Oma lapsi kooli saates eeldame me ilmselt kõik, et klassis ootab õpilasi ees tark, haritud, lahke ja igati meie järelkasvu arengule kaasa aitav õpetaja. Mitte teenindaja, vaid õpetaja, kes on ekstra koolitatud just pedagoogiks ja kes ei anna mitte ainult teadmisi, vaid ka kasvatab, aitab õpilastel luua seoseid ja valmistab noore inimese ette hakkamasaamiseks iga elujuhtumi puhul, kirjutab riigikogu Mait Klaassen.
Mõnel õpetajal tuleb see välja paremini, mõnel mitte nii hästi. Paraku on nii, et pedagoogid pole kõik võrdselt võimekad, kuid peaksime püüdlema selle poole, et nad muutuksid aina paremaks. Selleks ongi vaja täiendkoolitusi, omavahelist suhtlust, üksteise toetamist ja ka perede toetavat suhtumist.
Õpetaja on suure osa päevast ju koolilapsele tegelikult sama hästi kui perekonna ülesandeid täitva persooni rollis.
Just seetõttu ongi vajalik õpetajate kutse reguleerimine, et neil tekiks perspektiiv ja soov oma ametis üha paremaks saada.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlus tekitas aga kirglikke vaidlusi õpetajate kvalifikatsiooni arvestamise ja selle tasustamise üle. Mis oleks normaalsem, kui olukord, kus klassi ees seisab vastava haridusliku ettevalmistusega, motiveeritud ja oma tuleviku arenguvõimalusi nägev inimene?
Ilmselt mitte keegi pole nõus heitma operatsioonilauale teadmisega, et kirurg, kes teid lõikama asub, on põhiharidusega. Aga oma laste ette oleme vastava ettevalmistuseta inimesi siiski nõus lubama. Millega muidu seletada, et sel aastal on meil 4200 õpetajat Eesti koolides ametis ilma vastava kvalifikatsioonita. Uutest alustavatest õpetajatest 70 protsendil puudub pedagoogiline väljaõpe. Selline olukord pole kaugeltki mitte normaalne.
Loomulikult võib vastava hariduse omandada ka juba töö kõrvalt ja seda peakski tegema. Mina küll ei kujuta ette õpetajat, kes ei tea pedagoogikast midagi, pole kunagi kuulanud loenguid inimese aju arengust, õppimise ega õpetamise meetoditest.
Ometigi on õpetamine seotud just inimese kõige hellema organi – aju – arendamisega. Peamine pole koolis antava õppe puhul ju tuupimine ja õpetajate räägitu üks ühele tagasi peegeldamine, vaid seoste loomine, mõtlemise areng ja ajule pidevalt jõukohaste ülesannete andmine.
Olen seda varemgi rääkinud, et inimese valesti õpetamine või õpetamata jätmine on võrdne talle püsiva vigastuse tekitamisega, mida ei saagi mõnel juhul enam kunagi parandada.
Kui murrad kellegi teise luu, järgneb sellele reeglina õiglane karistus, aga inimese aju rikkumine polekski nagu mitte midagi taunimisväärset.
Nüüd aga pedagoogide palgaastmestikust ja kutseoskustest. Ka praegu antakse õpetajatele Eesti õpetajate liidu kaudu kvalifikatsioone, mida kontrollib Kutsekoda ja mille kohta peetakse seal ka arvestust. Süsteem ju toimib.
Iseasi on see, kui palju oleks meil vaja lisajõudu, et kõik õpetajad saaksid mõistliku ajaga endale kvalifikatsiooni taotleda. Töö suure mahu tõttu pole see ilmselt ilma üleminekuajata võimalik, sest atesteerijad tuleb ette valmistada. Ilmselt oleks tarvilik ka õpetajatele anda aega õppima asuda või õpingud lõpetada.
Nüüd me loomegi õpetajate karjääriastmestiku, mis on samade nimetustega nagu Kutsekoja astmestik ja samas seotud ka õpetajate palgaastmestikuga.
Siin tekib ilmselgelt segadus. Küsimus pole üldsegi mitte täiskohaga töötavate pedagoogide miinimumpalgas, sest töölepingu seaduse paragrahv 12 ei võimalda lepingut ühepoolset muuta. Praegu on see miinimumtasu 1820 eurot ning seda muuta ei saa.
Riigikogu kultuurikomisjon tegi äsja vastu võetud eelnõusse olulise muudatuse, et need kvalifikatsioonita õpetajad, kes õpivad pedagoogiks või kes omavad või omandavad magistrikraadi, saavad paremad tingimused selleks, et vastava kvalifikatsioonini jõuda. Neile antakse mentor ja tagatakse 25 protsenti tööajast enesearenguks. Nendega saab teha kolmeaastased töölepingud ja neile on tagatud õpetaja miinimumpalk.
On võimalik, et edaspidi ei pruugi kvalifikatsioonita õpetaja palk tõusta samas tempos kui kvalifikatsiooniga ametikaaslasel. Kuid olen kindel, et see pigem stimuleerib neid ametikohale vastavat kvalifikatsiooni taotlema.
Mida me ei tohi aga kindlasti teha? Me ei tohiks pisendada koolijuhi ja koolipidaja õigusi ega kohustusi ning koolide juhtimist üle võtta.
Enamiku koolide puhul on see vastutus omavalitsustel ja nii peaks see ka jääma. Palgaastmestik on iseenesest hea asi, mis annab õpetajale motivatsiooni ennast täiendada pedagoogika vallas. Kas aga astmetevahelised erinevused on piisavad – selles ei ole ma päris kindel. Isiklikult arvan, et suuremad palgavahed oleksid ilmselt enam stimuleeriva mõjuga.
Minu selge soovitus on, et peaksime oluliselt rohkem usaldama omavalitsusi ja koolijuhte. Pealegi hakkame tulevikus koolide direktoreid iga viie aasta järel atesteerima ja igal aastal nendega ka arenguvestlusi läbi viima. Miks seda kõike senini tehtud pole, jääb mulle arusaamatuks.