Eestis on noorte seas sügav vaimse tervise kriis, mis on suurendanud NEET-noorte arvu ning kujunenud tõsiseks tervishoiuprobleemiks. Kuid sellele on lahendus: me peame märkama neid, kes on kadumas või teelt kõrvale kaldumas, enne kui nad kaovad lõplikult, kirjutab riigikogu liige ja perearst Eero Merilind.
Terve valla täis noori ei õpi ega tööta – mida nendega teha?
Perearstina näen ma üha sagedamini noori, kelle mure ei ole ainult tervisega seotud, vaid veidi eriline. Nad kaebavad väsimust, jõu ja huvi puudust, unehäired, ärevust, kõhu- ja peavalu – pealtnäha justkui tavalised kaebused. Aga kui küsida natuke rohkem, selgub sageli, et selline noor ei käi koolis, ei tööta kusagil ega osale ka ühelgi koolitusel. Ja see ei ole korraks laiskus või ebaõnn, see võib olla kestnud juba aastaid.
Rahvusvahelises keeles nimetatakse seda NEET-staatuses olemiseks – Not in Education, Employment or Training – ehk noor, kes on jäänud korraga välja nii haridusest, tööturult kui ka edasisest väljaõppest.
Eestis on selliseid noori hinnanguliselt ligikaudu 23 000. See arv on võrreldav näiteks ühe keskmise Harjumaa valla elanikkonnaga – terve kogukond noori, kes ei ole täna seotud töö ega õppimisega. Ning see ei ole lühiajaline kõikumine. Sama probleem joonistus välja ka juba 2021. aasta andmetes. See tähendab, et tegemist on pikaajalise trendiga, mitte juhusliku kriisiga.
Mis toob noore sellesse punkti?
Rahvusvaheline teadus ütleb: NEET-staatus ei teki ühest põhjusest. Tegemist on mitme probleemi kuhjumisega – pooleli jäänud koolitee, vähene või olematu töökogemus, ebastabiilne perekaasatus, keelebarjäärid, vaimse tervise häired ning vähene sotsiaalne tugi.
Minu igapäevases töös tähendab see sageli järgmist pilti: 19–22-aastane noor, kes katkestas kutsekooli või gümnaasiumi, ei leidnud esimest töökohta või pärast lühikest töötamist seal, tuli ära ja jäi koju, istub arvutis, unerežiim nihkus öötundidesse ja päevad algasid poolest lõunast või hiljemgi. Tekkis ärevus, mõnikord ka paanikahood. Üha raskem oli „välja minna“ ja seetõttu tunduski lihtsam mitte minna. Ja seda ei saa nimetada laiskuseks. See on noore inimese vaimse ja sotsiaalse murdumise hetk.
Suur meta-analüüs kinnitab, et NEET-noorte seas on ärevus, depressioon ja enesetapumõtted oluliselt sagedasemad kui nende eakaaslastel. See tähendab, et tegemist ei ole ainult haridus- või tööturu teemaga, vaid sügava vaimse tervise kriisiga noorte seas.
Mis juhtub, kui me ei tee midagi?
Kui noor jääb aastateks eemale koolist ja tööst, siis muutub tema tagasitulek iga kuuga järjest raskemaks. Teadusuuringud näitavad, et pikaajaline NEET-staatus on seotud madalama sissetuleku, kehvema tervise ja lühema tööeluga kogu ülejäänud elu jooksul
Ja perearstina ma näen seda väga otseselt: 25-aastane, kes pole kunagi töötanud, tuleb vastuvõtule kroonilise ärevuse, unehäirete ja juba tekkinud elustiilihaiguste riskiga. Ja see ei ole enam ainult sotsiaalne küsimus – see on siis juba ka tervishoiuprobleem.
Aga sellest saab välja tulla
Arstina saan öelda, et see ei ole püsiv seisund, kui sekkuda õigel ajal ja õigesti.
Uuringud näitavad, et kõige paremini toimivad programmid, kus noorel on: kõrval päris inimene (mentor või tugiisik), talle antakse üks konkreetne siht (õppimine või töö), selle tegemisel on turvaline proovimisvõimalus (töötamine, tööharjumuse kujunemiseks) ja vajadusel vaimse tervise tugi
Õnneks on minu praktikas olnud noori, kes on just tänu ühele täiskasvanule – olgu see ema, isa, heatahtlik naaber või sugulane, sotsiaaltöötaja, tööandja või meditsiinitöötaja – suutnud teha esimese väikese sammu. Ja just see üks samm on sageli olnud murranguline.
Aga mul on ka ebasoodsaid kogemusi abistavate süsteemidega: kui seda tuge antakse liiga lühikest aega: projekt lõppeb, programm saab otsa, rahastus kaob ja abiline kaob ning noor jääb taas üksi.
Mida me saame Eestis teha?
Sageli püütakse selliseid noori sildistada ja pakutakse, et sellist laiskust tuleb ihuliselt karistada või häbimärgistada. Minu kogemus näitab vastupidist – me ei tohi NEET-noori stigmatiseerida – nad on inimesed, kes vajavad abi ja tuge ning suudavad muutuda ja naasta ühiskonda.
Kui tahame olukorda muuta, siis peame tegema valikuid, mis on ebamugavad, aga hädavajalikud. Varajane märkamine koolis. Me peame märkama neid, kes on kadumas või teelt kõrvale kaldumas, enne kui nad kaovad päriseks.
- Vaimse tervise abi noore lähedale. Sageli noored ei pöördu või ka ei jõua kliinikusse, abi peab olema kiirem ja liikuma neile lähemale.
- Pikem mentorlus. Arstina näen, et selliseid muresid ei saa lahendada paari vastuvõtu või lühiajalise mentorlusega. Sageli kulub selleks üks-kaks aastat (kui mitte rohkem) järjepidevat tuge.
- Piirkondlik fookus. Ida-Virumaa ja muukeelsed noored on teistsugune sihtgrupp ja vajavad eraldi ning tugevamat tuge.
Need noored ei ole lõplikult kadunud. Ma olen oma töös näinud, kuidas ka kõige vaiksem ja endasse tõmbunum noor võib taas sirguda ja avaneda, kui keegi tuleb ja jääb lõpuks tema kõrvale – mitte käskima, vaid kuulama, mitte valmis lahendusi peale suruma, vaid koos teed otsima.
Iga noor, kelle me aitame tagasi õppima, tööturule või iseendani, on homme keegi, kes hoiab üleval seda sama ühiskonda, kus ta hetkel elab.
Ja nüüd on küsimus meile kõigile: kas me oleme valmis abistavat kätt ulatama – süsteemselt, järjepidevalt ja päriselt?