Maailm on taas jõudnud punkti, kus väikeriikide saatus ei sõltu enam üksnes sellest, kui hästi nad loevad jõuvahekordi, vaid ka sellest, kas nad julgevad oma põhimõtteid kaitsta. Iga murdeajastu sunnib väikeriike vastama eksistentsiaalsele küsimusele: kas kohanduda maailmaga nii, nagu see parasjagu on, või seista selle eest, milline maailm peab olema, kirjutab Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Meie valus ajalooline kogemus 1930. aastatest, kui järjekordse murdeajastu käigus oludega muganduda püüdes kaotasime oma iseseisvuse, ütleb ühemõtteliselt: kui kaotame usu meie vabadust kaitsvatesse väärtustesse ja põhimõtetesse, kaob väikeriigi julgeolek.
Eesti kaasaegset välispoliitikat on sageli kirjeldatud kui väärtuspõhist poliitikat. Sama sageli küsitakse – vahel heatahtlikult, vahel irooniliselt –, kas väärtused suudavad tihti jõule orienteeritud maailmas üldse reaalsusega sobituda. Kas väikeriik saab endale lubada moraalist lähtuvat mõtteviisi rahvusliku julgeoleku tagamisel, või peaks ta piirduma üksnes külma pragmaatilisusega?
Eesti uus teekond alates iseseisvuse taastamisest 1991. aastal annab sellele küsimusele selge vastuse: meie välispoliitika ei ole nendel kümnenditel kunagi olnud väärtuspõhine idealism ega küüniline pragmaatika. See on olnud – ja peab ka tulevikus olema – väärtuspõhine realism. Just see, mida ka meie põhjanaabrite president Alexander Stubb oma välispoliitilise käitumise nurgakiviks peab. Või nagu ütles president Lennart Meri: „Väikeriigi suurim jõud on tema moraalne autoriteet“.
See ei ole loosung, see on meie ellujäämisstrateegia. See meie välispoliitika kesktelg on eriti oluline nüüd, mil maailm on sisenenud uude pöördelisse murdeajastusse. Teise maailmasõja järel kehtestunud rahvusvaheliste suhete reeglid ja jõuvahekorrad ei vasta juba ammu uuele reaalsusele.
Maailm on juba aastaid tagasi sisenenud korratuse ajajärku, kus teekond uue maailmakorra juurde võib seada suurimasse ohtu just demokraatlikud riigid. Enam kui paarsada aastat maailmas korda kehtestanud ja hoidnud Lääs on vastakuti väljakutsega, millele ei ole hetkel kellelgi head vastust. Võimalused uueks globaalseks konfliktiks kasvavast kaosest on suuremad kui meie väikeriigina tahaksime.
Autoritaarse Hiina globaalne esiletõus, demokraatliku Lääne globaalse mõjujõu suhteline nõrgenemine kahasse süvenevate erimeelsustega USA ja Euroopa liitlaste vahel, Venemaa soov taastada Euroopat kontrolliv impeerium, maailma raputavad tehnoloogiad ning globaalsed suurprobleemid nagu kliimamuutused või demograafilised trendid on kõik kogumis illustreerimas seda äärmiselt komplitseeritud murdeajastut, mille keskel me viibime.
Pärast iseseisvuse taastamist oli Eesti välispoliitika keskne lähtekoht lihtne ja kompromissitu: mitte kunagi enam üksi. See põhimõte ei sündinud teooriast, vaid ajaloosündmustest õppides. Me teadsime, mida tähendab jääda üksi suurvõimude kokkulepete ja mõjusfääride maailmas. Me teadsime, et neutraalsus ei kaitse meid, kui keegi teine otsustab teisiti.
Kuid „mitte kunagi enam üksi“ ei tähendanud pelgalt julgeolekugarantiide otsimist ükskõik millise hinnaga. Algusest peale oli selge, et Eesti ei otsi kaitset lihtsalt tugevamatelt, vaid nendelt, kellega jagame samu aluspõhimõtteid: liberaalsele demokraatiale põhinevat õigusriiki, isikuvabadusi ning austust rahvusvahelise õiguse ja universaalsete inimõiguste vastu.
Just seetõttu oli Eesti valik suunduda Euroopa Liitu ja NATOsse mitte ainult geopoliitiline, vaid ka väärtuspõhine. Me ei liitunud üksnes organisatsioonidega, vaid poliitiliste kogukondadega, mille tugevus seisneb ühistes reeglites, usalduses ning väiksemate riikide võimaluses olla võrdne otsustaja koos suuremate liitlastega.
Sageli vastandatakse väärtusi ja realismi, justkui esimene oleks luksus ja teine paratamatus. Eesti jaoks on vastupidi. Meie kogemus õpetab, et väikeriigi jaoks on väärtused osa realismist.
Rahvusvaheline õigus, riikide suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus ei ole abstraktsed printsiibid. Need on väikeriigi ellujäämise eeldused. Kui neid hakatakse suhteliseks muutma, kui neid rakendatakse valikuliselt või ohverdatakse „strateegilise stabiilsuse“ nimel, on just väikeriigid esimesed kaotajad.
Seetõttu ei ole Eesti kunagi saanud endale lubada mugavat küünilisust. Me teame, et maailm ei ole õiglane, kuid me teame ka, et riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust aluseks pidavatel reeglitel põhinev maailmakord on ainus keskkond, kus väikeriigil on häält ja kaalu.
Venemaa agressioon Ukraina vastu on olnud Eesti välispoliitika jaoks lakmuspaber. Meie selge ja järjekindel toetus Ukrainale ei ole tulenenud ainult solidaarsusest, vaid ka kainest arvestusest.
Kui agressioon tasub end ära, kui piiride jõuga muutmine normaliseerub, kui suveräänsust hakatakse pidama läbiräägitavaks, siis ei ole ohus ainult Ukraina. Ohus on kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur – ja eelkõige nende väikeriikide tulevik, kes asuvad suurvõimude vahel või löögiulatuses.
Eesti toetus Ukrainale on olnud selge väärtuspõhine realism: kaitstes Ukraina õigust eksisteerida, kaitseme me ka iseenda julgeolekut. Väärtuspõhine realism tähendab ka selget arusaama autoritaarsete režiimide olemusest. Režiim, mis rikub süstemaatiliselt oma kodanike õigusi, ei muutu rahvusvahelisel areenil usaldusväärseks partneriks. Režiim, mis ehitab oma võimu vägivallale ja hirmule, kannab seda loogikat paratamatult ka väljapoole.
Seetõttu ei ole Eesti välispoliitika kunagi põhinenud illusioonil, et majanduslik läbikäimine või „dialoog iga hinna eest“ muudab sellised režiimid etteaimatavaks ja ohutuks. Meie ajalugu ütleb vastupidist.
Eesti ei ole ega saa kunagi olema globaalse ulatusega sõjaline ega majanduslik jõud. Kuid meil on olnud midagi, mis on väikeriigi jaoks hindamatu: selge maailmavaade ja järjekindlus. Eesti välispoliitika edu viimase 35 aasta vältel on põhinenud erakondade ülesel arusaamisel, et vaid ühiselt eesmärke seades ja neid seejärel koos kaitstes on võimalik meie hääl kuuldavaks ja kuulatavaks teha.
Väärtuspõhine realism tähendab, et me ei vali väärtusi siis, kui see on mugav, ega realismi siis, kui vabale ühiskonnale kohastest väärtustest lähtumine on ebamugav. See tähendab, et me mõistame jõuvahekordi, kuid ei loovuta oma põhimõtteid. Just see teeb meid liitlaste silmis usaldusväärseks ja vastaste jaoks kindlameelseks enda eluliste huvide kaitsjaks.
Eesti välispoliitika tulevik ei saa olla neutraalne, paindlik või vaoshoitud põhimõtete arvelt, mis tagavad meie eksistentsi iseseisva riigina. Maailm on taas sisenenud suurvõimude kokkupõrke ajastusse. Küsimus ei ole ainult huvides, vaid selles, milliste reeglite järgi neid huve realiseeritakse.
Kas määravaks saab jõul ja autoritaarsusel ümberkirjutatud kord, kus kehtivad piirid maakaardil ja rahvusvahelises õiguses muudetakse nõrgemaid hävitades ja allutades, või suudab vaba maailm eesotsas Euroopaga ühtseks jäädes ning autoritaarsele agressioonile vastu seistes uue korra kehtestamisel otsustavaks jõuks kujuneda?
Meie tulevikku silmas pidades on väga suur vahe, kas maailmakorra muutumises defineerib uued reeglid Hiina koos oma vasalli Venemaa ja teiste autoritaarsete riikidega või kujuneb näiteks Euroopast maailmas uus liberaalse demokraatia majakas, kes kaitseb vabadele väikeriikidele nagu Eesti eluliselt oluliste reeglite järgimist.
Meil pole luksust valida oma liitlaste vahel, kuid veel vähem peaksime maksma lõivu põhimõtetele, mis tagavad väikeriikide vabaduse. Eesti huvi on selge: me tahame elada maailmas, kus riikide suveräänsus ei ole vahetusraha, kus vabadus ei ole privileeg ja kus jõud ei anna õigust.
See ei ole idealism. See on väärtuspõhine realism, mis on kandnud Eestit alates 1991. aastast – ja peab kandma ka edaspidi. See on meie kindel kompass murdeajastu maailmas, mis aitab Eestil säilitada iseseisvuse ja rahvusvaheliste suhete tormisel merel õiget suunda hoida. Nii saame pühendunult oma eeskuju ja veendumustega töötada meile eluliselt olulise liitlasruumi kooshoidmisel ja tugevdamisel, sellega Eesti eksistentsi ohustavate jõudude heidutamisel ja rahvusvaheliselt meile sobivaima tulevikukeskkonna kujundamisel.
Ühelgi varasemal maailma murdehetkel ei ole Eesti olnud nii heas positsioonis kui praegu. Me oleme vaba ja demokraatlik ühiskond, kellel on rohkem sõpru ja liitlasi maailmas, kui ühelgi varasemal hetkel minevikus. Meil on sisemiselt jagatud veendumus, et me kaitseme ennast ükskõik millise ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Seepärast võib Eesti enesekindlalt siseneda käimasolevatesse murrangulistesse aegadesse.