Aina tugevamalt kõlab Keskerakonna, Isamaa ja EKRE ühendkoor, et vanasti oli parem. Kolmapäeval ütles Keskerakonna juht Mihhail Kõlvart selle teiste eest kõige selgemalt välja: ehitatagu tossavaid põlevkivielektrijaamu! See muidugi arvutustel ei põhine, kirjutab energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.
Alustame sellest, et Auvere elektrijaam on üks maailma moodsamaid põlevkivijaamu. Täiesti loogiline, arvestades et ta on ka üks maailma väheseid. Põlevkivi on maailma mastaabis ebatavaline kütus.
Aga see tähendab, et iga Eestisse ehitatav uus põlevkivijaam oleks sisuliselt rätseplahendus. Seepärast muu hulgas ka Auvere kunagine 600 miljoni eurone hind. Las lisandunud kümned remondimiljonid jäädagi. Vanemate jaamade moderniseerimisest ma ei räägigi, see pole realistlik.
See 600 miljonit pärineb seejuures aastakümnete tagusest ajast. Praegused arvutused ütlevad, et veel ühe Auvere ehitamine maksaks suurusjärgus üks miljard eurot. Julgen arvata, et päriselus oleks see rohkemgi.
Auvere võimsusega gaasijaam maksab umbes 300 miljonit. Seda saab öelda päris julgelt, sest esiteks on gaasijaamad laiatarbekaup ja teiseks on Eleringil ette näidata värsked edukad hanked uute gaasijaamade ostuks.
Nii et ehitamine on vähemalt kolm korda odavam.
Aga käimas hoidmine?
Oleneb, mida vaja on.
Põlevkivi ei ole odav
Üks põhjustest, miks põlevkivi ei ole maailmas väga populaarne kütus, on tõsiasi, et ta on madala kütteväärtusega. Lihtsalt öeldes: et mõistlikus koguses elektrit kätte saada, peab teda katlasse kole palju kühveldama. Järelikult peab teda ka väga palju kaevandama, mis ei ole odav tegevus. Ega kaevandused ole pindalalt väikesed – eks vaadake satelliidipildilt tagajärgi Ida-Virumaa loodusele.
Tänavu on kümne viimase aasta külmim jaanuar ja elektrihinnad selle võrra kõrgemad. Sellisel talvel pääsevad põlevkivijaamad turule küll.
Aga siis hakkavad juhtuma tüütud iga-aastased asjad. Vanade Hruštšovi-aegsete elektrijaamade plokid väsivad ja lähevad üsna tihti rikki. Auveret on aastate jooksul kahtlemata paremaks ja töökindlamaks kruvitud, aga ikka ütles nüüd kõige suurema külmaga üles.
Eesti energiavajadus on hüplik. Esiteks on väga suur vahe suve ja talve vahel, kusjuures suvel täidavad kohalikud päikesejaamad juba täna enamiku meie päevasest energiavajadusest ja jagub ekspordikski. Öö eest hoolitsevad juba varsti akud.
Ka talviti on energiavajadus varieeruv. Põhiliselt oleneb see temperatuurist, osalt ka tuulest ja muudest asjaoludest. Kuna oleme osa mandri-Euroopa elektrisüsteemist, ei muutuks põlevkivijaamade vaatest midagi ka siis, kui meil tuulejaamu üldse ei oleks.
Ehk siis: tagavaraks põlevkivijaamad tegelikult eriti hästi ei sobi. Lühikese perioodi jaoks on nad liialt aeglased ja nende käivitamine on kallis. Pikema perioodi jaoks pole nad piisavalt töökindlad. Gaasijaamad on lihtsad, töökindlad ja lähevad kiiresti käima.
Ei ole süüdi ka kurikuulus süsinikuturg. Esiteks ei lähe läbi EKREIKE pakutud ühepoolne heitmeturu süsteemist välja astumine. See tähendaks sisuliselt kogu Euroopa Liidust välja astumist. Usun, et need erakonnad tegelikult teavad seda, aga pingilt on lihtne utoopiaid maalida.
Ja teiseks: heitmekaubandusest saame oluliselt rohkem tagasi kui sisse paneme. Selle umbes kahe miljardi eest oleme ehitanud trammiteid, parandanud elamute energiatõhusust, ostnud busse ja ronge. Mida puhtam on meie majandus, seda vähem maksame, aga tagasi saame ikkagi sama palju. Arvutustes ongi sees ka tõsiasi, et ka gaasijaamad peavad ostma heitmekvooti – aga kuna nad on puhtamad, siis umbes kaks korda vähem.
Tõsi: gaasi peame suurel määral importima. Samas mitte täielikult, kuivõrd kohalikud biogaasijaamad suudavad täita mõne aasta pärast Eesti gaasivajadusest umbes veerandi. Sellegipoolest on tõsi, et põlevkivi kohalik päritolu on väärtus.
Aga samamoodi on tõsi, et enamik täna kaevandatavast põlevkivist ei lähe sugugi elektri, vaid põlevkiviõli tootmiseks. Viimastel aastatel umbes 80%, uue õlitehase käivitumisel juba 90%. Teatavasti toob mastaabiefekt hinda alla – ja vastupidi. Kui põlevkiviõli tootmisega midagi juhtuma peaks (kõige lihtsam võimalus: see ei tasu ennast enam ära, sest pole rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline), siis kerkib päevapealt ahermäekõrgustesse ka põlevkivielektri omahind.
Keegi ei rahasta uut põlevkivijaama
Täiesti eraldi on küsimus, kuidas sellist jaama rahastada. Täna ehitatakse Eestisse päikesejaamu ja akuparke ilma toetuseta. Tuuleparkide rajamine eeldab enamasti mõningast ajas kahanevat toetust, ent investeeringu ja enamiku riskist kannavad siiski ettevõtjad. Isegi tuumajaama puhul räägime Eestis olukorrast, kus lõviosa investeeringust põhineks erakapitalil.
Põlevkivijaama puhul pole sellest juttugi. EKREIKE ideoloogiline, mitte rahanduslik energiaplaan rahastusest aga vaikib. Ega räägi see plaan sõnagagi sellest, kui kaua võtaks aega uue põlevkivi elektrijaama ehitamine.
Tegelikkuses on aga asjad nii, et sisuliselt ainuke võimalus oleks riigil laduda enam kui miljardine rahapakk lauale ja loota, et kümne aasta pärast – nii kaua läks ka vanade põlevkivijaamade ehitamiseks – saame vastu midagi töökindlamat kui Auvere. See tähendab, et ükski investor ega laenuandja ei usu, et see oleks tasuv projekt.
Mis Taltechi põlevkivi puhtamaks tegemise projekte puudutab, siis seal tehakse tublit tööd ja ma loodan, et nad on oma projektides edukad. Eriti kuna sellel võiks potentsiaali olla ka söejaamade puhastamisel, ja võiks õnnestumise korral olla hea tehnoloogia ekspordi ja äriprojekt. Selle nüansiga, et tänaste arvutuste järgi oleks tema rakendamine Eesti põlevkivi põletusgaaside puhastamisel lihtsalt liiga kallis – mis omakorda tõstaks elektri hinda nii kõrgeks, et see ei pääseks turule.
Tõsi, hoogsaid plaane on kuuldud muidki. Näiteks mainis Mart Helme eelmisel nädalal riigikogus hüdroenergia kasutamata võimalust. Tunnustan kastist välja mõtlemist, ja õnneks on hüdroenergia ka puhas, kuigi kalavarule kahjulik, aga olen miskipärast skeptiline, et Eesti inimestel on soovi Pärnu või Emajõgi ära tammitada, et sealt saada vähem energiat kui toodaks paar tänapäevast tuulikut. Kõik muu on kahjuks või õnneks tühi-tähi, näiteks uhke Linnamäe hüdroelektrijaama võimsus Jägala jõel on kuus korda väiksem ÜHE Sopi-Tootsi tuuliku võimsusest.
Kui kallis on elekter?
Sõltub tarbijast. Koos kõikide lisatasudega (aktsiis ja muud tasud) on kodutarbija elektrihinnad Eestis madalamad kui Soomes. Juba aastaid.
Eurostati andmetel oli 2024. aastal Eesti kodutarbija elektri lõpphind 26,25 senti kWh, Soome kodutarbijal 26,59 senti kWh. Ümber arvutatuna tähendab see, et keskmise korteri (2000 kWh aastas) kogukulu elektrile oli Eestis umbes 525 eurot, Soomes 531 eurot.
Vahe on pisike, aga Eesti tarbija kasuks. Ja kuna Soomes on keskmiselt niigi üks Euroopa Liidu odavamaid elektrihindu, siis ei ole meil mitte midagi häbeneda.
Seda vaatamata tõsiasjale, et elektri börsihind on Eestis kõrgem kui Soomes. Soomes lisandub kodutarbija börsi- ja võrguhinnale veel mitmeid erinevaid tasusid, mis hinna Eesti omast kõrgemaks viivad. Ka Eesti elektrihinnale lisanduvad erinevad tasud, aga kokkuvõttes on neid oluliselt vähem.
Kodutarbijate elektri hinna komponendid 2024. aastal valitud riikides.
Lahendada on siiski veel mõned olulised ülesanded. Näiteks suurtarbijate jaoks on elektri lõpphind siiski veel Soomest kallim. Kolmapäeval võitlesid Isamaa, EKRE ja Keskerakond häälekalt vastu eelnõule, mis just suurtarbijatele elektri hinda vähendab.
Kõige parema ülevaate olulistest tegevustest saab värskelt valminud energiamajanduse arengukavast (ENMAK 2035), aga selle üldpõhimõtted on lihtsad.
Kõige olulisem on see, et peame olema suutelised Eestis igal hetkel juhitavat elektrit tootma. Juhitav elekter on aga Eesti tingimustes praegu kallis elekter.
Selleks, et hinnad kokkuvõttes alla tuleks, peame ise rohkem tootma. Kõrge börsihinna tingibki eelkõige puuduolev võimsus – elementaarne turuloogika.
Praegu saame odavamat elektrit Soomest, kus elekter tuleb peamiselt tuumajaamadest (2024. aastal 38%) ja tuulest (37%). Aga import ise on kulukas ning lisaks võiks see raha jääda ringlusesse Eestisse.
Esitame varsti riigikogule tuumaenergia ja -ohutuse seaduse, aga tuumajaama valmimiseni läheb Eestis kindlasti veel aega. Enne 2035. aastat seda kindlasti ei juhtu.
Päikeseparke veel turutingimustel ehitatakse, aga seal on piir varsti kätte jõudmas.
Tuuleenergias on meil aga veel natuke ruumi. TalTechis tehtud arvutused näitavad, et Eestile oleks majanduslikult kõige kasulikum, kui 70-80 protsenti meie elektritarbimisest tuleks taastuvatest allikatest, põhiliselt päikesest ja tuulest. Täna on see umbes 40%.
Täna on Eestis umbes 200 tuulikut ja vaja oleks suures pildis ainult umbes 100 veel, eeldusel, et need on umbes sama suured kui olemasolevas Sopi-Tootsi tuulepargis.
Mis, muide, ehitati turutingimustel ehk toetust ei saa.
Ärme leiuta lenksuta jalgratast
Hea küll, Auvere omaaegse ehitamise võib andeks anda. Kõiki vigu ei saanud ette näha, arvutustes saab eksida, oli teine aeg ja nii edasi. Vigu ikka tehakse. Ja kuna ta meil olemas on, püsib ta meil rahulikult reservis kuniks ehitame odavamad, kiiremad, töökindlamad alternatiivid. Pikas perspektiivis oleme põlevkivist ikkagi rohkem võitnud kui kaotanud.
Aga uut põlevkivijaama ei tule. Välja arvatud juhul, kui kõike seda eelnevat ignoreerida. Nagu Keskerakonna esimees Kõlvart ütles: siin pole mitte midagi ideoloogilist. Puhas majandusloogika. Eesti veidra jalgratta leiutamisega rikkaks ei saa. Uus põlevkivijaam oleks suisa ilma lenksuta jalgratas.
Eks otsustage ise, kas halvem on see, et EKREIKE ühendkoor ei saa sellest kõigest aru… või on neil plaan vaatamata kõigele sellele, maksku mis maksab (sõna otseses mõttes), ikkagi uus põlevkivijaam ehitada. Selle plaani elluviimisel tuleks Eesti tarbijatel maksta põlevkivielektri toetusena praegusest kordi rohkem.
Eesti energeetika tuleviku vundament ei ole Hruštšovi-aegse mõtteviisi jaamad vaid kodumaine puhta energia tootmine. See valik on majanduslik, mitte ideoloogiline.
Üks asi veel. Auvere elektrijaama elektriline täisvõimsus on 270 MW. Kui ta töötab. Eile, viimase kümne aasta kõige külmema talve jaanuari lõpus, andsid päikesepargid Eesti elektrivõrku tipphetkel umbes poole sellest võimsusest ja tuulikud lausa 400 MW ulatuses. Auverest väljus ümmargune null.