliin.
Murdeajastu tingimustes on Euroopa riigid täna olemusliku valiku ees: kas kujuneda ühtse kontinendina geopoliitiliseks mõjutajaks või marginaliseeruda sisemistes vastuoludes geopoliitiliseks objektiks, kelle tuleviku üle otsustavad teised.
Kui Euroopa Liit tahab tõusta geopoliitilise tegija klassi, peab ta tegema valikuid, mis on poliitiliselt rasked, kuid strateegiliselt vältimatud. Kõige kriitilisem on siin küsimus, kas Euroopa suudab kontinenti laastava sõja võita või surub agressor Ukrainale ja seeläbi kogu Euroopale peale alandava, ebõiglase ning eksistentsiaalset ohtu sisaldava rahu tervetele Euroopa rahvastele, sealhulgas meile, Eestile.
Venemaa esmaseks strateegiliseks eesmärgiks on Ukraina riigi ja suveräänsuse hävitamine ning vaatamata suurtele kaotustele ega niinimetatud rahukõnelustele ei ole ta sellest sihist loobunud. 2021. aasta lõpul tegi Venemaa kõigile mustvalgelt selgeks veel teisegi strateegilise eesmärgi – kogu Euroatlantilise julgeolekuarhitektuuri ehk NATO hävitamise.
Kui Euroopa tahab olla tegija ning muutuva maailmakorra sõnastaja, peame iga päev endalt küsima: kas me oleme teinud piisavalt, et aidata Ukrainal ja kogu Euroopal sõda võita? Ja kui me küsime seda täna, siis vastus on kahjuks – ei. Me ei ole teinud piisavalt selleks, et sundida Venemaad oma eesmärkidest loobuma. Me ei ole teinud piisavalt, et päästa Ukraina elanikke genotsiidimõõtmetes vägivalla eest. Me ei ole teinud piisavalt, et taastada Euroopa riikide sõjaline võimekus ajal, kui meie vaenlane mitte üksnes ei plaani meid hävitada, vaid tegutseb iga päev selle nimel.
On häbiväärne, kui meie mõtetes on pelgalt küüniline arvestus – iga päev, mis on võidetud Ukraina sõdurite elu ja rahva kannatuste hinnaga, on päästev paus Euroopale ja vabale maailmale. Sellise hoiakuga liigume kiiresti halvima tagajärje suunas. Me peame täna tegema strateegilise pöörde, mille keskmes peab olema Euroopa, sealhulgas Ukraina, ühine võidutahe.
Euroopa peab looma reaalse ja heidutava sõjalise võimekuse, mille aluseks on tahe kaitsta ühiseid väärtusi ükskõik millise vaenlase vastu. Agressoriga dialoogi otsimine on tupiktee ja töötab vastu Euroopa geopoliitiliste eesmärkide saavutamisele.
Euroopa Põhjala riigid, või kui soovite Uue Põhjala riigid, sealhulgas siis Eesti, peavad võtma initsiatiivi ja sõnastama koos tegevuskavaga strateegilise eesmärgi kogu Euroopa kui geopoliitilise mõjukeskuse saavutamiseks. Tee selle eesmärgini peab sisaldama majandus- ja julgeolekupoliitika sidumist üheks tervikuks – alates kapitaliturust kriitiliste tarneahelateni ning tehisintellektist ja pooljuhtidest energeetikani.
Euroopa riigid peavad võtma pikaajalise vastutuse ühtse ja vaba Euroopa piiride, sealhulgas Ukraina kaitsel ka siis, kui Ameerika Ühendriikide strateegiline fookus on kõikuv või keskendub rohkem Vaikse ookeani piirkonda.
Eesti huvi on selge. Me vajame tugevat Euroopa Liitu, kes suudab koos NATO-ga heidutada ükskõik millist ohtu, toetada Ukrainat Venemaa tõrjumisel võiduka rahuni ja seista demokraatliku maailma õiguste kaitsel.
Ukraina ei ole ainult Ukraina küsimus. Ukraina on test. Test sellele, kas agressioon tasub end ära. Test sellele, kas jõuga saab Euroopas piire muuta. Test sellele, kas väikeriigil on õigus eksisteerida ka siis, kui suur naaber seda ei tunnista.
Eesti vastus sellele testile on olnud algusest peale selge ja ühemõtteline. Me toetame Ukrainat kuni võidun, mis taastab Euroopas õiglase ja kestliku rahu. Me teeme seda mitte seetõttu, et see oleks lihtne. Mitte seetõttu, et see oleks odav. Vaid seetõttu, et alternatiiv oleks meile kordades kallim.
Kui Venemaa pole huvitatud rahust, nagu on näidanud terve aasta väldanud niinimetatud rahukõnelused, ega Ukraina suveräänsuse austamisest, ei peatu ta Ukrainas. Seda teavad kõik meie liitlased.
Seepärast peab Eesti jätkama ise ja innustama liitlasi suurendama sõjalist abi Ukrainale, karmistama sanktsioone Venemaa ja tema toetajate vastu, isoleerima vallutussõda pidav Venemaa rahvusvahelisel areenil ning hoidma selget sõnumit: agressioon ega sõjakuriteod ei normaliseeru.
Eesti välispoliitika seisneb ühtsuses, mõtteselguses, järjekindluses ja usaldusväärsuses. Meie hääl loeb siis, kui see on kooskõlas meie tegudega. Seetõttu on erakondade ülene üksmeel välispoliitika põhisuundades Eesti strateegiline vara.
See ei tähenda, et meil ei võiks olla erimeelsusi. See tähendab, et eksistentsiaalsetes küsimustes seisame koos. Ja eksistentsiaalne küsimus on lihtne: kas Eesti jääb vabaks, iseseisvaks ja demokraatlikuks riigiks.
Vastus on selge: jah. Aga ainult siis, kui me ei anna murdeajastu maailmas ära oma kompassi. See kompass on väärtuspõhine realism. Soov elada maailmas, kus suveräänsus ei ole vahetusraha. Kus vabadus ei ole privileeg. Kus jõud ei anna õigust.
See ei ole idealism. See on Eesti ellujäämisstrateegia.