Käimasolevad olümpiamängud lähevad ajalukku tänu Ukraina sportlase Vladõslav Heraskevõtš julgusele ja meelekindlusele. Tema sõnum ei olnud pelgalt sportlase emotsionaalne reaktsioon, vaid moraalne meeldetuletus kogu maailmale selle kohta, mille eest olümpialiikumine tegelikult peaks seisma, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Olümpiamängude idee keskmes on rahu, rahvaste sõprus ja usk, et sport suudab ületada poliitika, sõjad ja ideoloogiad. Need peaksid olema mängud, kus pole kohta vihkamisel ega vägivallal. Kuid sama oluline on üks teine põhimõte: olümpial ei tohi olla kohta ka vägivalla ja ohvrite unustamisel, eriti siis, kui üks liikmesriik rikub jätkuvalt rahu ning peab agressioonisõda.
Selline moraalne konflikt ei ole olümpiamaailmale uus. 1930. aastatel oli Natsi-Saksamaa täieõiguslik liige Rahvusvahelise Olümpiakomitee peres ja sai õiguse korraldada 1936. aasta Berliini mängud. Tollal õigustati Saksamaa mitteväljaarvamist poliitilise neutraalsusega: väideti, et sport ei tohi seguneda poliitikaga. Tegelikkuses tähendas see, et maailm otsustas ignoreerida totalitaarse režiimi olemust ning anda sellele rahvusvahelise legitiimsuse.
Natsirežiimi juht Adolf Hitler kasutas olümpiat propagandashow’na, et näidata näilist rahumeelsust ja korda, samal ajal kui riigis süvenesid repressioonid, antisemitism ja militariseerumine. Tagantjärele peetakse seda otsust olümpialiikumise üheks suurimaks moraalseks läbikukkumiseks, sest neutraalsus ei osutunud neutraalseks – see soosis agressiivset režiimi.
Täna seisab maailm sisuliselt sama küsimuse ees seoses Venemaa sõjaga Ukraina vastu. Tegemist ei ole lihtsalt konfliktiga, vaid teadliku vallutussõjaga, millega kaasnevad tsiviiltaristu pommitamine, massilised sõjakuriteod ja ka sportlaste tapmine. Hävinud on spordisaalid, treeningkeskused ja terve põlvkond sportlasi on sunnitud relva haarama. Samal ajal kasutatakse sporti riikliku propaganda tööriistana, et jätta mulje normaalsusest ja rahvusvahelisest tunnustusest.
Just siin paljastub neutraalsuse illusioon. Kui agressorriik lubatakse olümpiale kas või neutraalse lipu all, saadetakse maailmale sõnum, et sõjal ja rahvusvahelise õiguse rikkumisel ei ole tegelikke tagajärgi. See ei ole neutraalsus, vaid vaikiv leppimine.
Ajalugu näitab, et selline neutraalsus kaldub alati agressori kasuks, sest ohver vajab õiglust, mitte vaikust. Olümpialiikumine ei ole lihtsalt spordiorganisatsioon, vaid üks maailma nähtavamaid moraalseid sümboleid. Kui selle pere liikmeks jääb riik, mis peab vallutussõda ja eirab rahvusvahelist õigust, kaotab olümpiaidee oma sisulise tähenduse.
Küsimus ei ole sportlaste karistamises ega poliitilises survevahendis. Küsimus on selles, kas olümpiamängud tahavad olla rahu ja inimväärikuse sümbol või pelgalt globaalne meelelahutus, millel puudub moraalne selgroog.
Heraskevõtši julgus tuletas maailmale meelde lihtsat tõde: rahu ei tähenda vaikimist ebaõigluse ees. Kui olümpialiikumine tahab jääda truuks oma põhiväärtustele, peab ta õppima ajaloost ega tohi korrata 1936. aasta viga. Tegelikult ei ole Venemaal kohta rahvusvahelises olümpialiikumises.