Klassikalise rahvusvahelise õiguse kohaselt oli USA tegevus Venezuelas ebaseaduslik. Tekkivate võimukesksete tõlgenduste kohaselt on see vaieldav ja potentsiaalselt ohtlik, sest see õõnestab norme, mis kaitsevad nõrgemaid riike. Ent halin siin ei aita, Euroopa Liidu ja Eesti jaoks ei ole õige vastus vaikus ega oportunism, vaid põhimõtteline järjepidevus, kirjutab Eerik-Niiles Kross.
Venezuela diktaatori ja de facto presidendi Nicolás Maduro sõjalise operatsiooni käigus vangistamine ja USA-s kohtu alla viimine on maailma õigusteoreetikuid kõvasti raputanud. Kas ta on ka raputanud või isegi tõepoolest lõhkunud “normipõhise maailmakorra”, nagu siin ja seal väidetakse, selle üle võib vähemalt vaielda. Lühidalt öeldes, pigem ei ole.
Niinimetatud normipõhine maailmakord on olnud varemetes alates hiljemalt 2014. aastast, kui ÜRO Julgeolekunõukogu liige kõige jõhkramalt ÜRO põhikirja rikkudes teise ÜRO liikmesriiki sisse tungis, Donbassi okupeeris ja Krimmi annekteeris. Sellele ei järgnenud ÜRO ega lääne suurriikide poolt tegelikult mitte mingit tõsiselt võetavat reaktsiooni. Sanktsioonid, avaldused ja käte laiutamine ei loe.
Õiguskord sai rikutud ja seda on rikutud siiani. 2022. aasta 24. veebruaril Venemaa alustatud massiivne agressioonisõda on nii kõikehõlmav rahvusvahelise õiguse rikkumine, ÜRO, Euroopa Liidu, USA ja ICC poolt üheselt sedastatud rahvusvaheline kuritegu, et üsna naeruväärne on selle kestva kuriteo kaheteistkümnenda aasta lõpul väita, justkui oleks Maduro arreteerimine normipõhise maailmakorra hävitanud.
Koomiline on ka väita, et Maduro arreteerimine USA poolt võiks anda venelastele või ka hiinlastele õigustuse “samamoodi käituda”. Venemaa, Iraan, Valgevene, Põhja-Korea ja nende liitlased Hamas, Hezbollah, Nigeeria paramilitaarid, Ladina-Ameerika kartellid ja muud pahalased ei ole vajanud mingisugust õigustust pidada agressiivseid sõdu, ähvardada teisi riike või rahvaid jõuga, rahastada terrorismi, saboteerida ja tappa. Nad teevad üsna takistamatult kõike seda niikuinii ja “maailmakorra” hoidjaks määratud ÜRO Julgeolekunõukogu on otsustusvõimetu ja võimuta kõnekoosolek.
Sellega ei taha ma muidugi öelda, et USA sõjaline operatsioon Maduro vahistamiseks on ebaoluline. Klassikalise rahvusvahelise õiguse kohaselt oli see operatsioon ilmselt lubamatu. Küsida võib aga: ja siis? Kas lubamatuse tõttu on maailm nüüd parem või halvem paik? Sellele ei ole muide lihtsat vastust ja tegelikult ei saagi sellele veel vastata, kuna maailm on nii paljudest muudest õmblustest lahti, et keegi ei tea mismoodi ja millal see uuesti kokku õmmeldakse.
Lühidalt siiski Maduro kaasuse õiguslikuks vahekokkuvõtteks.
Miks on paljud õiguseksperdid väljaspool USA valitsust, kui mitte enamik neist, toimunu ebaseaduslikuks kvalifitseerinud.
Esiteks, prima faciae kujutas operatsioon endast Venezuela suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumist, mis on keelatud rahvusvahelise tavaõigusega ja kodifitseeritud ÜRO põhikirja artikli 2 lõikes 4. Relvajõu kasutamine teise riigi territooriumil on seaduslik ainult ÜRO Julgeolekunõukogu loal või artikli 51 alusel enesekaitseks. Võib väita, et kumbki tingimus ei olnud täidetud. Venezuela ei ole andnud nõusolekut ja julgeolekunõukogu mandaati ei ole.
Teiseks kujutas operatsioon endast keelatud ekstraterritoriaalset õiguskaitset. Rahvusvaheline õigus tõmbab terava piiri ettekirjutava jurisdiktsiooni (seadusandlus), kohtuliku jurisdiktsiooni (kohtuasjade arutamine) ja täidesaatva jurisdiktsiooni vahel. Viimane – sunniviisiline vahistamine välisriigi pinnal – on ilma selle riigi nõusolekuta peaaegu täielikult keelatud. Väljaandmislepingud ja vastastikuse õigusabi mehhanismid on olemas just selleks, et vältida ühepoolseid piiriüleseid vahistamisi. Seega rikub sõjaväe poolt välisriigi ametis oleva riigipea sunniviisiline äraviimine mittesekkumise põhimõtet.
Kolmandaks rikkus vahistamine riigipea puutumatust (immunity ratione personae). Vahistamise ajal teostas Maduro efektiivset täitevvõimu ja oli de facto riigipea. Tavapärane rahvusvaheline õigus annab ametis olevatele riigipeadele absoluutse isikliku puutumatuse välisriikide kriminaaljurisdiktsiooni suhtes, olenemata süüdistuste raskusastmest. See puutumatus kehtib isegi juhul, kui vahistav riik vaidlustab valitsuse legitiimsust – põhimõte, mida kinnitab Rahvusvahelise Kohtu praktika (eelkõige on siin pretsedendiks al-Bashiri arreteerimisorderi kaasus)
Neljandaks saab väita, et olenemata serveeringust kujutas operatsioon endast vägivaldset režiimivahetust. Valitsusjuhi kõrvaldamisega sekkus USA otseselt Venezuela poliitilisse iseseisvusse. Rahvusvaheline õigus ei tunnista “ebaseadusliku, kuid moraalselt õigustatud sekkumise” doktriini. Eesmärgid, olgu need kui tahes õilsad, ei legitimeeri vahendeid.
Kokkuvõttes rikkus operatsioon nelja rahvusvahelise õiguse printsiipi, sisaldades ebaseaduslikku jõu kasutamist, ebaseaduslikku ekstraterritoriaalset vahistamist, riigipea immuniteedi rikkumist ja keelatud režiimivahetust. Ortodoksse rahvusvahelise õiguse kohaselt on järeldus justkui selge: operatsioon oli ebaseaduslik.
Ometi ei ole USA seisukoht juriidiliselt ebajärjekindel. Võib väita, et USA tugineb uudsetele, kuid üha enam kasutatud argumentidele.
Esiteks ei olnud Madurol seaduslikku riigipea staatust. Ameerika Ühendriigid ja paljud teised riigid, kaasa arvatud Euroopa Liit, ei tunnustanud teda legitiimse presidendina ning tema režiimi peeti rahvusvaheliseks kuritegelikuks ettevõtmiseks, mis tegeleb narkokaubanduse, terrorismi ja inimsusevastaste kuritegudega. Selle seisukoha kohaselt kaotas ta ratione personae puutumatuse ja teda võidi kohelda pigem rahvusvahelise tagaotsitava kui kaitstud suveräänina.
Teiseks võiks USA tugineda universaalsele jurisdiktsioonile. Teatud kuriteod – inimsusevastased kuriteod, ulatuslik rahvusvaheline narkokaubandus ja võimalik, et ka terrorismiga seotud kuriteod – võimaldavad jurisdiktsiooni olenemata sellest, kus need toime pandi.
Võiks väita, et rahvusvaheline õigus on ajale jalgu jäänud. Uusajast on näiteks piraatlust peetud universaalseks kuriteoks ja kõikidel riikidel on õigus piraate ükskõik kus vahistada ja kohtu alla anda (miks muidu venelased mulle piraatlussüüdistuse leiutasid, ikka austusest rahvusvahelise õiguse vastu). Võib väita, et Venezuela iseseisvuse ja suveräänsuse oli Maduro ise röövinud, tegemist oli usurpaatoriga ja USA mitte ei rikkunud Venezuela suveräänsust, vaid asus selle taastamisele.
Seega saaks Maduro vahistamist käsitleda õiguskaitseoperatsioonina individuaalselt vastutava kurjategija vastu, mitte sõjategevusena Venezuela riigi vastu.
Kolmandaks võib operatsiooni käsitleda enesekaitsena rahvusvaheliste ohtude vastu vastavalt ÜRO põhikirja artiklile 51. Väidetakse, et Maduro režiim võimaldas jätkuvaid narkovoogusid ja relvastatud valitsusväliste jõudude tegevust, mis põhjustasid USA julgeolekule tõsist kahju, et need ohud tulenesid Maduro isikust ning et Venezuela võimud ei olnud valmis või suutelised neile ise reageerima. USA tegutsemise õigustuseks on julgeolekuoht, mille vastu ta oli sunnitud ennast kaitsma.
Viimaks võib argumenteerida, et USA on asunud 2005. aastal ÜRO-s ühehäälselt heaks kiidetud “kaitsmise vastutuse” (responsibility to protect ehk R2P) printsiipi rakendama. Selle järgi on kõigil riikidel esmane kohustus kaitsta oma elanikke genotsiidi, sõja- ja inimsusevastaste kuritegude eest. Kui riik selles läbi kukub, on teistel riikidel kohustus sekkuda.
Kuigi R2P ei luba ühepoolset jõu kasutamist ilma julgeolekunõukogu loata, võib väita, et maailmas vohavale inimõiguste rikkumisele (uiguurid, Sudaan, Ukraina, Nigeeria jne) on moraalne kohustus reageerida. Venezuela puhul küll genotsiidist ei räägita, ent saab väita, et süstemaatilise repressiooni ja inimsusevastaste kuritegude eest kõige enam vastutava isiku vahistamine on proportsionaalsem ja vähem kahjulik kui laiem sõjaline sekkumine ning seega R2P mõttes õigustatud. See operatsioon kaitses Venezuela rahvast ja nende õigusi, mitte ei rikkunud neid.
Loomulikult on selline uus ja tormiline õigusmaastik ehmatav ning eriti väikeriigile ohtlik ja tohutul hulgal seni vastuseta küsimusi tekitav.
Aga kui me hetkeks mõtleme, kas me oleks plaksutamata jätnud, kui USA teostanuks samasuguse operatsiooni Vladimir Putini suhtes? Või Euroopa Liit Aleksandr Lukašenko suhtes? Või Lõuna-Korea koos Jaapaniga Kim Jong Uni suhtes?
Me oleme mitu aastat kurtnud, et Vene varilaevastiku vastu ei võeta piisavalt ette. Nüüd võttis USA avamerel ja mitme mereõiguse eksperdi arvates täiesti ebaseaduslikult maha sanktsioone rikkuva Venemaa lipu alla pugenud varilaevastiku tankeri. Kas me peame seda heaks või halvaks asjaks?
Kas pole äkki hoopis nii, et kui meie nõutud normide täitmist tegelikult jõuga kehtestama hakatakse, siis selgub, et normide rikkujat saabki korrale kutsuda ainult norme rikkudes?
Ent tagasi Maduro juurde. Nagu Lauri Mälksoo ütles, on Maduro arreteerimine nüüd fait accompli, toimunud asi, ja selle üle mögisemine, nagu ütles Jaak Madison, ei muuda palju. Mögiseme siiski natuke veel.
Loomulikult on oluline, mis Venezuelas nüüd edasi saama hakkab, kas toimub võimu üleminek vabalt valitud juhtidele ja kuidas see toimub. USA praegu toimunu ega toimuva õiguslikule küljele suurt tähelepanu ei pööra, aga loodavad pretsedendid võivad saada uue maailmakorra, uute rahvusvahelise elu normide kujunemisel oluliseks. Selles on nii Eestil kui ka Euroopal loomulikult vaja kaasa rääkida.
Mõtet ei ole nõuda, et maailm “pöörduks tagasi” normipõhise maailmakorra juurde, sest oleme ausad, normipõhine maailmakord on hiljemalt 2014. aastast olnud teesklus. Norme täitis ainult osa maailmast ja seegi valikuliselt.
Nüüd on asunud demokraatliku maailma juhtriik oma norme looma. Muide, esialgu ei ole teada, mida uutest normidest arvab selle riigi Kongress ja milliseks kujuneb USA valija hinnang sel aastal ja 2028. aastal. Kõik võib veel muutuda.
Praegu on rahvusvaheline õigus suurriikide, jõu, uute pretsedentide ja teesklustest vabanemiste tohutu surve all. EL-i ja eriti Eesti jaoks on panused ebatavaliselt kõrged. Väikeriigid sõltuvad ebaproportsionaalselt stabiilsest ja prognoositavast rahvusvahelisest õigusest.
Pretsedendid, mis normaliseerivad riigipeade ühepoolseid vahistamisi, nõrgendavad kaitset, millele Eesti ise tugineb. Samal ajal näitavad nad, et riikide sisemine sidusus, õigusriiklus, liitlassuhete tugevus ja iseseisev kaitsevõime on uues maailmas conditio sine equa non ehk vältimatu tingimus.
Loomulikult eelistaksime me õiguslikku selgust. Aga tuleb aru anda, et seda ei saa tegelikult tekkida enne Ukraina sõja õiglast rahu, Venemaa karistamist ja Euroopa tegelikku strateegilist autonoomiat. Selleni läheb veel kaua aega ja sinnamaale tuleb vastu pidada. Loomulikult on praegu ka võimalik stsenaarium, kus sellist lahendust mõistlikus tulevikus ei tule. Sellisel juhul jääb meil toetuda liitlassuhetele, mis püsivad, ja põhjarahvaste relvavendlusele. Õigus ei kristalliseeru enne rahu.
See ei tähenda, et me peaks teesklema, justkui USA toimetamine ei tekitaks kehtiva rahvusvahelise õiguse kohaselt tõsiseid õiguslikke probleeme, eriti seoses jõu kasutamise, suveräänsuse ja puutumatusega. See seisukoht ei ole Ameerika-vastane, see on enesestmõistetav ja nõuab mitte kritiseerimist, vaid konstruktiivseid ettepanekuid.
Võib-olla oleks lahendus mitte nõuda “ei iial enam diktaatorite kõrvaldamist”, vaid hoopis: viime diktaatorite kõrvaldamise üle ilma lõpule ja teeme siis üleilmse rahukonverentsi, kus uued reeglid kokku lepitakse. Venezuela puhul peaks Euroopa pakkuma USA-le korra tagamisel ja sujuva ülemineku administreerimisel abi, mitte tugitoolist nõudmisi esitama.
Praegu on olulisem olla igal juhul selles maailmaruumis, kus R2P vastu ei eksita, ise täielikult välistada võimalus, et ükskõik kes saaks väita, et me selle vastu eksime.
Euroopa peaks ilmselt vastu olema igasugusele Venezuela tähtajata välisele “haldamisele”. Ent vastu olekut on sisulist mõtet väljendada siis, kui meil on ka midagi olukorra parandamiseks pakkuda. Kui on vaja rahvusvahelist sekkumist, peaks see olema mitmepoolne, ajaliselt piiratud ja õiguslikult põhjendatud. Aga olgem siis valmis selles mitmepoolsuses osalema.
Eesti jaoks peaks see seisukoht olema eriti kindel. Eesti ajalooline kogemus muudab ta äärmiselt tundlikuks argumentide suhtes, et suveräänsust saab väärtegudega “kaotada”. Seetõttu peaks Tallinn väljendama eelistust, et rahvusvaheliste kuritegude eest võetakse vastutusele rahvusvahelisi mehhanisme, mitte ad hoc jõudu kasutades, ning kinnitama, et diktaatori kõrvaldamisele peab järgnema vaba tahteavaldus valimiste näol.
Kokkuvõttes, Venezuela operatsioon paljastab laieneva lõhe kirjutatud õiguse ja suurriikide praktikas rakendatud õiguse vahel. Klassikalise rahvusvahelise õiguse kohaselt oli USA tegevus ebaseaduslik. Tekkivate võimukesksete tõlgenduste kohaselt on see vaieldav ja potentsiaalselt ohtlik, sest see õõnestab norme, mis kaitsevad nõrgemaid riike.
Ent halin siin ei aita. Euroopa Liidu ja Eesti jaoks ei ole õige vastus vaikus ega oportunism, vaid põhimõtteline järjepidevus: kaitsta demokraatlikke tulemusi ja seista vastu pretsedentidele, mida ühel päeval võidakse nende vastu kasutada. Et see järjepidevus ka midagi maksaks, selleks tuleb teha kõik endast olenev, et me praeguses maailmas ei osutuks selleks “nõrgemaks riigiks”.
Kui tahame, et USA ei haaraks Taanilt Gröönimaad, siis aidaku Euroopa ise teda “Hiina ja Vene laevade” eest kaitsta. Kui tahame, et Ukrainal oleks julgeolekugarantiid, siis paneme kõigepealt ise väed ja oma naha mängu. Kui tahame, et USA aitaks Euroopat kaitsta, siis võtame põhikoorma endale, nagu iga riik R2P järgi peab tegema. Teeme seda kõike ja saamegi uue maailmakorra kujundamisel ka rahvusvaheliste õigusnormide muutmisel kaasa rääkida.