Ameerika Ühendriikide äsja avaldatud uus julgeolekustrateegia on juba kuulutatud järjekordseks äratuskellaks Euroopale. Euroopa muidugi ülesäratamist enam ei vaja. Euroopa peab otsustama, kas ronib voodist välja ja paneb püksid jalga või jätkab vingumist, et äratuskell ei tohiks heliseda nii vara ja nii häirivalt ja nõudma, et äratuskellal peab olema snooze-funktsioon, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
USA uut strateegiat on juba jõutud kritiseerida kui “Euroopale osaliselt vastuvõetamatut” (Merz) või kui “ideoloogiat, mitte strateegiat” (Costa).
On selge, et ameeriklaste uus enesepilt nende rollist maailmas ja NATOs ning nende eesmärkidest Euroopas tekitab nii Euroopale kui ka Eestile päris tõsiseid küsimusi. Keegi ei saa aga väita, justkui need küsimused oleksid uued.
Minu esimene soovitus on: loobugem USA julgeolekustrateegia kritiseerimisest ja asugem tegema sellest tulenevaid järeldusi. Arvata, et kriitika Brüsselist, Berliinist või Tallinnast paneks Washingtoni oma strateegiat muutma, on naeruväärne. Ameerika vabalt valitud juhtidel on nii õigus kui ka kohustus kujundada USA julgeolekupoliitika sellisena, nagu nad seda õigeks peavad. Meile võib see ositi mitte meeldida, aga kutsuda neid üles seda muutma, kuna meile on see “vastuvõetamatu”, on kindlasti viljatu ja tõenäoliselt kontraproduktiivne.
See ei tähenda loomulikult, et USA uut enesepilti saaks ignoreerida. Vastupidi, seda tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. Kiusatus teeselda, et asi pole hull või loota äratuskellast läbi magada, oleks ülim vastutustundetus. Ainus aus võimalus on edasisel Euroopa kaitse kavandamisel võtta USA positsioon aluseelduseks ja sellelt aluselt tegutseda. Kui läheb paremini, on see boonus, kui aluseeldused osutuvad reaalsuseks, on meie tegemata töö üksnes meie süü.
USA on muide vähemalt viie administratsiooni vältel kutsunud NATOsse kuuluvaid Euroopa riike täitma oma Washingtoni leppest tulenevaid liitlaskohustusi. NATO lepingu artikkel 3 ütleb, et lepinguosalised “säilitavad ja arendavad eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule”. Lühidalt, igal NATO liikmesriigil on lepinguline kohustus arendada omaenda kaitsevõimet vastutustundlikul moel, nii-öelda teha oma osa.
Kuigi 2 protsendi nõue muutus siduvaks alles 2014, on siiski vaieldamatu, et suurem osa Euroopa NATOst lasi vähemalt 30 aastat USA kaitse all liugu. 2006. aastal – siis kui NATO kaitseministrite kokkuleppega ja USA tungival nõudmisel määrati 2 protsenti kaitsekulud NATOs soovituslikuks – täitis seda kõigest kuus NATO riiki. Kümme aastat hiljem oli 2 protsendi riike viis (Eesti nende seas).
Viimane kui üks USA president NATO loomisest saadik, isegi veel enne seda, juba Eisenhowerist alates, on kutsunud Euroopa liitlasi üles suurematele kaitsekuludele ja rõhutanud, et USA ei saa igavesti Euroopa eest kulutada. On muidugi ka tõsi, et USA on algusest peale võtnud NATOs juhtrolli. Washington kontrollib alliansi strateegilisi võimeid ja nüüd on NATO seisus, kus tegelikult määrab Washingtoni otsus, kas allianssi kaitstakse või mitte. NATO on USA puu, mille külge eurooplased on oksi kasvatanud ja sedagi vastu tahtmist ja igal võimalikul juhul viilides.
Nüüd on USA kaotanud kannatuse ja võib-olla esimest korda Teisest maailmasõjast saadik vaatab Lääne-Euroopa vastu paratamatusele, et tuleb ise hakkama saada.
Mida ameeriklased otsustasid?
Selguse mõttes võtame kokku, mida USA uus julgeolekustrateegia Euroopa kaitsele tähendab.
Esiteks, USA ei garanteeri enam automaatselt NATO Euroopa riikide kaitset. Täpsemalt, USA jätab endale vabaduse valida, milliseid liitlasi ta kaitseb ja milliseid mitte. Seda nimetatakse strateegiliseks selguseks (strategic clarity), ent selge on ainult, et asi on ebaselge. Abi võib sõltuda 5 protsendi kaitsekulutuste nõude täitmisest, USA hinnangust “õiguste kaitsele” liitlasriigis, valitsuse koosseisust või riigi demograafilisest olukorrast. Lühidalt, ei saa eeldada, et USA tuleb Washingtoni lepingu alusel ükskõik millisele NATO liitlasele appi üksnes lepingukohustuse alusel.
Teiseks, USA loobub juhtrollist Euroopa konventsionaalses kaitses ja eeldab, et Euroopa “võtab esmase vastutuse omaenda kaitse eest”.
Mida see praktikas tähendab? Julgeolekustrateegia seda otsesõnu ei ütle, ent paratamatu järeldus on, et USA ei soovi kasutada oma konventsionaalseid võimeid sõjalises konfliktis Euroopa kontinendil.
USA on vähemasti meedia teatel seadnud Euroopale ka tähtaja, mis ajaks “koormus” peab olema üle võetud. Hiljuti kohtusid Pentagoni ametnikud mitme Euroopa NATO riigi delegatsiooniga Washingtonis ja teatasid, et USA nõuab, et Euroopa “võtaks üle enamiku NATO konventsionaalsetest võimetest, luurest rakettideni, aastaks 2027”. Samuti teatasid ameeriklased, et kui Euroopa seda tähtaega ei suuda täita, võib USA “lõpetada osaluse mõnedes NATO kaitse koordineerimise mehhanismides”.
Jätame kõrvale sõnumi ebaselguse (mida tähendab “mõni kaitse koordineerimise mehhanism”?) ja arutelud, kui keeruline ja võimatu selline üleminek nii kiiresti oleks. Sest kuigi sõnum võib detailides olla äärmiselt mitmeti mõistetav, on põhisõnum vägagi selge. Euroopa peab oma kaitse planeerima ja korraldama lähtudes eeldusest, et kõik alla tuumasõja saab edaspidi toimuma ilma ameeriklasteta. Ja meil on selleks aega kaks aastat. Jah, on võimalik, et nad tulevad mingil hetkel mingis vallas appi, pakuvad siin-seal tuge, aga see on lisaboonus, mida planeerimisel sisse ei saa arvestada. Ameerika peamine eesmärk Euroopas on «strateegiline stabiilsus» Venemaaga, mitte Euroopa kaitse.
Valdkonnad, kus Euroopa peab iseseisvuma
Niisiis, millised on need konventsionaalsed võimed, milles Euroopa peab muutuma iseseisvaks? Suuri valdkondi on kolm. Isikkooseis ehk armeed. Relvasüsteemid õhuväest ja rakettidest kuni soomusüksusteni. Juhtimine, luure, logistika – kõik suured tugisüsteemid. Kõigis kolmes valdkonnas mängivad USA võimed ja kohalolu praegu määravat rolli.
Kõige olulisem konventsionaalne heidutus venelaste vastu praegu ei ole Euroopas asuvad USA üksused, vaid NATO ülekaal õhus. NATO nägemus tulevasest sõjast ei ole mitte Ukraina stsenaariumi kordus ehk esimese ilmasõja moodi pikaajaline rinnetel kulumine, vaid intensiivne ja kiire õhuväe tegutsemine, kus vastane surutakse alla, tema õhukaitse lüüakse puruks ja maaväed teevad järelnoppimist.
Puhtnumbriliselt on Euroopa NATO-l ka ilma ameeriklasteta rohkem lennukeid kui venelastel. Ent USA on õhudomeenis NATO absoluutne dominant. Ameeriklastel on üle 2000 hävitus- ja ründelennuki, türklastel umbes 300, brittidel, prantslastel, sakslastel ja itaallastel kõigil umbes 200. Kõigil ülejäänuil palju vähem.
Uus tegur on siin ehk Skandinaavia, mis pärast Soome ja Rootsi NATOga liitumist on pannud oma õhuväed ühtse juhtimise alla. Selliselt võiks Soome-Rootsi-Taani-Norra õhuväge vaadelda ühe jõuna. Neil on kokku umbes 270 lennukit. Soome ostab praegu F35, teistel on uusima põlvkonna hävitajad juba enamasti arsenalis. Juba praegu on Skandinaavia õhuvägi ilmselt tugevaim ja moodsaim piirkondlik õhujõud maailmas, suurem ja märgatavalt moodsam ja integreeritum, kui näiteks Saksa ja Itaalia kokku.
Ent tagasi Euroopa õhudomeeni juurde ilma ameeriklasteta. Kui lihtsalt lennukite arvu vaadata, siis ilma USAta oleks Euroopal kokku endiselt venelaste vastu teatav ülekaal. Venelastel on arvatavasti umbes 5000 lennukit. Euroopal võib-olla pisut vähem, aga palju moodsamad. Probleem on juhtimises ja ühises tegutsemisvõimes.
Euroopa peab hakkama varuma
Ameeriklaste käes on praegu kogu liim, mis NATO õhus koos tegutsema paneb. Seejuures mõned võimed on süsteemkriitilised. Selleks, et hoida praegust heidutustaset ja võimeid õhus tegutsemiseks, peaks Euroopa juurde hankima ja välja arendama vähemalt järgmised asjad. (Arvestatud on asju, mida oleks vaja lisaks juba töös olevatele lepingutele).
Ilma USA tankerlennukiteta (mis on vajalikud õhuoperatsioonides hävitajate töös hoidmiseks) muutuks NATO õhuoperatsioonid, strateegiline transport, lahing ja õhupatrullid idatiival praegu planeeritud kujul võimatuks. Euroopal on vaja juurde umbes 50 tankerlennukit.
Ilma USA AWACS (ja muud taolised) luure-kommunikatsioonilennukiteta kukuks kokku teatripõhine õhupilt ja operatsioonide juhtimine muutuks võimatuks. Kokku on vaja vähemalt 25 uut tüüpi, olemas või tulemas on heal juhul 10. Õhulöökide jaoks ilma ameeriklasteta oleks Euroopal vaja hinnanguliselt juurde 300–400 hävitus- ja ründelennukit ehk kaks Briti lennuväge. Integreeritud õhu- ja raketikaitseks, venelaste rakettide, droonide, tiibrakettide ja lennuväe vastu ilma USA Patrioti ja THAADi vihmavarjuta oleks vaja umbes 40 Patrioti patareid ja viis-kuus ballistilise raketikaitse süsteemi (Arrow), lisaks umbes sada lühi- ja keskmaa süsteemi (IRIS-T, NASAMS jne). Strateegilise luure vajadusteks, see käib põhiliselt luuredroonide ja satelliitidega, oleks ameeriklaste lahkumisel vaja umbes 60 (REAPER/EURO MALE) platvormi ja umbes 30 luuresatelliidiga konstellatsiooni. Ilma USA satelliitideta oleks NATO praegu pime. Euroopa Galileo ja Copernicus annavad hea baasi, kuid sõjaline mõõde on õhuke.
30 uut satelliiti annaks püsiva katvuse Läänemerel, Mustal merel, idatiival, Vahemerel ja kaugluure. Ilma selleta muutub väga keeruliseks planeerida ja juhtida mingeidki kauglööke, sihitada ja üldse aru saada, mis suures pildis toimub.
Lisaks on vaja strateegilist õhutransporti. Vägede kiireks liigutamiseks ja praeguse taseme hoidmiseks on vaja juurde umbes 50 uut C-17 või sarnast lennukit.
Lisaks on vaja kogu selle värgi täielikult Euroopale kuuluvat õhudomeeni juhtimis- ja kontrollisüsteem (C2). Praegu tugineb see suures osas USA andmetele, sensori- ja radarivõrkudele, tarkvarale ja muudele võimendajatele. Võrguväravad, pilved, andmekeskused. Euroopa peaks suutma täielikult mehitada, juhtida ja varustada kaks kuni kolm täismahus õhuoperatsioonide juhtimiskeskust (Joint/Combined Air Operations Centre, Euroopa oma, ilma USA kriitiliste sõlmedeta), mis oleks pidevalt võimelised juhtima kõrge intensiivsusega artikkel 5 õhuoperatsioone üksinda, looma uue integreeritud õhu ja raketikaitse tarkvarakihi, mis paneb õhukaitsesüsteemid ühele pildile. Ilma USAta tuleb eurooplastel endil tagada SATCOM ja ISR (sh turvatud satelliitside ja HF/line-of-sight varuskeemid), laiendada ja standardiseerida Link 16/22, MADLi, JTAC-sidet, luua ühine missiooniandmete (mission data) ja andmefusiooni ökosüsteem 4.5. ja 5. põlvkonna lennukitele – eesmärk tekitada üks Euroopa õhuoperatiivne andmeruum, mitte mitukümmend paralleelset rahvuslikku lahendust.
Eelnev on küll kallis ja keeruline, ent seisneb põhiliselt riist- ja tarkvarauuendustes. Võib-olla keerulisem on kogu asja doktrinaarne ja ühiste protseduuride pool. USA annab praegu tohutu osa suuremahulistest õhuõppustest (Red Flag), doktriiniarendusest, missioonide planeerimise tööriistade ja andmebaaside standardist. Euroopa peab tegema Air Defender 23 laadsed õppused regulaarseks, mitte erandiks, looma ühised Euroopa õhuoperatsioonide doktriinid (sh SEAD/DEAD, IAMD, multi-domain ops), ehitama ühiskasutatavad simulaatoripargid (F-35, Eurofighter, Rafale), kus riigid saaksid harjutada samade taktika, tehnika ja protseduuridega ehk TTPdega.
Vaja on ennast ka strateegilisel tasandil USA otsustusprotsessist lahti rakendada. Näiteks praeguse rules-of-engagement’i järgi on tulistamisotsustel USA-l “viimane sõna”.
Kindlasti on asju veel, aga üleliigset kirjeldatud pole. Ja see on üksnes õhudomeen. Eriti juhul, kui õhudomeenis kindlat seisu ei saavuta, on vaja juurde massiliselt maavägesid, sest seal on venelastel praegu korralik ülekaal.
Arvuliselt on pakutud, et Euroopal peaks olema lisaks 400 000 kuni 500 000 meest üksustes. Arvutus tuleneb loogikast, et venelaste rünnaku korral NATO idatiival tooks praeguse plaani järgi ameeriklased oma 100 000 mehele kiiresti juurde umbes 200 000. USA-l oleks seega Euroopas sõjas 300 000 meest, põhiliselt soomusüksusi. Seega on Euroopal vaja löögijõudu, mis asendaks Ameerika 300 000 meest, kes tuleks armeekorpustesse organiseeritult. See löögijõud on märkimisväärselt suurem kui 29 eri riigi armeed, sest nad on ühtse juhtimise ja isegi tõhusama kontrolli all, kui NATO ühendstaap pakub. USA korpusi toetab kogu Ameerika strateegiliste võimendite arsenal, millest ülal pikemalt juttu oli.
Analüütikud hindavad, et see tähendab vajadust umbes 50 uue Euroopa brigaadi järele.
Euroopas koos Suurbritanniaga on praegu 1,47 miljonit tegevteenistuses sõdurit, aga ilma USAta puudub ühtne juhtimine. SACEUR ehk Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja on NATOs alati olnud USA kindral ja tema saab vägesid juhtida vaid juhul, kui USA võtab liidrirolli koos kõige sellest tulenevaga. Niisiis peab Euroopa kiiresti suurendama vägesid vähemalt poole miljoni võrra või välgukiirusel tõhustama sõjalist koordinatsiooni, sisuliselt looma Euroopa armee. See tähendab, et kui õnnestukski mõne aastaga vajalikud lepingulised leida, on vaja efekti saavutamiseks massiivseid ja pidevaid üleeuroopalisi õppusi, mentaalseid riigipiiride ületamisi igal tasandil.
Muidu läheks kaitse veel palju kallimaks ja üksikute riikide pingutused ei anna vajalikku efekti. Pikemas plaanis ei ole Euroopa kaitse ilmselt võimalik ilma ajateenistuse taastamiseta Euroopa suuremates riikides.
Siia lisandub vajalik tehnika. Kui võtta eeskujuks USA armee III korpus ja RAND-I arvutused, oleks idatiival venelaste kiire läbimurde tõrjumiseks või heidutuseks vaja minimaalselt 1400 tanki, 2000 lahingumasinat ja 700 suurtükisüsteemi. See on rohkem, kui praegu on Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja Itaalia maavägedel kokku. Lisaks on vaja massiliselt juurde toota 155 mm mürske. Milline täpselt Euroopa ladude seis on, pole teada, aga kuuldavasti on nad tühjavõitu. Sõja esimeseks 90 päevaks peaks mürske olema vähemalt miljon.
Kui õhudomeeni vajaduste nimekiri tundub hirmutav, siis suurim probleem ei ole tegelikult vajamineva hirmus kallis hind. Kirjeldatu võiks õhudomeenis aastas kokku maksta umbes 250 miljardit, maavägedes 50 miljardit relvastus ja umbes 30 miljardit personal. Suurem probleem on aeg. Ka kõige optimistlikuma stsenaariumi korral läheks õhudomeeni võimete materiaalosa tellimiseks ja tootmiseks vähemalt 12 aastat. Kui kaua läheks maavägede vajaduste, meeste väljaõppe ja relvastuse hankimisega, on raske ennustada, aga täitsa kindlasti ei suudeta seda 2027. aastaks ära teha.
Seegi on aga tühiasi võrreldes poliitilise küsimusega, kes ja kuidas Euroopas kaitset juhtima hakkab ja milliseks kujuneb «konventsionaalse koorma» ülevõtmise käigus Euroopa suhe USAga. USA julgeolekustrateegias on selge sõnaga öeldud, et ameeriklaste esmane huvi Euroopas on «strateegiline stabiilsus» Venemaaga, mitte Euroopa liitlaste tingimusteta kaitsmine või NATO julgeolek. Kui Euroopa võtab üle täisvastutuse omaenda kaitsmise eest allpool tuumarelva, kas see tähendab ka täielikku otsustusiseseisvust või mõtleb USA “koormast” üksnes materiaalses mõttes? Kellel saab olema poliitilistes ja strateegilistes otsustes viimane sõna? Mis juhtub, kui USA ei nõustu Euroopa otsusega ennast sõjaliselt kaitsta?
Strateegilist otsustusvabadust ei pea Euroopa muidugi mitte nõudma, vaid ta peab selle endale looma. See tekib alles siis, kui on omandatud piisav strateegiline sõltumatus. Tee selleni on aga ilmselgelt üliriskantne. Teisisõnu, kui USA strateegiat võtta nii, nagu ta kirjas on, ja miks me peaksime seda kuidagi teisiti võtma, tähendab see, et Euroopa on kuni täieliku strateegilise autonoomia saavutamiseni USA ja iseenda huvide vastuolust tingitud kõrgendatud riskis. USA huvides võib olla hoida Euroopa sõjalisest konfliktist väljas isegi territoriaalsete kaotuste hinnaga. Seda näitab ka praegu lahti rulluv «rahuplaan» Ukrainas. Euroopa peab NATO täielikult depolitiseerima. Ameeriklased on NATOs meie liitlased ja me räägime nendega kaitseplaanidest, võimetest, doktriinidest ja manöövritest. Kultuurisõjad peavad iga hinna eest jääma muudele formaatidele.
Palju vastamata küsimusi
Kuidas peaks aga üleminek toimuma nii, et Euroopa ei jää kaitseta. Mida üldse tegelikult tähendab ameeriklaste kavatsus “anda Euroopa konventsionaalse kaitse vastutus” Euroopale. Kas üksnes maavägede väljatõmbamist või siiski kõigi konventsionaalsete võimete, nii õhuväe kui luure ja juhtimissüsteemide äraviimist?
Kas USA nõustub lahkuma järk-järgult või tõmbab ühel päeval stepsli välja ja pakib asjad?
Kas on mõeldav, et Euroopa võtab üle USA siinolevad süsteemid, ent USA-le jäävad tagauksed? Kas me peaksime seda riskiks või eeliseks? Kas Euroopa saaks osta USA strateegilised võimendid osaliselt ära, saaks neid rentida? Kas me siiski ei peaks kindluse mõttes uued ehitama ja hankima?
Eesti ülesanded kõiges selles sõltuvad muidugi väga palju Euroopa otsustest. Me peame nendes kaasa rääkima ja lootma parimat, aga lootusest üksi ei piisa.
Eesti peab külma peaga vaatama kaitseplaanidele otsa ja kalkuleerima kõik uuesti läbi eeldusega, et päeval X USA konventsionaalset osalust meie ehk Euroopa NATO kaitsel ei saa olema. Mida see tegelikus elus Eestile tähendab, sellest teine kord.