Prokuratuuriga viimasel ajal seonduv on jõudnud tasemele, kus ei saa jätta ei erialasel ega poliitilisel tasandil reageerimata, kirjutab endine riigikohtu esimees Rait Maruste.
Millise nimetuse anname probleemile, see määrab suuresti ka analüüsi ja järeldused. Ajaleht LP paneb pealkirjaks “Olin üksi riigi vastu”, “Esimeses stuudios” küsitakse intervjueeritavalt, kas tundsite, et riik on teid reetnud. Tuleb selgitada – prokuratuur ei ole riik. Prokuratuur on täitevvõimu ehk justiitsministeeriumi haldusala üks allasutus, mille poliitilise juhtimise vastutus lasub justiitsministril. Politsei ja kaitsepolitsei on täitevasutused siseministri haldusalas ning siseministri poliitilisel juhtimisel ja vastutusel. Seega, pidada üht täitevvõimu allasutust riigiks on ebaadekvaatne.
Parlamentaarsele demokraatiale kohaselt on riigikogu õigus- või ka põhiseaduskomisjon, sõltub probleemist, õigustatud ja kohustatud arutama täitevvõimu, sealhulgas ka prokuratuuri probleeme, tegemisi ja andma hinnanguid, kui selleks on kaalukad põhjused. Need on antud juhtumil selgelt olemas.
Probleemil on kaks külge – kaitsepolitsei tegevus ja prokuratuuri sellest initsieeritud tegevus. On sügavalt kahetsusväärne ja ühtlasi ühiskondlikuks turvaohuks, kui kaitsepolitsei juhtkonnas pole piisavalt arukust, enesedistsipliini ja ühiskondliku resonantsi mõistmist, et lahendada probleem ametkonna sees. Või poliitilise tasandi ministri abil ja kaudu. Valiti väiklane ja valikuline kriminaalõiguslik reageering. Paraku jäid ministrid, vähemalt avalikkuse silmis, asjas kõrvaltvaatajaiks.
Sobimatu ja ebaõiglane oli Vaheri ja teiste asjas prokuratuuri tegevus. See lõppes pärast kolme aastat korduvat proovimist ja edasikaebamist fiaskoga. Tulemust, isegi lõplikku õigeksmõistmist, ei saa kuidagi pidada kohtualuste suhtes õiglaseks ega nimetada õigusrahuks. Kriminaalmenetlus algatatakse kuriteo toimepanemise veenvatel tunnustel ja mitte selleks, et selgitada mõne õigussätte sisu või saavutada õigusrahu.
Kui mõni juriidiline norm või praktika on ebaselge või vaieldav, siis on see argument jätta karistusõiguslik reageerimine kõrvale. Ehk seda menetlust ei oleks pidanud üldse alustama või tulnuks see poolel teel lõpetada. Menetluse lõpetamine ei ole institutsiooni nõrkuse, vaid tugevuse märk.
Kui vaadata tagasi Eesti õiguskaitse arengule viimase 30 aasta jooksul, on just politsei teinud läbi suurima arengu positiivses suunas. Karistamiselt on võetud suund inimeste abistamisele. Muutuses minna miilitsa mentaliteedilt tänapäevase politsei mentaliteedile oli ja on arvestatav osa ka Elmar Vaheri ja tema meeskonna tööl.
Kuivõrd on muutunud kaitsepolitsei, pole eemalseisjal võimalik hinnata, aga kogu saaga ei sisenda just suurt optimismi. Ja pole märgata olnud ka kaitsepolitsei asjakohaseid avaldusi.
Asetleidnus oli keskne roll prokuratuuril. Kuigi inimesed on selles asutuses vahetund, on prokuratuuri mentaliteet jäänud suuresti muutumatuks. Kahjuks. See on miskipärast võrreldav nõukogude aegse asutuse omaga, kui prokuratuur toimetas kolmnurgas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee administratiivorganite osakond ja riikliku julgeoleku komitee (KGB). Sellise mentaliteedi nimetus on repressiivsus – karistamatu-vastutamatu repressiivsus. Kõlab karmilt, kuid demokraatlikus ühiskonnas palju kaugemale minna on raske. Väärib ehk meenutada sedagi, et prokuratuuri ülesanne teha järelevalvet ka kaitsepolitsei tegevuse põhjendatuse ja seaduslikkuse üle.
Võtsin vaadata prokuratuuri tööd reguleerivaid õigusakte. Prokuratuuri seadus käsitab ainult institutsiooni organisatsioonilist korraldust. Koduleht annab tüüpilist PR-infot, et kui tore organisatsioon see on. Ei leidnud mingitki juhendit sellest, millistest standarditest, eetilistest parameetritest ja reeglitest lähtub nüüdne prokuratuur ja süüdistus. Polnud ei enda majas loodud põhimõtteid ega viiteid maailmas tunnustatud süüdistamise (prokuratuuri toimimise) põhimõtetele.
Neid ei pea ise välja mõtlema, neid võib leida ÜRO 1990. aasta juhistest kuritegude ärahoidmiseks ja õigusrikkujate kohtlemiseks. Veel detailsemad käitumis- ja tegevusjuhised prokuratuuri tööks ja süüdistuse esitamiseks on leitavad Ameerika advokatuuri (ABA) asjakohastest standarditest. Nendes aktides on kokku võetud parimad praktikad, mille on aastakümnete jooksul kujundanud sajad tippjuristid. Toon ainult ühe näite – standard 3-4.4 – diskretsioon kriminaalmenetluse alustamises, jätkamises või loobumises… jne, jne.
On põhjust arvata, et meie üldiselt devalveerunud õigusõppes, mis on valdavalt orienteeritud tsiviil- ja äriõigusele, pole need allikad ja põhimõtted olnud ülikooli süvaõppe sisuks. Seetõttu on mõistetav, miks need kriminaaljuristika põhimõtted, reeglid ja protseduurid on prokuratuuri värvatuile vähetuntud või lausa tundmatud. Ja nii saab valitsejaks juhtkonna autoriteedi põhine repressiivne mentaliteet «nii on kogu aeg tehtud». Selline hinnang võib nii mõnelegi haiget teha ja olla ebameeldiv, kuid nn Vaheri juhtumist kaugemale minna on raske…Seega, tuleb ära kannatada ja asjakohaselt reageerida.
Kui vaadata Eesti õigusvaldkonda laiemalt, on meil jäänud välja arendamata vaba demokraatliku ühiskonna üks oluline segment – eneseregulatsiooni süsteem. Ehk see osa, mis jääb tavalise õiguskuuleka ja vaidlustevaba keskkonna ja kriminaaljuristika vahepeale. Praegu, kui on kahtlus või ebaselgus, virutame kohe kriminaalasja algatamise haamriga.
Ühiskonnale oleks kergem, odavam ja inimesi vähem traumeeriv, kui piiripealseid asju lahendaksid asjassepuutuvad kõigepealt isekeskis. Näitlikult – kui saadik pole kuluhüvitisi kasutanud ehk reeglitekohaselt, ei lajata “riik” kohe kriminaalasja algatamisega ja saadikupuutumatuse äravõtmisega, vaid asjas püüaks kõigepealt selgust saada näiteks kas riigikogu juhatus või vanematekogu. Eeltoodu on kõigile arusaadav näide, kuid samalaadseid näiteid võib leida-tuua pea igast ühiselu valdkonnast.