Eesti ei saa endale väärtusküsimustes kahemõttelisust lubada, rõhutab Reforminoorte esimees ja Tartu linnapea nõunik Martin Ottas.
2026. aasta on alanud geopoliitiliste maavärinatega. Venezuelas, Gröönimaal ja Ukrainas toimuv on näidanud selgelt, et senise reeglitel põhineva maailmakorra ajastu on läbi saamas. Selle on avalikult välja öelnud ka mitmed World Economic Forumil osalenud riigijuhid eesotsas Kanada peaminister Mark Carneyga. Eesti jaoks tähendab see eksistentsiaalset ja mustvalget valikukohta.
Üks variant on olla euroopalikus väärtusruumis, teha koostööd ELi raames ja teistes formaatides sarnaste huvidega riikidega ning toetada oma liitlasi — näiteks Ukrainat ja Taanit.
Ja siis on kõik teised variandid: jutud sellest, kuidas Eesti ei ole Ukraina kultuuriklubi ning kuidas me peame esile seadma ikka „enda“ huvid. Justkui need oleksid Ukraina või Taani omadega kuidagi vastandlikud. Ning justkui me saaks enda huvisid üldse kuidagi kaitsta ilma liitlastele toeks olemata. Ei saa.
Meie valik peab olema demokraatlikud riigid
Eesti jaoks on eluliselt oluline valida esimene variant. Seda enam vaatan ma nõutult pealt, kuidas mõned poliitikud räägivad pealtnäha väga rahvuslikku juttu, kuid tegusid teevad kuskil hallis tsoonis. Viljandis võttis isamaalasest linnapea koos ekrelastest koalitsioonikaaslastega Ukraina lipud Raekoja hoonelt maha. Et kellelgi ei jääks kahtlust, juskui oli tegemist eksitusega, keeras ta edasistes sõnavõttudes veelgi vinti peale öeldes, et ega Viljandi Linnavalitsus polegi mingi Ukraina kultuurikeskus. Tekkis küsimus — kelle poolel Isamaa ikkagi seisab?
Riigikogu menetles EKRE ettepanekul eelnõu, mis oleks keelanud riigiasutustel solidaarsusest Ukraina lippude heiskamise. Lõpphääletusel ettepanek õnneks toetust ei leidnud, kuid Isamaa fraktsioon jättis hääletamata, jättis poole valimata. Täna on küll kõige viimane hetk, kus jääda vaba maailma ja idamaailma vahelises vastasseisus erapooletuks või toetada vaid moepärast, vaikselt ja omaette.
Venemaa korraldatud rünnakud tsiviilelanike vastu koguvad aina hoogu. Mis sõnumi annavad Isamaa hallis tsoonis tehtud sammud ukrainlastele? Ja meie teistele liitlastele?
Märgutuleteemasid on palju
Lähiajal on Riigikogu menetluses EKRE poolt algatatuna veel mitmeid väga põhimõttelisi väärtusküsimusi puudutavaid teemasid — ERRi likvideerimine, Istanbuli konventsioonist lahkumine, Rail Balticu rahastamise lõpetamine.
Seda teadvustavad peaaegu kõik, et EKRE on autoritaarsete kalduvustega ja soovib näha Eestit, kus meedia on valitsuse propagandakanal, naise ülesanne on alluda mehele ning raudtee liigub ainult Venemaa suunas. Väga huvitav saab olema aga see, kuidas hääletab Isamaa. Kas ida või läänega ühel lainel? Senine tegevus ja mõne Isamaa poliitiku seisukohad, kuidas Isamaa ja EKRE maailmavaated on täpselt ühesugused ning erinevus on vaid stiililine, liigset optimismi ei anna.
Loodan siiski siiralt, et Isamaa ekrestumine pole veel nii kaugele läinud, et demokraatia alusväärtuste õõnestamisega hakatakse kaasa minema. Eestil on täna liiga palju kaalul selleks, et väärtusküsimustes kahemõttelisi signaale anda. Minu ja ma usun, et enamike eestlaste Eesti on euroopameelne, vabadusi väärtustav ning demokraatiat tugevdav õigusriik.
Hoiame seda Eestit!