Avalikkuse huvi energeetika tuleviku vastu on viimaste aastate jooksul olnud väga suur. Poollõõpimisi võib küsida, kas eestlased on maailma kõige energeetikahuvilisem rahvas. Selle võrra on kriitika eelmisel nädalal valitsuse heakskiidu saanud energiamajanduse arengukava 2035 (ENMAK) vastu igati ootuspärane. Kava ise sai aga Eestile väga mõistlik, kirjutab energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.
Et ENMAK 2035 on Eesti arengu võtmes väga oluline dokument, pole kahtlustki. Et ta nii palju huvi pakub, on vähem ootuspärane, aga igati positiivne. Ja küllap pakub, sest miks muidu on uudisteportaalide esikülgedel endiselt elektri börsihinda jälgivad tööriistad? Eriti olukorras, kus näiteks eelmise aasta elektri keskmine börsihind oli viie aasta kõige madalam.
Tegelikult on ekspertide hulgas meie energeetikatuleviku osas küllalt tugev üksmeel. Vaidlused tekivad detailide üle. Või mitte-ekspertide seas ideoloogia üle.
Nii on kriitikud ette heitnud, et arengukava ei too loodetud selgust: ühelt poolt polevat piisavalt analüüsi ja detailsust, teisalt aga otsustavust, (riski-)julgust ega kiirust.
Ootuspärased ja üksteist välistavad seisukohad.
Taolise kriitika aluseks on ootus, et riik otsustab energeetikas kõige üle ning ettevõtjad täidavad vaid riigi soove, mis kõik neile kinni makstakse. Tõepoolest, visioonist lähtuvad strateegiad on ettevõtetes väga levinud, kuid väga suure määramatusega olukordades enamasti kasutud. Väiksemagi kõrvalekalde puhul tuleks sellist strateegiat muuta. Pidevas muutumises strateegia pole suurem asi strateegia.
Seetõttu ongi värske energiamajanduse arengukava loodud väärtuspõhise strateegiadokumendina: ta annab suuna ja fikseerib põhimõtted, mille alusel riik koos ettevõtjate ja tarbijatega energiamajandust arendab. Arengukava tugineb ratsionaalsele majandusloogikale, mitte kriitikute ideoloogiast kantud vastuseisule puhtale energiale ja nostalgiale aja vastu, kui Ida-Virumaa õhk ei kannatanud hingata.
Arengukava on ühtlasi järgmise 10 aasta Eesti suurim investeerimisplaan, mis tõstab majanduse konkurentsivõimet ja -kasvupotentsiaali. Investeeringud tootmisvõimsuste rajamisse, salvestusse, võrkudesse ja ühendustesse ulatuvad ca 15 miljardi euroni, andes olulise panuse SKP kasvu. Ja kohalik energiatootmine tähendab ühtlasi, et ka raha jääb Eestisse.
Arengukaval on kolm selget põhiväärtust.
Esimene põhiväärtus on energiajulgeolek: ettevõtetel tuleb tagada elektri-, gaasi-, kaugkütte- ja transpordikütuste varustus igas olukorras. Ka siis kui merekaablid lõhutakse, energiasüsteeme tabavad hübriidrünnakud või tuult ja päikest pole talvel mitu nädalat.
Eraldi fookuses on elektri tootmises juhitavate elektrijaamade asendamine: vanade põlevkiviplokkide asemele peab rajama uued (bio)gaasil töötavad elektrijaamad, salvestid ja teised sobivad jaamad. See protsess juba käib. Ka elektrivõrgu katkestuste keskmine kestus peaks vähenema ligi kaks korda, sellest lähtuvalt tuleb teha ka võrguinvesteeringute plaanid.
Teine põhiväärtus on taskukohane ja konkurentsivõimeline energia hind. Odavam börsihind iseenesest ei tähenda seejuures väiksemat arvet. Paljude jaoks tuli arengukava koostamise käigus üllatusena, et Eesti elektri lõpphind kodutarbijatele on juba täna Läänemere piirkonnas üks soodsamaid: koos kõikide lisatasudega on elekter Eesti kodutarbijale odavam kui isegi Soomes.
Suuremate äritarbijate elektri lõpphind jääb aga praegu konkurentsis lähinaabritega alla ja majanduse arengu võtmes on see murekoht vaja lahendada. Elektri lõpphinda võimaldab tänases olukorras alla tuua tuuleenergia ja salvestite lisandumine, aga ainult teatud piirini. Ka kaugküttes on piirkondi, kus hind on praegu teistega võrreldes kõrgem, sellele tuleb lahendus leida uute innovatiivsete tehnoloogiate ja regulatsioonide abil.
Kolmas põhiväärtus on säästlikkus: energeetikal on olnud aastaid Eesti suurim keskkonnajalajälg. Kui eelnevalt kirjeldatud muutused läbi viia, võib oodata, et 2035. aastaks väheneb energiasektori kasvuhoonegaaside heide 45% võrra võrreldes 2022. aastaga. See on enam kui oleme endale sihiks seadnud ja Euroopa Liidus lubanud. Ja see omakorda pole ainult põhjus endale seljale patsutamiseks, vaid tähendab ka reaalselt väiksemaid kulusid ja suuremaid tulusid.
Investeeringute tempot hoiab tagasi eelkõige vastuseis maismaatuuleparkidele, mis on aga kiireim ja soodsaim viis kodumaise energiatootmise lisandumiseks. Selle vastuseisu pööramine poolehoiuks tähendab koostööd arendajate, omavalitsuste, kogukondade ja riigi vahel. Nii, et kohalik kogukond tunneb, et tuulepargid teevad nende elu paremaks. Riigi poolt vaatame, mida saame täiendavalt pakkuda, et see poolehoid sünniks.
Tuleviku vaates tuleb luua ka regulatsioonid uute potentsiaalsete tehnoloogiate turuletulekuks: on selleks modulaarne tuumajaam, meretuulepargid või suur vesisalvesti, seadused peavad olema nende rajamiseks ja tegutsemiseks selged. Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu jõuab peatselt riigikokku. Riik saab aidata kaasa selliste projektide puhul finantseerimisriskide maandamisel, mis elektri hinda alandaks. Töö käib ka finantsinstrumendi kallal, mis annaks ettevõtetele uusi tööriistu pikaajalistele investeeringute tegemiseks. Tõsi küll, tururiskidega tuleb lõpuks ikkagi tegeleda ettevõtetel.
Selliste põhiväärtuste alusel sätestabki energiamajanduse arengukava plaanitavad tegevused ning eesmärgid, mida koos ettevõtjate ja tarbijatega saavutada. Energeetika arengukava vastuvõtmine on selle teekonna algus.