Poliitiline romantik on lahkunud. Heiki Kranich, mõttekaaslane ja vaimne tugi, on igaviku teele siirdunud.
Kõik hakkas peale vaenust. Rahandusminister Kranichit ärritas väga grupp majandusinimesi, kes ennast maksumaksjate ühinguks nimetasid. Ta moodustas koos sõpradega Ausate Maksumaksjate Ühingu, et oleks vastukaal. Ja ta käis ja propageeris vajadust vahetada välja tolleaegne Eesti Panga president.
Läks veidi aega ja Kranichi liberaaldemokraatlik erakond ja needsamad majandusinimesed moodustasid koos uue erakonna – Eesti Reformierakonna. Minust sai selle erakonna esimees ja Kranichist peasekretär.
1995-1999 – need aastad ei unune. Ideed, improvisatsioon, poliitilised lahingud, eksimused. Tulime poliitilisele lavale, et, nagu selgus, jääda. Kranichi roll oli hiiglasuur. Ta leegitses, ta tõi inimesi. Ja ta oli kõikjal. Ta veenis, ta sädeles, ja ta uskus, et asi, mida me ajasime, on õige asi. Ööd ja päevad vaheldusid ebaselges rütmis.
Oma veendumustele ja hoiakutele jäi ta kindlaks elu lõpuni. Heiki ei olnud pugeja ega bürokraat. Tema puuduseks oli, et tal oli raske teeselda lugupidamist lollide vastu.
Reformierakonna üks tähtidee oli ettevõtte tulumaksu kaotamine. Ideest teostuseni kulus seitse aastat. Lõpuks oli see koalitsioonileppes ja pidi kehtima hakkama aastast 2000. Mina olin rahandusminister, aga kõik olid vastu või kahtlevad. Koalitsioon, inimesed oma erakonnas, avalikkus, rahandusministeeriumi aparaat, välismaalased. Rahandusminister (kuigi minu idee) lõi kõhklema. Võib-olla lükkaks aasta edasi. Mõtleks veel. See oli keskkonnaminister Heiki Kranich, kes kategooriliselt keeldus taganemast. Ja ettevõtte tulumaks kadus aastast 2000.
Heiki Kranich oli hingelt romantik. Ta uskus headesse ja õigetesse. Ideedesse. Ta uskus parema maailma võimalusse ja panustas selle kujundamisse, olgu see, kas majandus või keskkonnakaitse.
Mälestus Heiki Kranichist ei jäta kedagi ükskõikseks.
Siim Kallas