Jäätmereformi eesmärk on luua toimiv ja õiglane süsteem, kus liigiti sorteerimine on lihtne ja taskukohane, omavalitsustel hea infrastruktuur ning ettevõtjatel parem ligipääs turule ja puhtamatele materjalidele. See reform on ühtlasi eelduseks, et meie jäätmed muutuksid prügist materjaliks, kirjutab riigikogu liige Hanah Lahe.
Hiljuti ilmunud osade turuosaliste ühispöördumine seab kahtluse alla kogu jäätmereformi suuna, väites, et reform ei lahenda ühtki olulist probleemi, toob kaasa hinnatõusu ning pärsib konkurentsi ja innovatsiooni. Need väited ei kirjelda kaugeltki jäätmereformi tegelikku eesmärki.
Riigi jäätmepoliitika on reformi vajanud juba kümmekond aastat ning sellega on nõus ka opositsioonierakondade esindajad riigikogus, olgugi, et jäätmereformi eelnõu teemal peavad nad kriitilisi kõnesid.
Jäätmereformi eelnõu koostamine on olnud ülipikk ja mitmeastmeline protsess, millele panid nii valitsus kui ministeerium aluse juba 2020. aastal, kui Maailmapank avaldas Eesti jäätmevaldkonna tervikanalüüsi ning 2023. aasta kevadel sai jäätmereformi elluviimine kirja ka koalitsioonilepingusse. Kõik huvigrupid, kes vähegi soovinud, on saanud teha eelnõule ettepanekuid ja väga paljud neist on ka arvesse võetud.
Mitmete ettepanekutega, näiteks, mis puudutasid tootjavastutust, pakendidisaini jm, läheme edasi järgmisel aastal, kui hakkab kehtima Euroopa Liidu pakendimäärus (PPWR), mille raames muudatusi nii ehk naa teha plaanime.
Kas jäätmereform suretab konkurentsi?
Eelnevalt viidatud ühispöördumises väidetakse, et omavalitsused saavad “enneolematu võimu” ning turg suletakse sisuliselt munitsipaalettevõtetele.
Tegelikult teeb reform vastupidist. Selle raames tehtava veo- ja käitlushangete eraldamise eesmärk on tuua turule rohkem ettevõtteid. Praegu tegutseb Eestis vaid viis vedajat, kellest kaks domineerivad 93 veopiirkonda. Sisetehingud jäävad veohangetes edaspidigi keelatuks.
See muudatus – logistika- ja käitlusringide eraldamine – on midagi, mida ettevõtjad ise on aastaid soovinud. Konkurents selle tulemusel ei vähene, vaid suureneb, sest teenused tehakse hankeliselt selgemaks ja väiksemad ettevõtted saavad lõpuks siseneda turule, kus seni on domineerinud mõni üksik suur tegija. Näiteks Soomes on vedajaid üle 150, mis on tagab turul korraliku konkurentsi ja seeläbi on ka kodanikele lõpptulemusena arve soodsam.
Sisetehingud käitluses
Jäätmereformi kohta esitatud kriitika fookus on käitluse sisetehingutel. On tõsi, et omavalitsustel on õigus oma territooriumil tekkinud jäätmeid ise töödelda, see tuleneb nii riigikohtu kui ka Euroopa Kohtu praktikast. Ometi on selge, et sisetehingute ulatus vajab rangemat raamistikku.
Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmete hinnangul jäi komisjoni aruteludest ja jäätmereformi eelnõule tehtud ettepanekutest enim paistma mure sisetehingute pärast, seetõttu võeti eelnõu menetlemise raames teema eraldi üles.
Keskkonnakomisjon on peale jäätmereformi eelnõu kolmandat lugemist algatamas eraldi eelnõud, mille eesmärk on sisetehingute ulatus selgelt reguleerida ja sisuliselt keelustada juhud, kus need piiraksid ausat konkurentsi. See samm vastab ka konkurentsiameti soovitustele ning ettevõtjate muredele, kuid see on eraldi menetlus, mis ei tohi takistada kogu reformi tervikuna.
Muudatust ei lisatud jäätmereformi eelnõusse seepärast, et riigikogul oleks võimalik enne uut aastat kogu pakett vastu võtta, et see jõuaks rakenduda. Samuti leiti komisjonis, et kohalike omavalitsustega tuleks leida käitluse sisetehingute keelustamisel hea kompromiss, näiteks andes neile üleminekuaja. Eriti puudutab see neid omavalitsusi, kus on alles tehtud uued käitlemise hanked või omavalitsus on investeerinud oma käitlemise rajatistesse.
Kas hinnad tõusevad?
Ühispöördumises tuuakse esile hinnatõusu risk: kuni kolmekordne kallinemine pakendijäätmete kogumises ja veos. See ei vasta tõele.
Sorteeriv leibkond maksab keskmiselt umbes viis eurot kuus jäätmeveo eest, kortermajas isegi vähem. Mittestorteerija maksab edaspidi 2–3 korda rohkem, sest segaolmejäätmete tühjendamine on kallis teenus ja jääb kalliks ka edaspidi, kuna see jõuab otse või tuhana läbi põletusahju prügilasse meie keskkonda.
Pakendite kogumisel tekkiv lisakulu ei tule inimese taskust, selle katab tootja vähemalt 80 protsendi ulatuses, nagu tootjavastutus ette näeb, tarbija kanda on maksimaalselt 20 protsenti. Tähtis on mõista, et praegu maksab inimene pakendite eest kolm korda: poes, jäätmevedajale ja maksumaksjana EL-i plastitasu. Reform vähendab seda koormust oluliselt, sest rohkem pakendeid läheb ringlusse, mis omakorda vähendab Eesti makstavat plastimaksu (16–20 miljonit eurot aastas) 2030. aastaks ligi poole võrra.
Tegelikud kulud vähenevad või jäävad samaks
Ühispöördumises väidetakse, et pakendijäätmete kogumissüsteemi muutus toob kaasa kulude mitmekordse kasvu ning tootja ei saa enam kulude üle kontrolli hoida.
Tegelikult tegutseb praegu Eestis kolm paralleelset süsteemi – iga taaskasutusorganisatsioon kogub ja veab pakendeid oma korraga. See tekitab dubleerimist ja ebaefektiivsust. Reformiga saab pakendijäätmete kogumine ühtse korralduse ning avaliku hanke, mida viib läbi kohalik omavalitsus. See vähendab kulusid, suurendab läbipaistvust ja parandab vedude kvaliteeti.
Ühispöördumine väidab, et Eestis on pakendiringluse sihid täidetud ja probleemi pole. Tegelikult oleme sihid täitnud ainult lihtsamate materjalide puhul ning plasti sihtarvudest jääme juba praegu maha.
Eesti maksab 16–20 miljonit eurot aastas plastimaksu ja see ongi päris probleem. Lisada siia veel jäätmete ladestamisest ja põletamisest tulenev keskkonnakahju näiteks Uikala prügila näol ning fakti, et jäätmeid kui ressurssi raisates jäävad Eesti majandusse tulemata kümned ja sajad miljonid ning innovatsioon.
Ringlus on reformi keskmes
Kriitikud väidavad, et reform keskendub ainult liigiti kogumisele, mitte ringlussevõtule. See ei vasta samuti tõele. Reformis on olemas kogu vajalike muudatuste komplekt:
- tööstuse toetamine üle 40 miljoni euroga, sh uued sorteerimisliinid, monomaterjalidele üleminek, ressursitõhusus;
- saastetasude kujundamine nii, et ringlussevõtt muutub majanduslikult mõistlikumaks kui põletamine või ladestamine;
- jäätmeinfosüsteem, mis muudab jäätmevood reaalajas jälgitavaks ja usaldusväärseks;
- kvaliteetsemad materjalid, sest paber ja kartong kogutakse eraldi plasti- ja metallpakendist.
Ilma puhtamate jäätmevoogudeta ei ole võimalik tuua turule innovaatilisi materjali ringlussevõtu tehnoloogiaid. Praegu jõuab ringlusse ainult osa plastpakenditest, kuna ülejäänu pole monomaterjalist või on määrdunud. See on just nimelt kehtiva süsteemi probleem, mida jäätmereform muudab.
Kas Eestisse tekib liiga palju konteinereid?
Ühispöördumine väidab, et Eestisse lisandub 400 000 konteinerit. See väide ei ole faktipõhine. Konteinereid lisandub üle kümne korra vähem, sest:
- paljudel kortermajadel on 2–3 vajalikku konteinerit juba olemas;
- eramajadele jäävad avalikud konteinerid ja pakendikotiteenus;
- kohalikud omavalitsused planeerivad hoonestuskvartalite ühislahendusi, samuti saavad seda majapidamised ise teha.
Süsteem ei muutu keerukamaks, vaid inimese jaoks õiglasemaks ja mugavamaks. On ilmselge, et liigiti kogudes on vaja erinevaid konteinereid. Ja liigiti tuleb jäätmeid koguda selleks, et materjale eraldades oleks neist võimalik uuesti ressurss luua. Kahjuks ei ole kusagil maailmas imemasinat, kuhu sisse korraga nelja-viite liiki jäätmeid pannes tuleb välja tööstusele piisavas mahus ja kvaliteediga ressurssi.
Ühispöördumises tuuakse välja, et väiksed omavalitsused võivad kohustustesse uppuda. Reform ei jäta väikseid omavalitsusi üksi, vaid loob neile lõpuks tööriistad, mis seni puudusid.
Reformiga kaasneb:
- 28 miljonit eurot taristu toetuseks (konteinerid, jäätmemajad, jaamad).
- Võimalus delegeerida ülesandeid piirkondlikele koostööorganisatsioonidele.
- Lihtsamad hanked ja üleriigilised juhendid nende korraldamiseks.
- Selged liigiti kogumise eesmärgid, mida omavalitsus peab täitma, mitte üksinda lahendama.
- Digitaalsed abivahendid tõhusama jäätmehoolduse kavandamiseks.
Praegune süsteem ei tööta
Praegu põletame või ladestame olmejäätmetest kokku üle poole, 2024. aasta andmete kohaselt läheb ringlusse ainult 36,4 protsenti.
Eesti on Euroopa Liidu seatud jäätmete ringlussevõtu sihtidest maas ning see on rahaliselt karistatav, ettevõtjatel puudub investeerimiskindlus ja kodanikel puudub läbipaistev ülevaade sellest, mis nende jäätmetest edasi saab.
Ettevõtjate mure konkurentsi pärast on mõistetav ning see ongi põhjus, miks sisetehingute regulatsiooni täpsustatakse eraldi ja miks keskkonnakomisjon algatab peagi uue eelnõu, mis sisetehingute lubamise võimaluse kitsendab või lõpetab.
Jäätmereform lahendab lõpuks selle, millega Eesti jäätmemajandus on aastaid hätta jäänud: segase vastutuse, läbipaistmatu süsteemi ja ringlussevõtu stagnatsiooni.
Jäätmereform ei ole kellegi ega millegi vastu. See on reform, mis on tehtud inimesele, ettevõtjale ja keskkonnale. See tagab tarbijale taskukohase hinna, ettevõtjale suurema kindluse ning Eesti keskkonnale puhtama tuleviku.