Lugesin reede hommikul hämmeldusega Viljandi linnapea Jaak Pihlaku artiklit, milles ta väidab, et endiste linnapeade ühisavaldus Ukraina lippude teemal on riigikogu valimiste kampaania avapauk ja meid kõiki kohustati pöördumisele alla kirjutama. Artikkel on minu hinnangul täis kurjust, süüdistav ja kahjuks ka meelevaldselt valelik, kirjutab endine Viljandi linnapea Kalle Jents.
Kõigepealt tahan öelda, et mina tõmbusin juba aastate eest aktiivsest poliitikast tagasi. Seetõttu pole mul pikka aega olnud mingeid kontakte Reformierakonna kontori ega ka teiste erakondade kontoritega ning ma pole pikka aega osalenud ühelgi erakondlikul üritusel. Kindlasti ei kavatse ma kandideerida 2027. aasta valimistel riigikokku. Mind ei ole keegi kohustanud ega käskinud ning seda ei saaks ka kõige parema tahtmise juures teha. Võin seda väita veel mitme mainitud pöördumisele allakirjutanud ja praegu poliitikas mitteosaleva endise Viljandi linnapea kohta.
See, et enamik allakirjutanuid on Reformierakonda kuulunud, tuleneb lihtsalt Viljandi valijate aastatepikkusest tahtest, aga parteilisel kuuluvusel ei olnud selle pöördumise juures küll mingit tähtsust.
Sellise pöördumise ettepaneku tegin teistele linnapeadele mina, kui olin sotsiaalmeedias lugenud Eesti ja Ukraina patrioodi Ruslan Trochynskyi pöördumist, milles too esitas retoorilise küsimuse “Mitte Narva, aga Viljandi võttis Ukraina lipu maha! Mis toimub?”.
Mul on Ruslaniga selline tore emotsionaalne side, et andsin aastaid tagasi Viljandi linnapeana tema kahele lapsele linna hõbelusika. Aga loomulikult pole see ainuke põhjus, miks olen üheselt Ukraina veendunud toetaja. Ma mõtlen väga sageli, et kui poleks Ukrainat ja ukrainlasi, võiksime meie, eestlased, olla praegu sõjas nende asemel.
Seetõttu läheb minu punane joon ülejäänud inimeste ja kõigi nende vahelt, kes nimetavad Ukraina abistajaid sõjaõhutajateks, liberastideks ja ei tea kelleks veel. Mul on nulltolerants ka nende suhtes, kes püüavad Ukraina toetamist torpedeerida kuidagi varjatult: juttudega kriminaalsetest ukrainlastest, liigsest Eesti maksumaksjate raha kulutamisest või muust sellisest. Kahjuks liigitus minu silmis niisuguse käitumise alla ka praeguse Viljandi linnapea tegevus koos küünilise kommentaariga “Viljandi raekoda ei ole mingi Ukraina kultuurikeskus, vaid kohaliku võimu kants”.
Hilisemad hädavaled ei tundu kahjuks eriti usutavad. Oleks need lipud siis tõesti soliidselt vahetatud ja seda vahetust arusaadavalt põhjendatud, poleks sellise pöördumise mõtet tekkinud ja seda teemat tõstatatud.
Mulle isiklikult tähendab Ukraina abistamine ka reaalset rahalist panustamist. Oleme kogu sõja vältel koos kunagiste kursusekaaslastega kogunud märkimisväärseid summasid ja ühe kursusevenna eestvõttel saatnud järjest remonditud autosid Ukraina rindemeestele. Tahame seda teha niikaua, kuni sõda lõpeb.
Loomulikult ei ole kõigil soovijatel alati võimalik rahaliselt panustada, samas ei ole sugugi vähem tähtis igasugune moraalne toetus Ukraina rahvale, olgu selleks Ukraina lipud või Ukraina lipu värvi kangad avalikus ruumis, väike Ukraina lipuke käisel või kuuerevääril või ka lihtsalt toetusavaldus sotsiaalmeedias.
Selle asemel et kulutada energiat oma vigade meeleheitlikule õigustamisele ja alusetute süüdistuste esitamisele, võiks Viljandi linnapea mõelda, kuidas olla toeks sõpruslinna Ternopili inimestele. Seda saab teha ka väga lihtsate vahenditega, kas või sõbraliku ja südamliku toetusavaldusega praeguselt linnavõimult. See, mil viisil toimus Viljandi raekojalt lippude eemaldamine, on väärtusküsimus, mitte tehniline probleem. Ka meie pöördumine tugines selgelt väärtuspõhisele maailmavaatele, mitte poliittehnoloogiale, nagu väidab Pihlak.
Meie ees vabandamist on Jaak Pihlakult vist kahjuks liiga palju loota.