Miks on mõnedel Euroopa riikidel tekkinud suur kihk nimetada ametisse ELi eriesindaja Venemaaga asjade ajamiseks? Sellel on kolm suuremat ja üks väiksem põhjus, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet.
Esiteks häirib paljusid see, et USA on kahepoolselt Venemaaga suhelnud juba kuid ning selleks on Trump nimetanud eriesindaja. Selles protsessis tahetakse kaasa lüüa ning eriesindaja oleks justkui asi iseeneses, mis mingi uue kvaliteedi loob.
Teiseks osa ELi riike näeb võimalust end upitada. Et kui eriesindaja peaks tulema sellest riigist tuntud varasema poliitiku näol, siis see tugevdab justkui selle riigi nn tegija-kuvandit.
Kolmandaks on riike, mis jätkuvalt Venemaad müstifitseerivad. Et Venemaa on nii „eriline“ ja vaja on erikohtlemist. Need peavad ka hoolimata Venemaa sõjast Ukraina vastu ja hübriidsõjast kogu Euroopa vastu veaks seda, et Venemaaga suhtlemine on katkenud.
Neljas ja ehk väiksem põhjus on pinged Euroopa Komisjonis sees. Näiteks komisjoni presidendi ja välisasjade kõrge esindaja vahel. Von der Leyen soovib isiklikult mitmetes välispoliitilistes asjades esimest viiulit mängida ja paraku on see toonud kaasa pinged Euroopa Komisjonis. Samas kui ELi juhtimine vajab ühtsust ja ühist meeskonda rohkem kui kunagi varem.
Venemaale, Hiinale ja Trumpi USA-le tuleb killustatus Euroopas muidugi kasuks. Kuid Euroopa riigid ei peaks laskma seesmistel eriarvamustel edasi areneda.
Euroopa Liidul on tuhandete diplomaatidega välisteenistus ja olemasolevad teised ELi juhtimisstruktuurid. Tegelikult on see piisav, et ka Venemaaga suhelda, lähtudes ELi ühistest seisukohtadest, mida on muidugi aeg-ajalt paraku keeruline saavutada. Aga mõne riigi ekspresident ELi Vene eriesindajana ei muuda ELi poliitika sisu, vaid tekitab paralleelstruktuuri, mis ajab asjad Euroopa jaoks veelgi segasemaks. Seega asju peaksid tegema need, kes on selleks ammu volitatud ja seatud.