Komisjoni esimene istung kinnitas mu kahtlusi täiel määral. Kovalenko-Kõlvart püüdis mitte ainult suunata komisjoni arutelu endale sobivasse suunda ja vähendada probleemi ulatust, vaid üritas samal ajal ka poliitiliste oponentidega arveid klaarida, kirjutab Maria Jufereva-Skuratovski.
Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni istung, kus arutati Oleg Bessedini tihedaid tööalaseid sidemeid Tallinna linnaga, näitas selgelt, et komisjoni esimees, Keskerakonna liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ei suuda tagada selle teema erapooletut ja objektiivset uurimist. Põhjus on lihtne: ta on ise selles küsimuses huvitatud osapool.
Kõlvart Kõlvarti vastu?
Komisjoni liikmed saatsid Tallinna ja Maardu linnajuhtkonnale päringud, paludes esitada kõik lepingud, mis sõlmiti aastatel 2011–2025 Bessedini ja teiste isikutega, keda on KAPO aastaraamatutes mainitud Eesti-vastase tegevuse kontekstis. Esialgsete andmete järgi maksti ainult Bessedinile ja tema pereliikmetele Tallinna linnaeelarvest välja üle 800 000 euro. Maardu lepinguid pole siiani esitatud.
Kovalenko-Kõlvarti reaktsioon kolleegide saadetud päringule oli pehmelt öeldes kummaline. Ta toonitas, et päring saadeti „tema selja taga“, rõhutas, et soovib uurimist enda kätte võtta ja ei kavatse lubada üksikutel komisjoni liikmetel teemat „omaalgatuslikult“ uurida.
Olen juba varem kirjutanud, et on keeruline ette kujutada, kuidas Kovalenko-Kõlvart saaks tagada erapooletu uurimise olukorras, kus just nendel aastatel juhtis Tallinna tema abikaasa Mihhail Kõlvart (erinevatel positsioonidel) ning kirjutas isiklikult alla korraldustele, millega eraldati raha Bessedini ettevõtetele.
Komisjoni esimene istung kinnitas mu kahtlusi täiel määral. Kovalenko-Kõlvart püüdis mitte ainult suunata komisjoni arutelu endale sobivasse suunda ja vähendada probleemi ulatust (justkui ei oleks Bessedini teenustele kulutatud summad kuigi suured), vaid üritas samal ajal ka poliitiliste oponentidega arveid klaarida. Seejuures püüdis ta varjutada küsimuse poliitilist aspekti sellest, et aastatepikkune koostöö Bessediniga oli seotud just Keskerakonna võimuga Tallinnas, mitte mõne teise erakonnaga.
Mõistagi ei mainitud istungil kordagi endise linnapea Mihhail Kõlvarti nime, nagu poleks tal sellega mingit pistmist. Selgitusi saadeti andma hoopis linnasekretär Priit Lello, kes ei pruukinud tunda paljusid poliitilisi asjaolusid Tallinna juhtimisel. Aga läheme järjekorras.
Ootamatu pööre
Esiteks, juba istungi alguses teatas Kovalenko-Kõlvart, et kui palgakulud välja arvata, ei saanud Bessedini firmad ja pereliikmed linnalt just kuigi palju raha. Sotsiaaldemokraatliku erakonna esindaja Raili Rand lükkas selle väite kohe ümber, märkides, et esimehe hinnangus on selge soov summasid pisendada. Esialgsete arvutuste järgi on Tallinna eelarvest Bessedini ja teiste KAPO aastaraamatus mainitud isikute teenuste eest makstud üle 6 miljoni euro. Kõik see vajab veel põhjalikku uurimist.
Teiseks, Kovalenko-Kõlvart püüdis suunata arutelu Bessedini firmadega sõlmitud lepingute üle juriidilisse raamistikku ja uurida, kas kõik lepingud olid vormistatud korrektselt. Ta rõhutas, et soovib keskenduda eelkõige selle asja bürokraatlikule poolele ning selgitada, miks näiteks ühes lepingus ei olnud kirjas, milliseid teenuseid Bessedini ettevõte pidi osutama. Eesmärk oli justkui jätta mulje, et probleem on tehniline, mitte poliitiline.
Kolmandaks, Kovalenko-Kõlvart küsis linnasekretärilt, kas linnakantselei peab kinnitama linnaosade valitsuste koostöölepinguid. Kui vastus oli eitav, keeras ta arutelu äkitselt muule teemale, imestades, miks ei pidanud sellist lepingut kinnitama, kuid miks vajas kinnitamist endise keskerakondlase, altkäemaksu võtmises kahtlustatava Tõnis Möldri nimetamine linnaettevõtte nõukogusse. Mis pistmist oli Möldril Bessediniga? Mitte keegi ei saanud aru.
Neljandaks uuris EKRE esindaja Rain Epler, kas võib arvata, et Bessedini firmadega lepingute sõlmimisega olid seotud ühe kindla erakonna esindajad. See küsimus ei tekitanud esimehes mingit soovi seda edasi arendada. Piirduti linnasekretäri vastusega, et lepinguid sõlmisid linna asutused, mitte erakonnad. Eerik-Niiles Kross märkis, et loomulikult on sel küsimusel olemas poliitilised mõõtmed.
Viiendaks viitas Kovalenko-Kõlvart mitu korda Bessediniga sõlmitud lepingutele, mida omal ajal sõlmisid Keskerakonna linnaosavanemad. Kummalisel kombel nimetas Kovalenko-Kõlvart ainult nende inimeste nimesid, kes on tänaseks Keskerakonnast lahkunud (Ivanova, Jufereva-Skuratovski, Svet). Õnne Pillak (Reformierakond) pidi talle meenutama, et ka Mustamäe endine linnaosavanem, keskerakondlane Lauri Laats tellis Bessedinilt teenuseid. Hanke tulemused olid pehmelt öeldes kummalised: kaks firmat pakkusid kuue video tegemist vastavalt 4000 ja 3900 euroga, kuid Bessedini ettevõte kõigest 500 euroga. Arvake ära, kes töö tegijaks valiti?
Kui komisjoni töö jätkub samas vaimus, ei saa me kunagi teada kogu tõde Tallinna juhtide sidemetest Bessediniga. Lõpptulemus kujuneb etteaimatavaks: „lepingud olid korrektsed“, „poliitilist seost pole“, „Keskerakond ei puutu asjasse“ ja „Mihhail Kõlvart ei teadnud midagi“.
Kovalenko-Kõlvart peab Bessedini juhtumi uurimise juhtimisest taanduma. See on ainus viis tagada, et komisjon suudab läbi viia sõltumatu ja sisulise uurimise.
Komisjonisse tuleb kutsuda mitte ainult linnasekretär ja kaitsepolitsei esindaja, vaid ka endine linnapea ja linnaosavanemad, kes neid lepinguid sõlmisid. Ainult nii on võimalik saada vastused küsimustele, mis on aastaid varju jäänud. Linna juhtimise läbipaistvus ei ole poliitiline valik, vaid elementaarne vastutus oma linnaelanike ees.