Riigikogus vastu võetud hoiu-laenuühistute reform on oluline samm Eesti finantssüsteemi turvalisemaks muutmisel. Tegemist ei ole tehnilise muudatusega, vaid põhimõttelise otsusega seada inimeste säästude kaitse senisest selgemalt esikohale, kirjutab endine rahandusminister Mart Võrklaev.
Hoiu-laenuühistute algne mõte oli kogukondlik ja lihtne: piirkonna inimesed koondasid oma hoiused ühistusse ning said sealt omakorda laenu kohaliku ettevõtluse ja majanduse arendamiseks. See toimis vastastikusel usaldusel ja liikmete üksteise tundmisel, mis tagas ka vahetu kontrolli ühistu tegevuse üle.
Aja jooksul on see mudel Eestis oluliselt muutunud. Mitmest hoiu-laenuühistust on kasvanud tuhandete liikmetega organisatsioonid, mis tegutsevad sisuliselt nagu pangad, kuid ilma samaväärse järelevalve tegemise ja hoiustajate kaitseta. Kogukondlikkus ja liikmete vahetu tundmine on kadunud, ent seadused ei ole selle arenguga sammu pidanud. Paljud hoiustajad ei teadvusta endiselt, et nende raha pole kaitstud samal viisil nagu pangahoiused, millele rakendub näiteks panga pankroti korral tagatisfondi kaitse üldjuhul 100 000 eurot.
Just see vastuolu on olnud reformi peamine ajend. Viimaste aastate negatiivsed näited – ERIAL, Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu ning probleemid Tartu Hoiu-laenuühistus näitavad, et risk ei ole teoreetiline. Sajad inimesed on jäänud päevapealt ilma oma säästudest, teistel on tekkinud raskused hoiuste kättesaamisega ja riigil puuduvad piisavad hoovad, et selliseid olukordi ennetada.
Edaspidi saavad hoiuste kaasamisega jätkata vaid need ühistud, mis vastavad pankadele kehtestatud nõuetele ja tegutsevad Finantsinspektsiooni järelevalve all. See tähendab rangemat kapitalinõuete süsteemi, suuremat läbipaistvust ning hoiustajatele reaalselt toimivat kaitset.
Alates käesoleva aasta 1. märtsist ei ole enam võimalik asutada uusi hoiu-laenuühistuid ning alates 1. juulist ei tohi sõlmida uusi hoiuse lepinguid ega anda laene füüsilisest isikust liikmetele. Seetõttu ei vasta tõele Aivar Koka väide, justkui kehtestaks seadus hoiu-laenuühistutele laenu andmise täieliku keelu. Laenude andmine juriidilistele isikutele on ka edaspidi lubatud ning kuna suur osa hoiu-laenuühistute laenuportfellist ongi mõeldud äriühingutele, saab see tegevus edasi kesta.
Kuigi hoiuseid enam kaasata ei saa, on ühistutel endiselt võimalik suurendada kapitali liikmete sissemaksete kaudu. Selle kapitali arvelt on võimalik anda laene juriidilistele isikutele, seega ei tähenda seadusemuudatus hoiu-laenuühistute Koka kuulutatud tegevuse lõppu ega täielikku seiskumist.
Füüsilistele isikutele laenu andmise piirang on kehtestatud riskide maandamiseks ja vastutustundliku laenamise tagamiseks. Tavapäraselt on tarbijatele laenu andmine finantsinspektsiooni järelevalve all, et vältida olukordi, kus inimesed satuvad laenulõksu. Just sellest põhimõttest lähtudes on füüsilistele isikutele laenamise piirang vajalik ja põhjendatud.
Samuti ei või hoiu-laenuühistu olemasolevate hoiuselepingute ja füüsiliste isikutega sõlmitud laenulepingute kehtivust pikendada. Kui hoiu-laenuühistul ei ole piisavalt likviidseid vahendeid hoiuste väljamaksmiseks, võib enne 2026. aasta 1. märtsi sõlmitud hoiuselepingute tähtaegu erandkorras pikendada maksimaalselt viie aasta võrra ning seda juhul, kui liikmest hoiustaja on selleks andnud kirjaliku nõusoleku. See on ka üks viis hoiu-laenu ühistu tegevuse sujuvaks lõpetamiseks, kui edaspidi ei soovita tegeleda hoiuste kaasamisega.
Lisaks keelustatakse hoiuseintresside reklaam ning antakse ühistu liikmetele rohkem õigusi saada teavet, mis puudutab konkreetse ühistu liikme raha ja väljastatud laene.
Oluliselt suureneb tegutsevate hoiu-laenuühistute läbipaistvus. Näiteks saavad hoiu-laenuühistu liikmed rohkem õigusi üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja erikontrolli läbiviimiseks, suurendatakse võimalusi, kuidas ühistu liikmed saaksid omavahel regulaarselt kontakteeruda ning piiratakse laenude andmist mõningatele kolmandatele isikutele, sealhulgas juhtorganite liikmetele või nendega seotud isikutele, krediidiasutustele ja finantseerimisasutustele.
Poliitiku poolt inimeste hirmutamine pangajooksu ja säästudest ilma jäämisega on absoluutselt vastutustundetu. Just nende samade hoiustajate raha kaitsmine on seadusemuudatuse põhiline eesmärk. Kuna kõik hoiustajad ja laenusaajad peavad olema ka ühistu liikmed ja seadusemuudatusega anname liikmetele rohkem õigusi teavet saada ja sellega ühistu juhtimises päriselt osaleda, saavad needsamad hoiustajad, erinevalt varasemast, ka jõulisemalt ühistu juhtimisotsuste ja tuleviku üle kaasa rääkida. Just nüüd on aeg ühistu liikmetel olla aktiivne ja oma hoiu-laenuühistu juhtidelt küsida, mis on edasine plaan, kas on kavas finantsinspektsioonilt luba taotleda või jätkata tegevust ilma finantsteenuseid osutamata. Ja nii ise oma vara kaitsta, mitte jätta seda seniste negatiivsete kogemuste näitel kitsa ringi juhtkonna liikmete otsustada.
Hiljemalt 31. detsembriks 2028 peavad hoiu-laenuühistud, kes soovivad hoiuste kaasamisega jätkata, saama panga või ühistupanga tegevusloa. Seega peab ühistu hiljemalt 2027. aasta alguseks otsustama, kas soovitakse finantsinspektsioonile tegevusloa taotlust esitada. Mujal maailmas ongi ühistupank peamine vorm selliseks tegevuseks. Jah, ühistupanga asutamine nõuab suuremat ressurssi, kuid praegust hoiu-laenuühistute koostöö ja ühinemise korral võiks selle moodustamine olla täiesti mõeldav. Seadus igal juhul sellise võimaluse ette näeb.
Kui ühistud koonduvad ja soovivad ühistupanga moodustada, ei pea nad vahepeal hoiuseid välja maksma, nagu ekslikult on väitnud Isamaa erakond kuuluv rahanduskomisjoni liige. Sellisel juhul võetakse hoiu-laenuühistute hoiused kõik moodustatavasse ühistupanka kaasa.
Oluline on rõhutada, et tegemist ei ole ühistulise tegevuse lõpetamisega. Ühistud, kes ei soovi pangaks või ühistupangaks ümber kujuneda, saavad jätkata tulundusühistuna ning pakkuda näiteks makseteenuseid või pakkuda soovijatele laene.
Kokkuvõttes annab riigikogu otsus selge sõnumi: inimeste säästude kaitsmine ei ole teisejärguline küsimus. Usaldus finantssüsteemi vastu on ühiskonna toimimise üks alustalasid ning see usaldus peab põhinema mitte ainult lubadustel, vaid ka toimivatel reeglitel ja järelevalvel. Hoiu-laenuühistute reform on seetõttu mitte piirang, vaid kvaliteedihüpe – samm turvalisema, läbipaistvama ja vastutustundlikuma finantskeskkonna poole.