Eesti pensionisüsteem ei ole ideoloogiliste katsetuste ega poliittehnoloogiliste eksperimentide mängumaa. Isamaa on juba korra pensionisüsteemi kildudeks löönud ja näib nüüd soovivat lõplikult hävitada selle, mis vahepeal kokku liimiti, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni liige Mart Võrklaev.
Samal ajal väidavad Parempoolsed, et Eesti pensionärid on liiga jõukad, süüdi riigieelarve defitsiidis ning et pensionide iga-aastane kasv, mis aitab leevendada elukalliduse tõusu, tuleks lõpetada.
Pensionisüsteem on põlvkondadevaheline kokkuleppe – lubadus, et inimene, kes on aastakümneid töötanud, meie riigi majandusse panustanud ja makse maksnud, ei jää vanaduspõlves üksi. Just seetõttu on ohtlik ja vastutustundetu rääkida pensionite külmutamisest ja vähendamisest ajal, kus meie ümber on keerulisest julgeolekuolukorrast ja sellest tingitud kiirest hinnakasvu tõttu niigi palju ebakindlust.
On positiivne, et Eesti pensionid on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud. 2023. aastal oli keskmine pension 700 eurot, tõustes varasema aastaga võrreldes 13,9%. 2024. aastal kasvas keskmine pension 774 euroni, 2025. aastal jõudis keskmine pension 817 euroni ning 2026. aasta 1. aprillist tõuseb keskmine pension 861 euroni. See ei ole juhuslik areng, vaid teadlik otsus hoida pensionäride ostujõudu ja tagada, et elukalliduse kasv ei sööks ära eakate toimetulekut.
Õiglane maksustamine
Sama oluline samm oli maksuküüru kaotamise alustamine pensionitest. Alates 2023. aastast on igakuine pension kuni 776 euro ulatuses tulumaksuvaba. See oli märkimisväärne võit nii pensionäridele kui ka töötavatele pensionäridele, keda ei karistata enam ettevõtlikkuse eest. Vastupidiselt varasemale poliitikale, mille kehtestas Jüri Ratase juhitud valitsus koos Isamaa ja sotsidega ning mis viis 500 eurot ületava pensioni tulumaksu alla, on praegune süsteem õiglasem ja arusaadavam.
Tollal maksustati pensioni ja töötasu koosmõjus sissetulekuid kohati kuni 34–37%, mis lõi ebaõiglase olukorra just nende suhtes, kes soovisid ja suutsid nii enda toimetuleku parandamiseks kui meie majanduse toetamiseks veel tööturul panustada.
Vaatamata pensionide kasvule ei saa aga kuidagi väita, et Eesti pensionid oleksid liiga suured. Euroopa võrdluses on Eesti pensionid pigem tagapool, mitte esirinnas. Ka vaesusrisk pensionieas on Eestis jätkuvalt kõrge, eriti üksikpensionäride seas. See tähendab, et iga otsus pensionite kasvu pidurdamiseks või koguni vähendamiseks suurendaks vaesust ja eakate toimetulekut märkimisväärselt.
Jah, riigi rahandus on keerulises olukorras. Selle põhjus ei ole pensionärides, vaid julgeolekuolukorras ja vajaduses suurendada kiirelt ning suures mahus kaitsekulutusi. Paratamatus, mille on meile peale sundinud Vladimir Putin ja muutunud geopoliitiline reaalsus. Kuid seda arvet ei tohi esitada ühiskonna kõige nõrgemale osale. Pensionärid ei ole koht, kelle toimetuleku arvelt eelarve probleeme lahendada.
Populismi vältimine
Mis veel – pensionide indekseerimine ei kaitse ainult pensionäre, vaid ka riigirahandust. Kui indekseerimisest loobuda, on oht, et iga eelarvearutelu muutub poliitiliseks võidujooksuks, kus lubatakse järjest suuremaid pensionitõuse, erinevalt praegusest, kus pensionitõus arvestab elukalliduse tõusu ja on etteprognoositav.
Pensionär on oma panuse ühiskonda juba andnud. Ta on töötanud, maksnud makse ja aidanud meie Eesti riiki üles ehitada. Riik on andnud vastutasuks selge lubaduse – väärikas toimetulek vanaduspõlves. Pensionite vähendamine ja nende tõusu külmutamine oleks selle lubaduse murdmine ja just nende suhtes, kellel on kõige vähem võimalusi oma sissetulekuid ise suurendada.
See ei ole riik, mida need inimesed on aastakümneid ehitanud. Seetõttu on minu sõnum lihtne ja selge: parempoolsed – käed eemale pensionitest! Vanaduspension on välja teenitud. Eesti eakate turvatunde lõhkumine ei ole vastuvõetav.