Neljapäeval võttis riigikogu vastu jäätmereformi seaduse ja palju kirgi ja kriitikat tekitanud reform lõpuks rakendub. Jäätmesüsteemi korrastamist on vaja olnud aastaid kui mitte aastakümneid. Eesti on maksnud trahvi reformiga venitamise tõttu, kirjutab riigikogu liige Yoko Alender.
10 aastat tagasi analüüsis riigikontroll olmejäätmete kogumist ja ringlusse suunamist. Auditi kokkuvõte riigikontrolörilt oli 2016. aastal järgnev: „Riik peab omalt poolt toetama omavalitsusi, sõnastades selgelt nende rolli ja volitused ning võimaldades neil rahulikult ja järjekindlalt jäätmehooldust arendada. Audit näitas, et meil on potentsiaali, et rohkem jäätmeid jõuaks uuesti materjalina kasutusse.“.
Sel nädalal riigikogu poolt heaks kiidetud jäätmereformi eelnõu sisaldab suurt osa selle eesmärgi täitmiseks vajalikest muudatustest. Jäätmereform ei keskendu vaid jäätmete liigiti kogumisele, vaid on tervikpakett õigusnormidest, toetustest, juhenditest ja digitaliseerimisest, mis aitab meie kohaliku ressursi majandusse suunata. Rahalisi toetusi kaasneb ca 70 miljoni euro ulatuses. Nende seas on toetused omavalitsustele, et korraldada jäätmete tekkekohalt kogumine, tootjatele pakendite paremaks disainiks ja ettevõtjatele ringlussevõtu võimekuse arendamiseks.
Miks on jäätmereformi vaja?
Sellepärast, et sorteerimata prügist või pelgalt avalikest konteineritest kogutust ei tule piisavalt kvaliteetset ehk puhast materjali, mida oleks võimalik ressursina kasutada. Kui olen rääkinud inimestega Eesti erinevates piirkondades, kuulen ikka, kuidas tahetakse sorteerida, aga tahetakse ka veenduda, et jäätmed siis päriselt ringlusse jõuavad. Seda eesmärki jäätmereform täidabki.
Enamuse ringlussevõtu sihtmäärast täidame pakendite puhul praegu klaasi ja veopakendiga ehk suurte pakenditega, millega kaupa hulgi veetakse. Niinimetatud müügipakendite, eriti plastiga on aga vaja paremaid lahendusi.
Kui sorteerite, olete märganud, et just pakendijäätmeid tekib tihti kõige enam. Tarbijana olete sealjuures pakendite ringlussevõtu eest juba kogu aeg maksnud – ringlussevõtt on tootjate kohustus 2004. aastast.
Praegune süsteem aga ei toimi ja riigieelarve kaudu maksame kõik ringlusse võtmata jätmise eest juurde trahvina pea 20 miljonit eurot aastas. Paljud maksavad veel kolmandat kordagi, kui pakendikoti teenuse eest tasuvad, või on pakendite veo ja ringlussevõtu lisahind olmejäätmete summa sees.
Praeguse süsteemi juures me ei teagi, milles kulud seisnevad, millal ja mille eest ning mitu korda me maksame ja kas meie jäätmed üldse ringlusse jõuavad. Seda kõike jäätmereform muudabki.
Jäätmereform toob õigluse ja läbipaistvuse, inimene tasub edaspidi jäätmete ringlussevõtu eest vaid ühe korra. Materjal antakse tagasi tootjatele, jäätmete puhtuse eest vastutab omavalitsus.
Kuidas lõpuks kauaoodatud reformi vastuvõtmiseni jõuti
Lisaks riigikontrolli auditile on Eesti jäätmemajandust analüüsinud Maailmapank, Euroopa Komisjon ja OECD. Analüüse arvesse võttes kujundati koos huvigruppidega Eesti jaoks optimaalne lahendus – kuidas parima hinnaga luua mõistlik kohtkogumise süsteem, mis muudaks prügi jäätmeteks, mida on võimalik ettevõtetel ringlusse võtta.
2024. aastal koostati eelnõu väljatöötamiskavatsus, sealt edasi eelnõu, mõjuanalüüs ja seletuskiri. Tunnustan eelnõu ettevalmistajaid põhjaliku, sisuka ja loogilise lahenduse eest.
Paljud omavalitsused rakendavad juba praegu sarnast süsteemi. Järk-järgult – viie aasta jooksul, nii nagu kohalike omavalitsuste vanad lepingud lõpevad – tekib tiheasustuses üle Eesti üks liigiti kogumise standard, hajaasustuses valib parima süsteemi kohalik omavalitsus.
Mis muutub ja mis maksab?
Kortermajade juures on edaspidi 4 konteinerit – segaolme / biojääde / plast- ja metallpakend / kartong ja paberpakend koos vanapaberiga. Klaasi kogutakse edasi avalikes konteinerites, sest see hoiab kohtkogumise kulud madalamana ja toimib juba ka täna koos pandipakendisüsteemiga väga hästi.
Leibkonnale, kes sorteerib, saab arve olema ca 5 eurot kuus. Kes ei sorteeri, peab tasuma hinnanguliselt kuni kolm korda niipalju.
Omavalitsus saab võimaluse juhtida jäätmekorralduse kulusid täieliku läbipaistvuse ja detailsusega, et me teaksime, mida meie rahaga tehakse. Uus jäätmeinfosüsteem võimaldab igal inimesel vaadata, mis kogustes ja kuhu tema jäätmed liiguvad. Keskkonnaportaalis avalikustatakse jooksvalt ja üldistatult info, mis meie jäätmetest edasi saab.
Nii nagu praegu, peab tootja ka edaspidi vastutama oma pakendi käitluse eest ja tasub taaskasutusorganisatsioonidele regulaarset teenustasu sõltuvalt pakendimaterjali tüübist. Pakendite kogumisvõrgustik muutub tihedamaks just tiheasustuses, et inimestele oleks liigiti kogumine mugavam.
Ühe pakendijäätme kogu käitluskulu ühe pakendi hinnas on lihtsustatult keskeltläbi 1 eurosent, logistika moodustab sellest sõltuvalt efektiivsusest 10-70 protsenti. See on kulu, mille tootja arvab toote hinda juba täna. Igasuguse tekkekohalt kogumise lisakulu pakendijäätmetele katab jäätmearvel inimeste poolt tasutav 50 senti konteineritühjenduse või pakendikottide üleandmise eest. Seega ei saa mingil juhul jäätmereformi süüdistada toiduhindade tõusus.
Eesmärk on niisiis luua toimiv ja õiglane süsteem, kus jäätmed ei lähe põletusahju või prügimäele, vaid muutuvad uueks toormeks tööstusele. Selleks peab kogu ahel toimima – inimesel on lihtne ja taskukohane sorteerida, omavalitsus saab süsteemi tõhusalt korraldada ja ettevõtjal on kindlus investeerida.
Omavalitsus saab kujundada süsteemi vastavalt oma piirkonna vajadustele. Reformiga anname omavalitsustele eesmärgid ehk liigiti kogumise sihtarvud ning ka paremad võimalused nende täitmiseks – olgu selleks lisarahastus, konkurentsitihedam veo- ja käitlusturg või nutikamad digilahendused.
Investoril on lihtne jäätmevaldkonda siseneda. Suurenevad puhtad jäätmevood ning andmestik muutub läbi digitaliseerimise läbipaistvaks ja usaldusväärseks, 2027. aastast saame digitaalse reaalajalähedase andmevahetuse, kus kogu aruandlus on automatiseeritud. See annab valdkonnas selge ülevaate jäätmevoogude ja muu seonduva kohta. Tänu sellele on lihtne planeerida pikaajalisi investeeringuid, tekib uusi töökohti ja riigile maksutulu, ringlussevõtt muutub majanduslikult mõistlikumaks kui ladestamine või põletamine.
Juriidiline vaidlus nn sisetehingute üle
Keskkonnakomisjoni liikmetel tekkis menetluse käigus küsimusi eelnõu sisus ennekõike just sisetehingute teemal. See tähendab küsimust, kas omavalitsus võib endale kuuluvast ettevõttest tellida jäätmekäitlust, rikkudes sellega turukonkurentsi.
Veo- ja käitlushanked eraldatakse, et eri ettevõtetel oleks lihtsam turule pääseda ja pakkuda paremat teenust. Sisetehingud ei ole jäätmeveol enam lubatud, küll aga lubatakse neid käitluses.
Juristid – nii riigi- kui erasektorist, andsid meile üsna vastassuunalist nõu. Tõdesime, et sisetehingute keelamine ka käitluses on pigem poliitiline otsus. Reformierakonna poolt seda toetasime. Jäätmereformi eelnõu menetluse ajal kõlas kohalike omavalitsuste poole pealt menetluse käigus pigem lõpuks seaduseks saanud arvamusavaldusi, mis soosisid käitluses sisetehingute lubamist. Soovime kuulata ära ka teiste omavalitsuste arvamusi.
Ettevõtjad jäid järjepidevaks, et sisetehingud tuleb keelata ka käitluses. Riigikogu keskkonnakomisjonis tõdesime, et kuna paljud omavalitsused on teinud käitluslahendustesse juba investeeringuid, peame leidma lahenduse, kus üleminek puhtale konkurentsile tuleb, ent moel, mis garanteerib, et seni investeeritud maksumaksja raha saab kasutatud eesmärgipäraselt ja näiteks hanke ebaõnnestumisel saaks kohalik omavalitsus ikkagi leida käitluslahenduse sisetehingu kaudu.
Keskkonnakomisjoni soov on osapooltega koos selline lahendus lähiajal ka Riigikogu ette tuua.
Tänan kõiki, kes on aastate jooksul jäätmereformi panustanud, ettevõtjatest ministrite, omavalitsusjuhtide ja ametnikeni. See eelnõu on Eestis peale 2023. aastal kehtestatud biojäätmete liigiti kogumise kohustuse seni suurim samm mõistliku ja toimiva ringmajanduse edendamiseks, just nii nagu riigikontroll kümme aastat tagasi soovitas.