Tervisekassa uus juht astub ametisse olukorras, mis meenutab kreeni vajuvat laeva. Kõik eeldavad, et ta hoiab kursi õigel suunal, pumpab vett välja ja teeb seda kiiresti. Aga tegelik küsimus on: kas me üldse teame, miks see auk seal laeva põhjas tegelikult on, küsib perearst ja riigikogu liige Eero Merilind.
Praeguse olukorra jätkumisel on tervisekassa reservid 2027. aasta lõpuks tühjad. Iga-aastane puudujääk ületab 200 miljonit eurot. Sellise miinusega ei saa ükski süsteem kaua püsida, rääkimata tervishoiust, mis peab töötama ööpäev läbi kõigi Eesti inimeste jaoks.
Solidaarsus on Eesti ravikindlustuse alus ja nii peab ka jääma. Aga me ei saa teeselda, et solidaarsus üksi hoiab süsteemi üleval. Kui raha ei ikka jätku, ei ole solidaarsus enam võrdne võimalus kõigile, vaid ilus loosung, mis varjab tegelikke probleeme.
Dr Toomas Toomsoo (EPL, 21.11.2025) ütles tabavalt, et praegune süsteem on juba ka praegu ebavõrdne. Seda lihtsalt ei julgeta välja öelda. Inimene, kes suudab maksta arstiabi eest ise, saab kiiremini. See, kes ei saa, peab ootama. Tahetakse teha ilusat nägu ja sellest ei räägita, kuid kui juba riigihaiglad pakuvad ametlikult järjekorrast ette ostmise võimalust, siis on see tõsine probleem.
Kas erasektor on tõesti vaenlane?
Eestis on tekkinud arusaam, et erasektor tervishoius tähendab automaatselt suuremat ebavõrdsust. See ei ole tõsi. Soome ja Hollandi näited näitavad vastupidist – erasüsteemi kontrollitud kaasamine võib pakkuda lühemaid ooteaegu, paremat kvaliteeti ja rohkem paindlikkust.
Eestis võiks tööandjate kindlustus olla tervisekassa partner, mitte konkurent. Miks peaks riik kõike üksinda rahastama, kui on olemas võimalus mängida kindlamal väljal, kus osa koormusest jagatakse ära? Riigi roll on luua reeglid ja tagada õiglus – mitte hoida kramplikult kinni olukorrast, kus inimesed jäävad päriselt ilma abita.
Arenguseire raportist jäi puudu kõige olulisem
Hiljutine raport «Erakindlustuse roll Eesti tuleviku tervishoiusüsteemis» on korralik ülevaade probleemidest. Aga lahendusi seal pole. Puudub analüüs selle kohta, kuidas erakindlustus võiks mõjutada tervisekassa eelarvet või tervisetulemusi. Ei arutleta, milline oleks jätkuva tervise ebavõrdsuse pikaajaline mõju. Ei kaaluta, kas maksusoodustused võiksid tegelikult tuua rohkem raha süsteemi, kui ära võtavad.
Raporteid on Eestis hulgaliselt ning enamasti need kordavad ennast. Tegusid on vähe. Tervisekassa uus juht peab ütlema välja põhitõe: kui palju solidaarsust suudab Eesti reaalselt kanda ja mis osa tuleb katta erasektoril?
Tervisekassa kulud ei ole püha lehm
Tervishoiu rahastamises ei ole probleem ainult maksubaasis. Sama tähtis on kulutõhusus ning vastused küsimustele: miks on haiglavõrk jätkuvalt killustunud? Miks jõuavad paljud kroonilised haigused esmatasandile liiga hilja? Miks ennetus ei tööta ega vähenda haigestumist?
Tulemusrahastus, kvaliteedimõõdikud ja andmepõhine juhtimine on küll uhked sõnad, aga need on ka ainus tee muutuseni. Praegu maksame teenuse mahu eest, mitte selle tulemuse eest. See on nagu maksta remondimehele selle eest, mitu kruvi ta keerab – mitte selle eest, kas toru lõpuks tilgub või mitte.
Juht peab ütlema ei
Avalikus sektoris ei soovita sageli teha ebamugavaid otsuseid ning põhjendatakse, et otsused peavad olema poliitilised. Uuel tervisekassa juhil aga ei ole luksust kedagi rõõmustada – ta peab tegutsema kiiresti, julgelt ja üpris valusalt.
- Ei saa jätkata teenustega, mis ei anna tervisekasu.
- Ei saa hoida alles haiglaid, mis on regionaalselt või sisuliselt tühjad. (Kuhu ei jätku ei arste ega patsiente).
- Ei saa toetada süsteeme, mis ei toimi.
Juhi roll ei ole kõigile meeldida. Juhi roll on panna süsteem tööle.
Solidaarsus on Eesti tervishoiu alus ja nii peab ka jääma – aga solidaarsus ei tähenda, et kogu koorem langeb ühele maksjale ja teised jäävad kõrvalt vaatama. Tervisekassa ei kuku homme kokku, aga ta lekib iga päev natuke rohkem. Rahastamine peab hõlmama kõiki elanikkonna gruppe ning panustamine peab olema õiglasem ja laiem, kui tahame solidaarsust päriselt hoida.
Sama oluline on tugev esmatasand. Praegu lahendatakse Eestis perearstiabis vaid umbes 60 protsenti tervisemuredest, kuigi rahvusvaheliselt võiks see ulatuda 80–85 protsendini. Mida rohkem suudame probleeme lahendada esmatasandil, seda vähem vajame kallist haiglaravi. See on kõige tõhusam viis vähendada tervisekassa kulusid ilma kvaliteeti ohverdamata.
Kõike seda arvestades on selge: solidaarsus on hea, aga senisel kujul enam ei kanna.
Me vajame laiapõhjalisemat rahastust, tugevamat esmatasandit ja toimivat koostööd erasektoriga. Muidu liigume süsteemi poole, kus head tahet on palju, aga raha ja jõudu selle elluviimiseks üha vähem.
Eesti tervishoid peab muutuma, et solidaarsus püsiks. Mitte vastupidi. Jõudu uuele tervisekassa juhile!