Euroopa riigijuhtide uusaastakõned näitavad, et 2026. aastal domineerivad rändepoliitikas kolm märksõna: turvalisus, kontroll ja väljasaatmised, kirjutab rändeekspert Kert Valdaru.
Kui tahta aru saada, mis eurooplasi 2025. aasta lõpus rahutuks tegi ja milliste teemadega minnakse vastu 2026. aastale, tasub lugeda riigijuhtide uusaastakõnesid. Need ei ole ainult tseremoniaalsed tervitused, vaid sageli ka poliitiliste prioriteetide ja konkreetsete sammude tutvustused. 2025. aasta lõpul kõlas paljudes pealinnades üks ja sama mure: kontrolli taastamine sisserände üle.
Merkeli humanitaarsest toonist Merzi julgeolekufookuseni
Võrreldes 10 aasta tagusega on muutus märkimisväärne. 31.12.2015 rääkis tolleaegne Saksamaa liidukantsler Angela Merkel uusaastakõnes rändekriisist humanitaarse tooniga: “Me saame hakkama, sest Saksamaa on tugev riik” (“Wir schaffen das, denn Deutschland ist ein starkes Land.”). Merkel tänas kaasmaalasi kõnes nende abivalmiduse eest ja rõhutas, et varjupaigaotsijaid on kohustus aidata. Ta pakkus välja, et hakkama saamiseks tuleb tegeleda lõimumisega, Euroopa välispiiride tugevdamisega, ebaseaduslike rändeteede asemel seaduslike kanalite loomisega ning rände algpõhjuste vähendamisega, et pagulaste arv «püsivalt ja märgatavalt» langeks.
Kümme aastat hiljem on see “püsivalt ja märgatavalt” saanud Euroopa poliitilise närvi proovikiviks. Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) koondandmed näitavad, et aastatel 2016–2024 on varjupaigataotlusi (mitte-ELi kodanikud) esitatud EL+is aastas 600 000 kuni 1,2 miljoni vahemikus. Ainult Covid-19 pandeemia tipphetkel 2020. aastal langes arv 460 000ni. Teisisõnu: ränne ei kadunud, vaid muutus kestvaks surveks, millele riigid pidid üha uuesti reageerima.
Saksamaa on hea näide just seetõttu, et tonaalsus on selgelt muutunud. Praeguse liidukantsleri Friedrich Merzi uusaastakõnes on rändeteemale lähenetud juba julgeoleku vaatest. Sõnum on selge: “Me otsustame taas ise, kes meie riiki tuleb ja kes peab meie riigist lahkuma.” Merz lisab, et luuakse uusi võimalusi seaduslikuks ja kontrollitud rändeks, kuid ebaseaduslikud ja kontrollimatud rändeteed suletakse. Ta võtab selle kokku lausega: “Humanitaarsus ja kord on ühe medali kaks külge.”
Taani südamlikkus ja karmus käsikäes
Veel karmim ja otsekohesem on Taani peaminister Mette Frederiksen oma uusaastakõnes. Ta pühendab rändele terve eraldi ploki kõrvuti teiste riiklike väljakutsetega nagu toiduhindade langetamine, sotsiaalmeediahiidude maksustamine või kooliteel raskustesse sattunud laste abistamine – eestlastelegi tuttavate teemadega. Ta räägib riigis olevatest ja eesseisvatest probleemidest kurve võtmata ja ilustamata. Värskendav poliitretoorika, harjumatu isegi Eesti kontekstis.
Tema otsekohesus sisserändajate suhtes ei oleks viis kuni kümme aastat tagasi olnud avalikkuses aktsepteeritav ja oleks tõenäoliselt lõppenud peaministri poliitilise surmaga ning tema isiku tühistamisega.
Peaminister Frederikseni kõne kombineerib südamlikku kaasamist ja karmi väljasaatmist. Frederiksen eristab teravalt kahte sõnumit: “me vajame teid” ja “te ei peaks siin olema”.
Nendele, kes on “Taani omaks võtnud”, sõnab ta, et taanlaseks olemine on ühiste väärtuste, mitte välimuse küsimus: “Saab küll olla taanlane ka siis, kui lemmiktoit ei ole frikadellid. Või makrellivõileivad, kui juba nii võtta.”
“Me, taanlased, ei näe kõik ühesugused välja. Nii ei peagi. Aga me peame tahtma üksteist.”
“Ja Taanis on nii, et kui demokraatia ja religioon omavahel põrkuvad, siis on Jumal see, kes peab teed andma.”
Aga kohe järgmisel hetkel keerab ta tooni täielikult ja võtab sihikule kriminaalkorras karistatud sisserändajad. Frederiksen ei peida ei emotsiooni ega kultuurikonflikti sõnavara: “Seepärast – nendele inimestele, kes tulevad siia ja panevad toime kuritegusid: te ei peaks siin olema.”
“Me ei salli teie hulljulgust roolis ja teie dominantsuskultuuri.”
Ta ei jää üldsõnaliseks. Toob näiteid: iraaklane, kes mõisteti süüdi brutaalses ründamises golfikepiga, või mees Kosovost, kes on mitme aasta jooksul väärkohelnud oma lapsi ja abikaasat. Mõlema väljasaatmine ei ole osutunud lihtsaks.
Uus lähtepunkt on selge
“[—] kui inimene mõistetakse näiteks süüdi vägistamises, raskes vägivallas või muus tõsises kuriteos, siis on Taanis olemisega lõpp.”
Frederiksen ei piirdu sõnadega, vaid lubab tegusid: valitsus plaanib ulatuslikku väljasaatmisreformi, kus raske kuriteo ja vähemalt üheaastase vanglakaristuse korral saadetakse välismaalane välja sõltumata sidemetest Taaniga.
Frederiksen ei räägi väljasaatmistest ainult riigisisese õiguse küsimusena, vaid seob selle Euroopa õiguskorraga. See pole ka üksi Taani initsiatiiv: 10. detsembril 2025 esitasid Taani ja Itaalia Euroopa Nõukogu justiitsministritele ühisavalduse, millega liitus 27 riiki, sh Eesti, Soome ja Poola. Avalduse keskne sõnum: praeguste rändeolukordade puhul tuleb leida uus tasakaal üksikisiku õiguste ja avaliku huvi vahel. Eriti rõhutatakse võimalust saata välja raskete kuritegude eest süüdimõistetud välismaalasi ka siis, kui neil on tekkinud pered või teised sidemed sihtriigiga.
Prantsusmaa ja Poola sarnased prioriteedid ning eristuv Soome
Saksamaa ja Taani ei ole üksi. Prantsusmaa president Emmanuel Macron sõnastab oma uusaastakõnes Prantsusmaa prioriteedid samamoodi: “Jätkata kontrolli taastamist Prantsuse ja Euroopa piiride üle ebaseadusliku sisserände pärast.”
Poola peaminister Donald Tusk peab oma riiki turvalisuse mudeliks. Sotsiaalmeediaplatvormil X postitatud ingliskeelses uusaastapöördumises nimetas ta kõige esimesena edulooks Poola idapiiri kindlustamist ja tugevdamist ning vastutustundlikku ja karmi varjupaigapoliitikat, mis tõi kaasa ebaseaduslike piiriületuste vähenemise 90 protsendi võrra. “Meie oleme need, kes said kontrolli tagasi,” kõlab sõnum Euroopale: olge nagu Poola!
Soome president Alexander Stubb toob esile teise külje: “Me vajame rohkem tööpõhist sisserännet ning tähtsaim küsimus on, kuidas me ühiskonnana selle uue reaalsusega kohaneme.” See on majanduse ja demograafia seisukoht. Soome rahvastik väheneb ja tööjõudu on riiki juurde vaja.
Aga Eesti?
Eesti rändepoliitika seisukohad uueks aastaks ei ole kõrgeimate riigiesindajate kaudu avalikkuseni jõudnud. President Alar Karis ei käsitlenud rännet oma uusaastakõnes. Peaminister Kristen Michal ei ole samuti sõna võtnud. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest ei ole meil välja kujunenud traditsiooni, kus valitsusjuht peab uusaastakõne ja tutvustab järgmise aasta plaane. Meie rändepoliitika elab dokumentides ja kabinettides, mitte avalikes pöördumistes.
Seda võib vaadata ka nii, et rändega seotud probleemid ei ole Eestis saavutanud sama poliitilist teravust kui paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Eesti küll kuulub nende 27 riigi hulka, kes allkirjastasid detsembris Strasbourgis ühisavalduse Euroopa rändeõiguse muutmise vajaduse kohta. Kuid meie avalikus arutelus puudub see retoorika temperatuur, mis iseloomustab Euroopa suuri rändesihtriike.
Selles ei pruugi olla midagi halba. Probleemi puudumine ei nõua ka kriiside retoorikat. Küsimus on, kas 2026. aastal jääb see nii või peame ka meie õppima rääkima asjast, millest praegu piisab vaikida.
Mida siis järeldada riigipeade uusaasta kõnedest?
Kümme aastat tagasi muutus Angela Merkeli “Wir schaffen das” sloganiks, millesse paljud Euroopas uskusid. 2026. aasta alguses kõlab Euroopa riigijuhtide uusaastakõnedes hoopis teine toon. Rändepoliitika on nihkunud humanitaarsuse ja moraalsusele rõhumisest kontrolli ja julgeoleku taastamise keelde. 2026. aasta ELi rändepoliitika keeles hakkavad arvatavasti domineerima kolm märksõna: turvalisus, kontroll ja väljasaatmised. See ei tähenda, et rändedebatis kaob “me aitame”, kuid domineerima tõuseb “me kontrollime”.
Merzi “me otsustame ise”, Frederikseni väljasaatmisreform, Macroni “kontrolli taastamine”, Tuski “turvalisuse mudel” – need ei ole enam äärmuslike parteide retoorika, vaid põhivoolu riigijuhtide uusaastaagenda. Karmim rändepoliitika on tulnud, et olla uueks normaalsuseks.
Piirikontrolli kõrval kerkib tähtsaks teemaks ka senise inimõiguste õigusraamistiku tõlgenduse muutmine. Strasbourgi 27 riigi ühisavaldus näitab, et see ei ole üksikute riikide, vaid laiema Euroopa liikumine. Riigid soovivad otsustada ise, kes tuleb ja kes peab lahkuma.
Oluline on eristada: riigijuhid räägivad eelkõige humanitaarrände ja varjupaigasüsteemi karmistamisest. Tööpõhine sisseränne on teine teema, mille Stubb tõstatab oma kõnes. Samas on ka siin oluline, et see toimuks kontrollitult ja oleks tasakaalus julgeoleku ning majanduslike huvide vahel. Frederiksen näitab Taani näitel, et nii humanitaar- kui tööränne vajavad kontrolli. Muidu võib hind väärtuskonfliktide ja sidususe küsimustena osutuda kõrgeks.
Euroopa rändepoliitika on teinud ringi humanitaarsusest tagasi kontrolli juurde. Võib-olla on see loomulik tsükkel. Või siis märk sellest, et idealism ja tegelikkus ei leidnud kohtumispunkti. Kas see toob stabiilsuse või loob uusi pingeid, saab selgemaks aasta pärast riigijuhtide järgmistes uusaastakõnedes.