Eesti ei saa olla ainult kahe või kolme linna riik. Muud piirkonnad ei ole kuidagi teisejärgulised. Põltsamaalt, Lustivere külast pärit inimesena ma tean seda väga hästi. Elu peab säilima igas Eestimaa nurgas, sest see on Eesti majanduse ja hea eluolu alus, kirjutab majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.
Paraku kuuleb liiga sageli sama muret: töökoht on olemas, tahe ja soov maale kolida on suur, sobiv kodugi välja valitud, aga pangast laenu ei saa või on omafinantseering ebamõistlikult suur. Teatud piirkondades on probleemiks ka puudulik üüriturg või on see nii väike, et sobivat elamupinda ei leidu.
Ja nii hakkabki elu koonduma sinna, kuhu “süsteem” lubab, mitte sinna, kuhu inimene ise tahaks.
Eluaseme kättesaadavusel on majanduslik hind
Väljaspool suuri keskusi on kinnisvara turuväärtus sageli madalam ja tehinguid vähem. Panga vaatepunktist on see laenu andmisel suurem risk. Arendaja vaatepunktist samuti: uusarendused sünnivad sinna, kus on nõudlus.
Kõik äriliselt igati loogiline, aga inimlikus mõttes ebaõiglane ning regionaalarengut ja majandust pärssiv. Kui eluase pole kättesaadav, jääb piirkonda vähem inimesi. Vähem lapsi kooli. Vähem kliente kohalikule külapoele. Vähem põhjust hoida alles teenuseid. Vähem julgust ettevõtjatel investeerida ja töökohti luua. Elu tasapisi hääbub.
Riik aga niisama pealt ei vaata. Kodu maal aitab paremini kättesaadavaks teha maapiirkonna eluasemelaenu käendus, mis on jäänud miskipärast hästi hoitud saladuseks. Eestis ringi käies ja inimestega suheldes selgub, et sellest suurt midagi ei teata. Parandan siis vea. Tugi ongi suunatud just neile, kes tahaksid kodu osta, ehitada või renoveerida, aga laenu saamiseks napib tagatist või omafinantseeringut.
Hiljuti muutsime tingimusi soodsamaks: tõstsime riikliku käenduse ülempiiri 80 000 eurolt 150 000 euroni. See tähendab, et kui varem sai pangast laenu kuni 100 000 eurot, siis nüüd kuni 200 000 eurot, millest riik käendab kuni 150 000 eurot. Ka omafinantseering on lasterikastel peredel nüüd väiksem, viis protsenti.
Nii aitame kaasa sellele, et kodu maal, metsaveerel ei jääks perede kaugeks unistuseks, vaid oleks päriselt kättesaadav, nii nagu see on Tallinnas või Tartus.
Taskukohaste üürikodude nappus väikelinnades saab lahenduse
Kõik aga ei saa või ei soovi endale kodu osta. Kui piirkond areneb, sinna tekivad töökohad, tulevad ka uued elanikud, kes heade töötingimuste kõrval eelistavad endale ja oma perele head elukeskkonda. Mõnda aega võidakse pendeldada suurlinna elukoha ja kaugema töökoha vahet, kuid pika peale eelistatakse valida kodule lähem töökoht või kolida töökohale lähemale. Siis aga selgub, et puudu on korralik, tänapäevane üürikodu.
Paratamatu reaalsus on, et väljaspool Tallinna, Tartut ja Pärnut eluasemearendus sisuliselt puudub. Korteritest rajatakse seal kogumahust vaid 1–2 protsenti. Samal ajal elab väljaspool Harju-, Tartu- ja Pärnumaad umbes kolmandik Eesti inimestest. Lisaks ütleb värske eluasemepoliitika uuring, et piirkonnakeskustes ei ole niivõrd probleemi taskukohasusega. Tühje ja soodsaid elamispindu ikka leiab, kuid kvaliteetne üürikodu on tõsine defitsiit.
Seepärast otsimegi koos Euroopa Investeerimispangaga lahendust, mis aitaks eluasemearendust käivitada seal, kus ettevõtjal on üksinda liiga riskantne ehitada ning pakkuda mõistliku üürihinnaga kvaliteetseid elamispindu.
Ei, me ei „solgi turgu“ ega loo sotsiaalmaju. Riik tuleb appi seal, kus eluaseme puudus hakkab lõpuks pidurdama ettevõtlust ja töökohtade tekkimist.
Riigi roll ei ole inimesi ümber paigutada, vaid anda valikuvabadus – elada ja töötada seal, kus inimene ise soovib. See sama põhimõte on minu jaoks ka regionaalarengu üks peamiseid eeltingimusi. Soovin, et meil siin Eestis oleks hea ja kvaliteetne elu võimalik igas Eestimaa nurgas, mitte seal, kuhu „süsteem“ suunab ja lubab.