Igal pool podiseb. Sõda. Kriis. Majanduspinged. Konfliktid. Energeetika kasutamine rünnakrelvana. Igal pool on temperatuur maksimumilähedane. Mõni ime siis, et selles katlas leidub Eestiski neid, kes ikka veel esitavad aeg-ajalt testküsimuse, kas nüüd ehk võiks lugeda kliimamuredega tegelemise lõppenuks. Noh, et saaks tagasi piiramatu saastava fossiilenergia ja kaevandamise õndsatesse aegadesse. Sest kellel siis on aega mõelda maailma päästmisele, kui igal pool podiseb, kirjutab Euroopa Kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus.
Kliimaeesmärgid ei kao elulistel põhjustel
On keeruline mõista, millel sellised fossiilenergialembesed tulevikunägemused põhinevad. Kliimamuutuste teema on väga suure osa maailma jaoks liiga karm ja otseselt inimeste, ettevõtete igapäevaelu raskendav teema, et see isegi praegustes oludes kuskile kaoks. Energiatootmine taastuvatest allikatest ei ole hoolimata teatud retoorika võimendumisest mitte vähenemas, vaid väga kiiresti kasvamas. Sealhulgas julgeolekupoliitilistel põhjustel. Eelmisel aastal tõmbasid taastuvenergiaga seotud sektorid üleilmselt ligi kaks korda rohkem investeeringuid kui fossiilsektor.
Kas Euroopas öeldakse kliimaeesmärkidest lahti?
Euroopa Parlamendi ees oma aasta olulisimat kõnet pidanud Ursula von der Leyen ei näidanud vähimatki märki, et Euroopa Liit plaaniks oma kliima- ja energiaeesmärkidest taganeda. Vastupidi. Ta rõhutas rohekursi hoidmise vajadust nii majanduse kui ka julgeoleku põhjustel. Hiljuti lõppenud ÜRO kliimakonverentsil seisis Euroopa Liit ühtsena ambitsioonikama tulemuse eest. Loomulikult, ambitsioonikuse ja kiiruse üle vaieldakse, aga üldiselt on ELi tasandi energia- ja kliimapoliitikaga sama lugu nagu iga teise poliitikaga liikmesriikidegi tasandil. Ühel hetkel jõutakse paberile pandud poliitikast pragmaatiliste, töötavate, majanduslikult kõige mõistlikumate lahendusteni. Ja need hakkavad tööle.
Pragmaatilised lahendused, sihtide püsimine
Euroopa Liidu kursi hoidmine ja reaalselt töötavatele, pragmaatilistele lahendustele keskendumine on positiivne – ja mitte üllatav. Oleme Euroopa Kontrollikojas ELi energiapoliitikat mitme nurga alt auditeerinud ja igas raportis rõhutanud poliitika stabiilsuse, selle tulemuste pideva, kriitilise hindamise ja töötavatele lahendustele panustamise tähtsust. Eesmärkide seadmine on oluline, aga veel olulisem on nendeni liikumist pidevalt jälgida, mittetöötavat maha raputada ja eesmärki ennast mitte igal aastal muuta. Kohtun oma töö käigus pidevalt erinevate Euroopa riikide ettevõtjatega ning nende esimene soov poliitikakujundajatele on alati, et poliitika suund oleks selge ja võimalikult pikalt ette teada. Energeetikavaldkonnas on see eriti oluline, sest investeeringute planeerimine ja elluviimine võtab siin aastaid, kui mitte aastakümneid.
Ettevõtjad on rohe-eesmärgid ja -nõuded oma tulevikuplaanidesse juba sisse arvestanud või lausa kogu oma äriplaani sellele üles ehitanud: olgu tegu rohelise terase tootmisega Rootsis, uuenduslike päikesepaneelidega Leedus või maailma suurimate tuulegeneraatoritega Saksamaal ja Taanis. Euroopa Liidu ja liikmesriikide roll on neid arenguid võimendada, mitte hüpliku poliitikaga õõnestada. Et praeguste ja potentsiaalsete edulugudega ei läheks samamoodi nagu Euroopa esialgse domineerimisega globaalsel päikesepaneelide turul 2000ndate algul.
Puhtad tehnoloogiad on investeeringutele atraktiivsemad
Tõsi on muidugi see, et ainult poliitiliste eesmärkide ja loosungitega reaalsust ei muuda. Aga ka turul toimuvasse sisse vaadates ei paista puhta energia surmakangestust kuskilt. Rahvusvahelise Energiaagentuuri 2025. aasta andmed näitavad, et kogu maailma 3,3 triljoni dollari suurusest energiainvesteeringute potist läheb puhastele tehnoloogiatele ja võrkudele 2,2 triljonit ning kõikide fossiilkütuste investeeringute peale kokku 1,1 triljonit. Kõige suurem kategooria kogu energiavaldkonnas on päikeseenergia 450 miljardiga. See, et puhas elektritootmine on pea kõikjal odavam kui süsi või gaas, on juba mitu aastat vana uudis.
Need on üleilmsed arvud, mitte üksikute progressiivsete riikide ponnistused. Hiina üksi investeeris eelmisel aastal puhtasse energiasse 625 miljardit dollarit. Seal on 2030. aasta tuule- ja päikeseenergia eesmärgid kätte saadud kuus aastat varem. Hiina elektriautode sektori eduga on isegi suurimatel skeptikutel raske vaielda. Teisisõnu – jutud, et mis me siin Euroopas ikka pingutame, kui Hiina ei tee midagi, ei päde. Trend on selge ka mujal, nii on näiteks suuremate tuuleenergiafirmade sekka ilmunud Euroopa ettevõtete kõrvale nii USA, India, Kanada kui Jaapani tegijad ning puhtasse energiasse panustavad isegi naftast ja gaasist nõretavad Laheriigid.
See kõik ei tähenda, et globaalse energiasüsteemi ümberkujundamine läheks valutult. ELile võib kindlasti ette heita, et eesmärke on seatud liiga õhinapõhiselt, mõjusid põhjalikult läbi mõtlemata. Ka kontrollikojaga oleme sellele korduvalt tähelepanu juhtinud. Eriti on puudu analüüsist, kuhu on Euroopa raha kõige kulutõhusam panna, et igast meie ühisest sendist maksimum välja pigistada.
Samuti on Euroopa Liidu ja liikmesriikide asi tagada, et meie enda seadused ja reeglid ei muudaks eesmärkideni jõudmist võimatuks. Olukord, kus tuulepargi või võrguarenduse planeerimine ja vajalike lubade taotlemine võtab kuni kümme aastat, ei ole kindlasti mõistusepärane. Siin on ka Eestil oma panus anda: et ELis ühiselt kokku lepitu oleks mõistlik ning et neid reegleid ka kodumaal pragmaatiliselt, ilma ülepüüdlikkuseta rakendataks.
Investeeringuvajadused ei sõltu puhtale energiale üleminekust
Paljude jaoks on peamine mure rohepöörde puhul selle hind. Seegi on mõistetav – investeeringuvajadused ongi märkimisväärsed. Kuid neid arve analüüsides unustatakse tihti, et investeeringuid tuleb energiasektoris teha niikuinii. Ka siis, kui kõik puhtale energiale ülemineku plaanid olemata oleks. Elektrivõrgud vajavad uuendamist ja arendamist ka siis, kui kliimaeesmärgid kõrvale jätta. Rahakasutusest rääkides – veel eelmisel aastal kulutas EL ligi 400 miljardit fossiilenergia kolmandatest riikidest ostmise peale – selle hulgas on endiselt ka Venemaalt imporditav nafta ja gaas. Kas ei oleks ainuüksi majanduslikult (ja loomulikult ka julgeolekupoliitiliselt) mõistlikum, kui see raha leiaks kasutust Euroopa puhta energia sektoris?
Euroopa energiasõltumatus on Eesti elulistes huvides ning selle saavutamise ainus reaalne tee on tehtud valikute järgi puhtale energiale üleminek. Sama moodi on Eesti elulistes huvides see, et osataks globaalseid trende ja poliitilist reaalsust adekvaatselt hinnata. Võib olla üsna kindel, et auruveduriga me tulevikku ei sõida. Puhtale energiale ülemineku “jutud” ei kao kuskile ka praegu, kui igal pool podiseb. Ei kao, sest energiamurede lahendusteta jääks üks osa kriiside põhjusest lahendamata.