Ma olen lastetoalt ja eluloolt alati olnud rahvuslane ja lootnud, et vähemalt selles hoiakus ei ole mul erimeelsust Isamaaga. Koos kehtestasime Eestis vaba riiki ja viisime ta siis Euroopa Liitu. Mulle tundus, et mitte raha, vaid kuuluvuse pärast, sest et jagame eesti rahvusliku liikumise aadet jääda eestlaseks, aga saada ka eurooplaseks. Ja et julgeolekus jagame seda, et väikerahva kestmise tagatis on mitte kunagi jääda üksi, kirjutab rahandusminister Jürgen Ligi.
Kui nüüd lugesin uudist, et uus Viljandi linnavõim kõrvaldas linnavalitsuse hoonelt Ukraina lipu, kahtlustasin esimesel hetkel libauudist. Ei saa ju olla, et rahvuslust kuulutav erakond tahab kuulutada Ukraina üksi jätmist. Aga selgus, et olen naiivne ja linnapea Jaak Pihlakul on jätkunud koguni jõhkrust öelda, et raekoda ei ole “mingi Ukraina kultuurikeskus”, vaid tema “võimu kants”. Mehele ei tulnud pähegi, et ukrainlased enda võimu eest oma kodumaal juba neljandat aastat surevad ja Vene võimu eest põgenevad.
Vaid mõne tunni eest oli meil Eesti valitsuse turvaruumis lõppenud pikem nõupidamine Eesti julgeolekuasutuste juhtidega. Harjumuspäraselt kannavad kaitseväe ja politsei juhid Ukraina lippu mundril kõrvuti Eesti eraldusmärkide ja lipuga. Mina kannan kahe lipuga rinnamärki pintsakul. See on väga euroopalik ja eriti põhjamaine tava, mis aitab mitte unustada ise, ergutada Ukrainat vastu panema ja ka oma rahvale öelda, et sinimustvalge ja sinikollane kuuluvad vastupanus valgesinipunasele kokku.
Selles turvakeldris poleks meil seega põhjust arutada lippe, kuid on julgeolekut ja vabaduse kaitsmist, mida meie lipud tähistavad. Enamus arutelust seondub Vene sõjalise ohu, mõjutustegevuse, hübriidvõtetega. Olen seda teinud pikki aastaid erinevates ametites ja ikka jälle on asja üks läbiv joon see, kuidas läänes rahvusluse sildi all aetakse Vene asja ja täidetakse Kremlist süstitavaid päevakordi. Enamasti teadvustamatagi, kust ta kipub pärinema. Lippude kõrvaldamine on selles elementaarne tunnus.
Erakonnad, kes seda esindavad, on tihti saanud otseselt Vene raha, aga alati on saanud otse ja kaude tekste ja teemasid, millega lääne ühiskondi tülli ja umbusklikuks ajada, lagundada lääne ühtsust ja eriti takistada Ukraina toetamist. Siin Eestis algas see viimane Riigikogus jaanuaris 2022 kohe esimese abi peale. Europarlamendis ei andnud oma toetust Jaak Madison, Riigikogus takistab seda oma seltskond. Venemaa toona alles koondas vägesid, kui Eesti juba aitas Ukrainal vastupanu korraldada.
Enne seda aeti Euroopat hübriidselt tülli hindadega, mida Venemaa enne Ukraina täie mahuga ründamist 2021. kevadest üles kruvis, kinni gaasikraane ja lahti defitsiiti. Veel enne levitas ta umbusku koroona ja seejärel vaktsineerimise teemal. Ukraina alavääristamine on olnud nende päevakordades kohustuslik.
Nüüd ent ütleb linnapea siinsamas Viljandis Ukraina kohta “mingi”. See on põlgusavaldus ja mitte keelevääratus. Riigikogu esimees, kes mõne aasta eest Euroopa Liidu lipu meie parlamendist ära koristas, on kah muide isamaalane. Retoorika oli sama põlglik ja vaatenurk, et lipu kõrvaldamisega saab alandada ja lahutada.
Minus omakorda on põlgus erakonna Isamaa vastu. Õigemini selle vastu, mis temast Res Publica kõhus alles on jäänud. Varjamatult libiseb ta samadesse päevakordadesse, mis EKRE ja varem põlatud Keskerakond, koondab nonde liikmeid ning lõhub enda varem toetatud asju. Me ei kuule sealt ainustki Eestile ja läänele ühiseid väärtusi kaitsvat avaldust, mida tuli sealt varem. Selle asemel keskendutakse partei võimu kantsi ehitamisele, tema huvidele ja kõigele, mis oleks populaarne.
Varem ehitasime Eesti riiki nende ja Mõõdukatega koos. Euroopa Liit ja Ukraina olid täieliku konsensuse teemad, mitte “mingi” võõras ja jama.
Rahalised asjad pole siin kõige põhimõttelisemad, aga esimesel võimalusel lasid nad allavett koos hoitud eelarvedistsipliini. Olime koos teinud ka maksusüsteemi, mis on maailmas järjepidevalt tunnistatud kõige konkurentsivõimelisemaks, Isamaa aga ehitas üksi jäädes sellele küüru. Maksuvaba miinimumi taastamine kõigile ja ajakohastamine alates tänavusest aastast osutus väga kulukaks, aga nii on väärarengute kõrvaldamistega ikka. Olime parima rahvusvahelise kogemuse järgi teinud koos ka pensionisüsteemi, aga nüüd peame sellele tegema kulukat remonti. Sest oma võimu kantsi kolides lammutas Isamaa ta ära ja jättis sajad tuhanded tulevased pensionäris vaesusse. Taas on remont ülikulukas.
Aga siin pean ma silmas üldisemat põlgust kui raha pärast. Ukraina on sõjas vabaduse eest üldiselt, mitte ainult enda iseseisvuse eest. Ukraina lipud Euroopas lehvivad loomulikena teiste rahvuslippude kõrval toetusavaldusena vabale ühiskonnakorraldusele. Vaba ühiskond ei alga ega lõpe rahvusliku iseseisvusega, kuid rahvuslik iseseisvus Euroopas on kogu aeg lõppemise surve all vabaduse väärtusruumi ründamise tõttu.
Vabaduse väärtusruum tähendab esiteks vabu valimisi ja nende tulemuste tunnistamist, aga Isamaa on ühinenud nendega, häälekamalt ja vaiksemalt, kelle sõnul valimised on pettus, kui oma partei kaotab.
Vabadus ei lõpe ka valimistega, vaid iga nende võitjat piirab võimude lahusus, õigusriik, inimõigused, kodanikuvabadused, õiguskaitse ja ajakirjanduse sõltumatus, majandusvabadus, inimeste ja institutsioonide õigus poliitilisele sõltumatusele. Kokkuvõttes on see liberaalne demokraatia, mis on olnud kõigi ausate konservatiivide, liberaalide, sotsiaaldemokraatide poolt tunnustatud ja põhiseadusesse kirjutatud riigikorraldus. Ukraina on seda kõike kindlustamas ja teeninud sellega Kremli erilise vaenu. Putini režiim on kõiges liberaalse demokraatia vastand.
Minu sügavaim põlgus tuleb sellest, et Isamaa ei mäleta seda kõike enam, vaid on koos vanade oponentide Keskerakonna ja EKRE/Rahvaliiduga ründamas kõiki neid vabaduse komponente, selle asemel, et neid kaitsta ja kasvõi Ukraina sümboolse toetamisega väljendada. Kogu see lugu ei mahu artiklisse, aga meenutagem vaid eelmist juhtumit, kus endale saadud kriminaalasja peale asuti ründama õiguskaitset ja tema sõltumatust.