Riigikogu kodu- ja töökorra seadus näeb ette, et raporti üks eesmärke on tekitada arutelu. See eesmärk on kahtlemata saavutatud – debatt on alanud, kirjutab riigikaitsekomisjoni liige Meelis Kiili.
Riigikaitseraporti analüüs on olnud avalikkusele kättesaadav juba mõnda aega. Nüüdseks on riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks kiitnud raporti koos selle lisadega: riigikogu riigikaitsekomisjoni raporti töögrupi analüüsi kokkuvõte, raporti analüütilise osa järelduste ja soovituste koond, riigikogu riigikaitsekomisjoni raporti töögrupi analüüs ja eriarvamused. Sellega jõuti algselt kavandatud struktuuri ja eesmärgini. Raporti keel on otsekohene, sest julgeolek ei luba ümbernurga juttu; samal ajal on raport erakondadeülene, kuna julgeolek on Eesti jaoks ühine, mitte liberaalne või konservatiivne küsimus.
Raport võib mõnele tunduda harjumatu, sest täidesaatva võimu pikaajaline tegutsemine ilma sisulise parlamentaarse järelevalveta on muutunud vaikimisi normiks. Selle tagajärjel on kujunenud riigikogule “kummitempli” maine ning mitmed saadikud peavadki loomulikuks, et täidesaatev võim dikteerib tegevused ja tulemused. Seadus näeb asju paraku vastupidi.
Veelgi enam – ühiskondlikus debatis näib täiesti puudu olevat küsimus, miks ei ole riigikogu aastaid oma järelevalvekohust täitnud. Vastupidi, kui parlamendi töögrupp selle lõpuks käsile võttis, küsiti hoopis, miks seda tehakse. Ka presidendi vihje, justkui kirjutaksid kindralid raporteid igavusest, on ebaõiglane. Mul pole kordagi pähe tulnud mõtet, et president tegi riigikontrolörina oma tööd igavusest; miks sellist motiivi eeldada riigikogu liikmetelt, jääb mõistmatuks.
Raportile esitatud kriitika on sageli pärit inimestelt, kes ei ole analüüsi sisuliselt lugenud. Kui järelevalvet pole aastaid tehtud, siis pole ime, et ka kriitika kõlab enne, kui dokumenti on üldse loetud. Mõned heidavad ette, et töö ei vasta magistritöö vormile – aga see ei peagi vastama, sest tegemist on parlamentaarse järelevalve dokumendiga, mitte akadeemilise uurimusega. Lisaks on töögrupi liikmetel magistrikraadid olemas, mõnel koguni mitu.
Samas on ka positiivseid näiteid. Urmas Reinsalu ütles töögrupile ausalt, et “jõukohase riigikaitse” otsuse teeks ta täna teisiti. Selline julgus väärib tunnustust. Eksimusi ei ole võimalik parandada enne, kui neid tunnistatakse.
Raportist ei saa osi “välja võtta”, sest tegemist on erakondadeülese dokumendiga ja see nimetab kitsaskohti nende õigete nimedega. Viimastel nädalatel on mitmed huvigrupid väitnud, et “iseenesest on analüüs hea”, kuid küsivad, kas mõne teema võiks siiski välja jätta. Paraku soovib iga grupp välja jätta just selle osa, mis teda ennast puudutab – ja see ongi põhjus, miks midagi ei saa eemaldada. Kui igaüks saaks ignoreerida talle ebamugavaid faktilisi järeldusi, muutuks kogu raport tühjaks vormiliseks dokumendiks. Eksimuste eiramine ei tee neid olematuks. Edasi saab minna ainult siis, kui probleeme tunnistatakse – mitte siis, kui teeskleme, et neid pole olnud.
Üks probleeme tekitav juurpõhjus on ekslik arusaam, et tippametnik ei pea omama süvitsi minevaid valdkondlikke teadmisi — arusaam, mis on paraku tippjuhtide kompetentsikeskuse käsitluses valdavalt juurdunud. Vastupidi — just keerulistes ja kiirelt muutuva julgeolekukeskkonna tingimustes vajab riik juhte, kes mõistavad valdkonna sisulist loogikat, piiranguid ja võimalusi. Kastist välja mõtlemine on võimalik ainult siis, kui teatakse, mis täpselt on “kasti” sees: millised on süsteemi põhifunktsioonid, riskid, sõltuvused ja tegelikud võimepiirid. Ilma selleta muutub innovatsioon olematuks ja otsused ebakindlaks.
Sarnaselt riigikontrolli järeldustega osutab ka riigikaitseraporti analüüs, et kaitseministeeriumi valitsemisalas ei tulene probleemid üksnes ametnike individuaalsest pädevusest, vaid laiemalt töökorralduse ja juhtimise süsteemsetest puudujääkidest. Mitmes valdkonnas on auditeerimisel ilmnenud sisulist segadust ja ebatäpsusi, mis osutavad vajadusele selgemate vastutusahelate ja tugevamate kontrollimehhanismide järele. Fundamentaalseid otsuseid tehakse ilma sisuanalüüsita otsustuskoosolekute raamistikus. Huvitava võrdluse pakub siseministeeriumi valitsemisala, kus saab täheldada stabiilsemat ja ühtlasemalt toimivat juhtimiskultuuri ning paremini toimivaid sisekontrolliprotsesse ning metoodilist arendust. See ei tähenda, et üks ministeerium oleks olemuslikult edukam, vaid et juhtimispraktikate erinevused peegelduvad otseselt töö kvaliteedis ja riskide juhtimises.
Kas raporti analüüs on kriitiline? Jah – sest ta peabki olema. Kui otsused on ekslikud ja järelevalve puudub, tekib vigade doominoefekt. Regulaarne kontroll ja tagasiside aitaksid selliseid olukordi ennetada. Siinkohal on oluline märkida, et ka ettevõtja Heiti Hääl tõi 10. novembril Postimehele antud intervjuus esile laiema probleemi: “Eesti häda on selles, et meie ametnikud ei vastuta.” See ei ole seega kitsalt riigikaitse küsimus, vaid on osa üldisest juhtimiskultuuri probleemist. Riigikaitse valdkonnas tähendab vastutuse puudulikkus seda, et strateegilised vead jäävad pikaks ajaks parandamata. Siin ei ole tegemist üksikute ametnike küsimusega, vaid juhtimiskultuuri mustriga, mis mõjutab kogu riigi valmisolekut.
Veel üks põhimõtteline küsimus puudutab kaitseväe juhataja ametisse määramist. Kaitseväe juhataja institutsioon omab sõja ajal erakordset kaalu – tema otsustest sõltuvad inimelud ja ühiskonna püsimine. Seetõttu ei saa see olla ainult ühe ministri ettepanek ja valitsuse vormistamine. Selline otsus peab olema kinnitatud riigikogu täiskoosseisu poolt. Kõigi 101 liikme kaalutletud otsus on demokraatlikus riigis turvalisem ja legitiimsem kui ühe inimese ettepanek. Me ei ole siiski Kim Jong-uni juhtimisstiiliga ühiskond, kus üks institutsioon või inimene on kriitikavaba ja eksimatu – Eesti puhul peaks tugevus olema just kollektiivses otsustamises, vastutuse jagamises ja parlamentaarses kontrollis.
Riigikogu kodu- ja töökorra seadus näeb ette, et raporti üks eesmärke on tekitada arutelu. See eesmärk on kahtlemata saavutatud – debatt on alanud. Samas tuleb tunnistada, et sotsiaalmeedia ei asenda sisulist analüüsi ega professionaalset arutelu. Kindral Kert ega kindral Einseln poleks mingil juhul laskunud sotsiaalmeedia pinnale ega võtnud osa trollide arutelust; miks peaksime siis tänases julgeolekukeskkonnas lubama endale arutelukultuuri, mis on sellise tasemega? Sotsiaalmeedia arutelud kipuvad paratamatult muutuma keelepeksuks rohkem kui sisuliseks mõttevahetuseks. Tegelik argumentatsioon ja professionaalne analüüs toimuvad hoopis teistes foorumites – seal, kus on olemas nii pädevus, kogemus kui ka valmisolek asju sisuliselt arutada.
Lõpetuseks: Eestis on julgus rääkida olemas. Nüüd tuleb arendada ka julgust kuulata – ja oskust kuulata. Eesti riik on üks ja ühine. Koondume selleks, et ta kestaks läbi aegade.