Jäätmereform tähendab, et kui sina oma prügi sordid, peavad ka riik ja ettevõtted oma töö ära tegema: arve peab muutuma selgeks, sortimisvõimalused võrdseks ja see, mis seni on prügimäele sattunud, tuleb panna uuesti Eesti heaks tööle. See ei ole toidukorvi hinnapomm ega uus salajane maks, vaid süsteem, kus inimese panus tasub end ära, kirjutab taristuminister Kuldar Leis.
Paljud Eesti inimesed on juba eeskujulikud sortijad. Kodudes on koht pakendile, paberile, bio- ja segajäätmetele. Pudelid viiakse taarakogujasse, vana mööbel jäätmejaama. Mis algul tundus tüütu, on nüüd sama tavaline kui turvavöö kinnitamine: teed ära ega mõtle selle peale. Kui aga vaadata tervet Eestit, on pilt praegu ebaühtlane.
Mõnes omavalitsuses on korralikud kogumislahendused, teises napib nii taristut kui infot. Nii jõuavad igal aastal sajad tuhanded tonnid väärt materjali segaolmejäätmete hulka, kuigi jogurtitopsist, vanapaberist ja klaaspudelist võiks teha uusi tooteid siinsamas Eestis.
Selle muutmise eelduseks on jäätmete kogumise süsteem, mis on inimese jaoks lihtne, arusaadav ja annab sortijale väiksema arve. See tähendab, et kortermajade juurde tuleb üldjuhul neli konteinerit: segaolmejäätmed, metall- ja plastpakend, paber ja papp ning biojäätmed. Klaasi kogumise lahenduse valib omavalitsus – kas koos segapakendiga, eraldi konteinerites või avalikes kogumispunktides.
Eesmärk ei ole tuua majade ette võimalikult palju rohelisi kaste, vaid luua süsteem, mis arvestab inimeste ja piirkonna eripäraga. Mis sobib Lasnamäe kortermajale, ei sobi Põlvamaa metsatalule. Pakendikotiteenus eramajadele ei kao, vaid laieneb, ja mõnes kohas ongi mõistlikum kasutada avalike konteinerite võrgustikku. Selle üle saab otsustada omavalitsus, kes tunneb oma piirkonda, mitte Tallinnas asuv ministeerium.
Oluline on meeles pidada, et jäätmete hulk kodus ei kasva, vaid sama kogus kraami jaguneb lihtsalt eri kastide vahel. Seetõttu ei hakka ka jäätmeveokid uue korra tõttu rohkem mööda voorima. Segaolme- ja pakendijäätmeid ei pea vedama iga paari nädala järel, võib ka kord 12 nädala jooksul. Samuti kasutatakse üha rohkem mitme kambriga veokeid, mis võtavad korraga peale mitut liiki jäätmeid.
Praegu on igakuisel jäätmearvel kõik jäätmekorralduse kulud ühe prügiveo rea all – näeme summat, aga mitte selle sisu. Pärast reformi peab arvel eraldi näha olema, kui palju maksab vedu ja käitlus ning kas ja kui palju panustab vald või linn näiteks jäätmejaamadesse või kogumisringide korraldamisse.
See ei ole uus maks, vaid tasu, mida maksame juba praegu. Vahe on vaid selles, et tulevikus näeme seda esimest korda arvel eraldi real. Jäätmeid sortiva majapidamise jäätmeveo arve jääb Eesti keskmisena umbes viie euro kanti kuus.
Ka toidukaupade hinnatõusu jutuga ei tasu lasta end hirmutada. Jäätmete käitlemise tasu on ühe tavalise toidutoote hinnast keskmiselt üks sent ja see on seal juba praegugi olemas. Kui ettevõtja leiva või piima hind tõusma hakkab, tuleb põhjusi küsida mujalt.
Liidud ja ettevõtted seisavad oma liikmete ja omanike huvide eest. See on õige. Aga järgmine kord, kui loed lehest mõnda teravat seisukohta, tasub endalt küsida, kelle vaatenurka see esindab. Riigi ülesanne on hoida pilk laiemal pildil ja seista nende eest, kel ei ole oma pressiesindajat ega erialaliitu, ehk tavalise korteriühistu, eramaja, väikese valla eest.
Sorditud jäätmeid saavad hästi ära kasutada ettevõtjad. Näeme seda juba biojäätmete puhul. Tallinna ühistransport sõidab nendesamade porgandi- ja banaanikoorte abil, mis meie biojäätmete konteinerisse jõuavad. Kui ettevõtted saavad enda kätte hästi sorditud jäätmed, on nad valmis investeerima ka uutesse tootmisliinidesse ja toodetesse.
See tähendab uut tööstust ja töökohti nii jäätmekäitluses kui ka tootmises ja arenduses. Mida rohkem materjale ringlusse võtame, seda vähem on vaja uusi maavarasid ja seda väiksem on surve loodusele.
Kui jäätmereform vastu võetakse, ei muutu järgmisel päeval veel midagi. Muudatused jõuavad iga inimeseni siis, kui lõpeb omavalitsuse praegune leping jäätmevedajaga ja uued partnerid valitakse juba uutel põhimõtetel. See on samm-sammuline üleminek, mitte järsk pööre.
Kokkuvõttes on jäätmereform proovikivi eelkõige süsteemile, mis on enam kui kümme aastat püsinud muutumatu, mitte inimesele. Need, kes juba sordivad, peavad selgemalt nägema, et nende pingutus tasub end ära. Sellele, kelle jaoks on see uus harjumus, peab süsteem olema nii lihtne ja aus, et sortimine muutuks loomulikuks osaks igapäevaelust.