Eestis on viimastel päevadel kujunenud mõnevõrra murettekitav olukord, kus president Alar Karise eelistus nn vaikse diplomaatia suhtes on toonud esile selge veelahkme presidendi institutsiooni ja välisministeeriumi vahel. See ei ole pelgalt stiilivaidlus, vaid ka küsimus Eesti välispoliitika olemusest, usaldusväärsusest ja ajaloolisest kogemusest, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Eesti ajalugu õpetab meile valusalt, et vaikus ei ole kunagi olnud tõhus kaitse. Vaikiva ajastu välispoliitika ei toonud meile julgeolekut ega kestvat rahu, vaid lõppes Eesti riikluse kaotusega. Seetõttu peab Eesti välispoliitika olema selge, põhimõttekindel ja väärtustel põhinev.
Õigust trumpaval jõul põhinev reaalpoliitiline maailm seaks meie julgeoleku suurde ohtu. Me ei saa endale lubada diplomaatilist ebamäärasust olukorras, kus meile nii olulist Euroopa julgeolekukorda ähvardab vaenlase surve all mõranemine.
Venemaa agressioon Ukraina vastu ei ole regionaalne konflikt, vaid eksistentsiaalne väljakutse kogu demokraatlikule maailmale. Paljudele meist on ilmselge, et Ukraina toetamine ei ole heategevus ega pelk solidaarsusavaldus, vaid on otseselt seotud Eesti enda rahvusliku suveräänsuse ja julgeoleku tagamisega. Iga samm, mis jätab mulje kõhklusest, vaikusest või kompromissivalmidusest agressori suhtes, nõrgestab mitte ainult Ukrainat, vaid ka meid endid.
Just sel põhjusel on Eesti olnud rahvusvaheliselt usaldusväärne partner: me oleme rääkinud selgelt, tegutsenud järjekindlalt ja hoidnud liitlaste seas moraalset kompassi. Ühtne ja arusaadav välispoliitika on olnud meie tugevus ja peab selliseks ka jääma. Vaikne diplomaatia võib sobida stabiilsetes ja usalduslikes suhetes, kuid agressiooni ja sõja tingimustes tõlgendatakse vaikust paratamatult nõrkusena.
Eesti välispoliitika peab jääma häälekaks seal, kus rikutakse väikeriikide eksistentsi tagavaid rahvusvahelisi põhinorme – eeskätt riikide territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust – ning kindlaks seal, kus kaalul on vabadus.
Me ei tohi korrata ajaloolisi vigu ega loobuda põhimõtetest mugavuse või näilise tasakaalu nimel. Ukraina suveräänsuse säilimine ning nende territoriaalse terviklikkuse austamine on Euroopa ja Eesti julgeoleku eeltingimus ning meie hääl peab selles küsimuses jääma ühemõtteliseks.