Viimastel nädalatel on jäätmereformi külge proovitud kleepida toidukaupade hinnatõusu silti. See on sisutu hirmutamine. Jäätmereform võib olla ettekääne mõnele toiduhindade tõstmiseks, kuid mitte tõusu põhjus, kirjutab taristuminister Kuldar Leis.
Hirmutamise taktika tõmbab alati tähelepanu, kuid tegelikkus on märksa lihtsam – jäätmereform ei saa olla põhjus toiduhindade ega sorteerijate jäätmearvete tõstmiseks.
Pakenditootjatel on juba praegu kohustus kanda kulu selle eest, et pärast toote tarbimist prügiks muutunud pakendid saaksid kokku kogutud ja käitlusse suunatud. See nõue jäätmereformiga ei muutu. Tavaliselt arvestavad tootjad selle kulu toote hinda ja sellel on ühe toote hinnas marginaalne roll – ligikaudu 0,01 eurot. Üks sent.
Jah, tõsi on see, et pakendite kogumisvõrgustik muutub jäätmereformiga tihedamaks ja see tähendab, et keegi peab selle kinni maksma. Aga juba kevadel sündis koostöös sektoriga selle jaoks ka lahendus. Igasuguse kodude juurest pakendite kogumise lisakulu – kuni 50 senti konteineri tühjenduskorra kohta – katab inimene kord kuus jäätmearvega. See otsus sai tehtud just seetõttu, et ettevõtete kulud palju ei tõuseks. Toidutootjad ei saa mitte kuidagi küsida sama summat teist korda saiapätsi või kotletipaki hinnas. Jäätmeid sorteeriv majapidamine maksab edaspidi keskmiselt umbes 5 eurot kuus ja sellega peaksid tarbija kulud ka piirduma.
Sisetehing on päästerõngas, mitte ettekääne munitsipaliseerimiseks
Jäätmekäitlusettevõtted on tõstnud häält, et jäätmereform suretab välja konkurentsi. Tegelikult on Eesti jäätmekäitluse ja -veo süsteem üks liberaalsemaid ja enim eraturule suunatud kogu Euroopas. Jäätmeveo osutamisel on kohustus teha võrreldavate pakkumustega hange, omavalitsus ei tohi endale oma suva järgi partnerit valida – see on unikaalne nõue terves Euroopas. Nii on see praegu ja nii ka jääb.
Jäätmete lõppkäitlus toimub praegu valdavalt eraettevõtetes. Käitluse sisetehingu võimalust (olukord, kus omavalitsus tellib käitlust mõne jäätmeliigi puhul iseendale kuuluvalt ettevõttelt ilma avaliku hanketa – toim) kasutatakse erandkorras, kohalike omavalitsuste eesmärk pole ettevõtetelt turgu ära võtta.
Pigem on see päästerõngas olukordades, kus hankega ei õnnestu saada mõistlikel tingimustel teenust. Tulevikus sisetehingu vajadus kaob, sest jäätmereformiga tuleb piisavalt teenusepakkujaid igasse jäätmekäitluse harusse. Riik toetab Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu just nimelt ettevõtjaid, aga mitte omavalitsusi, jäätmekäitluse taristu arendamisel üle 14 miljoni euroga.
Arutelud jäätmekäitluse sisetehingute teemal jätkuvad Riigikogus väljaspool jäätmereformi eelnõu menetlust. Kas üldse või mis tingimustel sisetehingutega jätkatakse ja mida näiteks teha avaliku raha eest rajatud kompostimisväljakutega, selgub nende debattide tulemusel ja lähiajal. Kuid reform tuleb nüüd ja kohe ära teha.
Paneme jäätmed lõpuks majanduse kasuks tööle
Küsimusele „Miks sa kodus prügi ei sorteeri?“ tuleb täna veel liiga tihti vastus, et kodu juures pole konteinerit. Avalike konteinerite taga otsimine mööda linna või alevit on paljude inimeste jaoks ebamugav. Jäätmereformiga saab see mure lahendatud – pakendite äraandmise võimalused tulevad inimeste kodudele lähemale.
9 kohalikku omavalitsust on juba pakendite tekkekohalt kogumise kohustuslikuks teinud ning 51 omavalitsust pakub seda vabatahtliku teenusena. Mida me veel ootame? Teeme selle arenguhüppe üle kogu Eesti ära, et inimeste prügikastidest saaks üle 100 000 tonni väärtuslikku materjali suunata tööstusesse, selle asemel et need ahju või prügimäele saata. Paneme selle toorme lõpuks majanduse kasuks tööle.
Iga muutus on pisut ebamugav. Aga see ei tähenda, et see pole vajalik. Hirmutamine siin ei aita. Tarbijale tuleb rääkida ausalt – jäätmereform võib olla ettekääne, kuid ei ole põhjus toiduhindade tõstmiseks. Jäätmereform toob tõhusama ringmajanduse, mitte piimapaki ja saiapätsi hinnatõusu. Kui need hinnad tõusevad, tuleb põhjusi otsida mujalt.