Eestis oli eelmisel aastal ligi 350 inimest, kes panid toime vähemalt kolm lähisuhtevägivalla juhtumit. 2024. aastal registreeriti umbes 9800 sellist juhtumit. Need arvud ei ole lihtsalt statistika, nende taga on inimesed, pered ja lapsed, kelle igapäevaelu kujundab hirm. Veelgi murettekitavam on tõsiasi, et korduvate vägivallatsejate hulk kasvab. See näitab selgelt, et senine lähenemine ei tööta, kirjutab riigikogu õiguskomisjoni esimees Madis Timpson.
Lähisuhtevägivald ei ole uus probleem. Ometi seisame olukorras, kus peame küsima: kas oleme olnud piisavalt julged ja järjekindlad, et päriselt midagi muuta? Üha enam on selge, et see on äärmiselt kompleksne nähtus, mida ei saa lahendada üksnes politsei väljakutse ja formaalse karistusega. Politseinikud lahkuvad sündmuskohalt, kuid sotsiaalsed, vaimsed ja terviseprobleemid jäävad sageli lahenduseta. Ja inimene, kes täna karistuse saab, on homme sageli taas politseis.
On viimane aeg muuta fookust ja võtta kasutusele terviklikumad lahendused. Pakun välja mõned mõtted.
Esiteks tuleb pikendada viibimiskeelu aega. Praegune 12 tundi ei paku kannatanule tegelikku turvatunnet. Võrdlus teiste riikidega on kõnekas, näiteks Austrias kehtib viibimiskeeld 14 päeva. Samuti tuleks põhjalikult kaaluda elektrooniliste jälgimisseadmete kasutamist, et tagada keelu tegelik järgimine.
Teiseks vajavad kannatanud kaitset kohtumenetluses. Lähisuhtevägivalla ohvrite korduv ristküsitlemine kohtus võib olla uus trauma. Tuleks kaaluda sama lähenemist, mida kasutatakse alaealiste puhul: teatud tingimustel võiks ristküsitlemine olla keelatud ning ütluste deponeerimine laiemalt kasutusel. See annaks ohvrile kindluse, et ta ei pea oma kogemust korduvalt läbi elama.
Kolmandaks tuleks kriminaalhooldajad kaasata menetlusse senisest varem. Üks võimalik suund on tingimisi vahistamine koos kohese käitumiskontrolli ja järelevalvega. Jah, see on juriidiliselt keeruline, kuid küsimus on selles, kas me oleme valmis otsima lahendusi või leppima tagajärgedega. Mõne tragöödia puhul, näiteks hiljutine Nõo juhtum, tekib paratamatult küsimus, kas varasem sekkumine oleks võinud elu päästa.
Kriminaalhoolduse tõhusus eeldab ka paremat andmevahetust. Praegu takistavad seda ranged andmekaitsenõuded, eriti tervise- ja psühhiaatriliste andmete puhul. Seaduses tuleks selgelt sätestada kriminaalhooldajate ligipääs vajalikele tundlikele andmetele, et riske päriselt hinnata ja ennetada.
Oluline on ka tervishoiusüsteemi roll. Koostööd tuleb parandada ning kaaluda uute ravimeetodite kasutuselevõttu. Hollandis on näiteks häid tulemusi andnud osaliselt sunniviisiline ravi. Me ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et paljude vägivallajuhtumite taga on ravimata vaimse tervise probleemid.
Siit jõuame järgmise mõtteni: Eestil võiks olla vaimse tervise erakorralise meditsiini osakond. Praegu jäävad paljud inimesed abita, sest joobetunnustega isikuid ei võeta erakorralisse vastuvõttu. Nad suunatakse kainenema ja seejärel tagasi ühiskonda – koos lahendamata probleemidega. Vaimse tervise EMO võimaldaks pakkuda kohest abi ka keerulistes olukordades.
Lisaks füüsilisele vägivallale levib üha enam vaimne ja kübervägivald. Paraku pole meil seni selget vaimse vägivalla definitsiooni ja regulatsiooni. Kui midagi ei ole seaduses kirjas, on raske vägivallatsejaid vastutusele võtta ja ohvreid kaitsta.
Sageli unustame, et ennetus ei tähenda ainult ohvrite toetamist, vaid ka töö tegemist vägivallatsejatega. Eestis tehtud katseprojektid näitavad, et see toimib: 82 protsenti nendest vägivallatsejatest, kes läbisid kohe pärast kinnipidamist nõustamise, ei sattunud järgmisel aastal politsei vaatevälja. Uus ennetustegevuskava peab seda suunda selgelt toetama – koos reaalse rahastusega.
Ja lõpuks: ennetus algab haridusest. Koolist. Vägivald sünnitab vägivalda ning paljude noorte õigusrikkujate taustast leiame kokkupuute lähisuhtevägivallaga. Kui me ei murra neid mustreid varakult, korduvad need paratamatult.
Lähisuhtevägivald ei ole paratamatus. Küsimus on tahtes ja julguses teha ebamugavaid otsuseid ning valmisolekus näha inimest tervikuna – nii ohvrit kui ka vägivallatsejat. Aeg tegutseda on praegu.