Selle aasta kümne kuuga registreeriti Eestis 7684 lähisuhtevägivalla juhtumit. Seega iga päev, mis kulub ministritel arutelule, kas pikendada viibimiskeeldu 72 tunnini või mitte, langeb lähisuhtevägivalla ohvriks 25 inimest, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak.
Praegune seadus lubab politseipatrullil vägivallatseja kodust eemale saata 12 tunniks. Praktikas on välja tulnud erinevaid põhjuseid, miks 12-tunnine viibimiskeeld ei kaitse lähisuhtevägivalla ohvreid piisavalt.
Näiteks ei pruugi 12 tunnist piisata, et ohver saaks end koguda, asjad pakkida ning endale ja oma lastele uue turvalise elupaiga leida – olgu või ajutise. Enne kui asjad pakitud, võib vägivallatseja tagasi olla. Rääkimata sellest, et sageli jäävad jõunumbrid nädalavahetusele või pühade ajale, mil on suletud suurem osa asutusi, kuhu ohver võib tahta juriidilise või psühholoogilise abi saamiseks pöörduda.
Sellele probleemile on lahendus, mis vajab korrakaitseseaduse muutmist. Politsei ja siseministeeriumi koostöös on see sündinud – pikendada viibimiskeeldu 72 tunnini. See ei tähenda, et lähisuhtevägivalla kutsele reageerinud politseipatrull saadab vägivallatseja alati kolmeks päevaks kodust ära, ent kui see vajadus tekib, oleks see edaspidi lihtsam. Viibimiskeelu pikendamist on pikalt oodanud lähisuhtevägivallaga võitlevad organisatsioonid, kuid ometi ei ole see ikka veel jõudnud riigikogusse otsustamiseks. Põhjuseks on justiitsministeeriumi ja siseministeeriumi vaidlus, kas viibimiskeelu pikendamine on põhiseadusega vastuolus või mitte.
Olen ka ise juristidelt palunud selle kohta arvamust ning saanud vastuseks, et kolme ööpäeva pikkune viibimiskeeld ei ole põhiseadusega vastuolus. Kehtiv korrakaitseseadus lubab määrata üle 12 tunni kestva viibimiskeelu, aga ainult prefekti või muu kõrgema korrakaitsejuhi loal.
Just see ongi kitsaskoht. Prefekt ei ole reeglina nädalavahetusel tööl. Ta ei ole vana-aastaõhtul ega jaanipäeval tööl. Rääkimata ööpäevaringses valves olekust. Politseipatrull seevastu on – aga abi, mida nad anda tohivad, takerdub bürokraatia taha.
Siseministeeriumi ettepanek laiendada viibimiskeelu puhul otsustusõigust prefekti volitatud isikutele annaks vägivallaohvritele parema kaitse. See ei ole radikaalne muudatus, küll aga vajalik samm turvalisuse tõstmiseks.
Ma usun, et me kõik mõistame, kui oluline on pakkuda kiiret tuge ja abi inimestele, kes tunnevad hirmu, alandust ja valu. Julgustada neid jätma vägivallatseja ja alustama otsast peale. See ei ole kaugeltki lihtne. Mistõttu kõik sammud, mis aitavad ohvril jõuda turvalisse kohta, nõustajaga rääkima ning jõuda otsuseni ilma surve ja hirmuta, on sammud, mis meil tuleb ära teha.
Mul on kahju, et viibimiskeelu pikendamine on takerdunud kahe ministri vahelisse vaidlusesse. Soovin, et see saaks kiiremas korras lahendatud ning veel sel aastal jõuaks vajalik muudatus riigikokku. Esimesel võimalusel. Ja kui üksmeeleni jõudmine on liialt raske, siis oleme valmis tulema riigikogus appi ja vajaliku seaduse muutmise ise algatama, sest lähisuhtevägivalla ohvritel ei saa lasta oodata. Nad vajavad kaitset.