Aasta tagasi ühendas Eesti end täielikult lahti Venemaa elektrivõrgust ning liitus Mandri-Euroopa sagedusalaga. Selle eesmärk oli konkreetne: kriitilise taristu juhtimine peab olema meie endi ja usaldusväärsete partnerite käes, kirjutab Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, endine kliimaminister Yoko Alender.
Venemaa on korduvalt näidanud, et käsitleb energiat relvana. Ukrainas ei ole elektritaristu olnud „kõrvalkahju“, vaid sihtmärk. Alates 2015. aastast on Venemaa korraldanud Ukrainas küberrünnakuid elektrivõrkude vastu, põhjustades teadlikult ulatuslikke elektrikatkestusi. Hiljem on need rünnakud muutunud füüsilisteks. Elektrijaamad, alajaamad ja ülekandeliinid on olnud raketi- ja droonilöökide all. Eesmärk ei ole olnud ainult sõjaline, vaid ka tsiviilelanikkonna murdmine – külm, pimedus ja ebakindlus.
Sarnast mustrit on nähtud ka mujal. Gruusia energiataristut on Venemaa mõjusfääris hoitud nii otsese sõjalise surve kui ka kontrolli kaudu võtmeühenduste üle. Moldovas on energiasõltuvust kasutatud poliitilise survevahendina. Need näited ei ole teoreetilised hoiatavad lood, vaid reaalsed juhtumid meie lähinaabrusest.
Seetõttu ei saanud Eesti endale lubada olukorda, kus meie elektrisüsteemi üks kesksemaid funktsioone – sageduse hoidmine – sõltub Venemaast. Sagedus ei ole abstraktne tehniline detail. See on nagu pulss – kui keegi teine kontrollib seda, kontrollib ta sisuliselt kogu keha.
Sünkroniseerimine Mandri-Euroopa võrguga tähendas, et Eesti võttis selle kontrolli tagasi. See tähendab, et kriisiolukorras ei saa keegi väljaspool Eestit ega Euroopa Liitu kasutada elektrisüsteemi meie vastu survevahendina. See on energiajulgeoleku väga konkreetne ja praktiline mõõde.
Muidugi kaasneb vabadusega vastutus. Oma süsteemi juhtimine tähendab, et peame ise tagama tasakaalu ja reservid. Samuti tähendab see investeeringuid juhitavatesse võimsustesse, salvestusse, võrgu vastupidavusse ja hajutatud tootmisse.
See maksab, aga vahe ongi selles, kas maksame läbipaistvat ja etteennustatavat süsteemikulu või maksame varjatud hinda sõltuvuse ja haavatavuse näol. Viimane võib kriisihetkel osutuda mõõtmatult kallimaks kui ükski tariifirida elektriarvel.
Energiajulgeolek ei vastandu taskukohasusele. Vastupidi, pikaajaline taskukohasus saabki tulla vaid turvalisest ja stabiilsest süsteemist. Riik, kelle elektrisüsteem on haavatav, ei paku ka investoritele ega tööstusele kindlust. Ebakindlus on alati kallis.