Hanno Pevkur: miks oli vaja Ukrainat just nüüd survestada? KGB kooliga Vene tsaarist ootaks seda, aga USA-lt?
Viimased päevad on olnud tormilised. Kõik räägivad kõigiga, meedia on täis erinevaid analüüse ja arvamusi, ent nende rääkimiste ja arvamuste keskel kipub ununema peamine – Ukraina rahva ja riigi vabadus ning õigus ise enda tuleviku üle otsustada, kirjutab kaitseminister Hanno Pevkur.
Rääkides paari päeva eest Ukraina rahukõnelusi vedava Rustem Umeroviga kõlas tema hääles küll väsimust, kuid enim muret demokraatliku läänemaailma lõhestumise pärast. Iga hinnaga Ukrainale rahu pealesurumine saab olema Pyrrhose võit. Samas mõistsin Ukraina poole positsiooni, et USA-ga on võimalik ja tulebki rahust rääkida, aga ilma Ühendriikideta on kestva rahu saavutamine võimatu.
Kas seda saab üldse rahuplaaniks nimetada?
Usun et kõik on praeguseks mõistnud, et avalikkuseni jõudnud ideede kogumit on võimatu nimetada rahuplaaniks. Ei ole vahet, kas nimetame seda ettepanekuks, ideede kogumiks, „Venemaa soovidepuuks“ või veel millekski muuks.
On selge, et adekvaatsest rahuplaanist, mis tagaks õiglase ja kestva rahu, oleme väga kaugel, liiatigi kui avalikkuses ringlevad küsimused – miks just praegu oli vaja Ukrainat nii intensiivselt survestama hakata? Kas tõesti on Venemaa suutnud keelitada USA tõstma survet Ukrainale just praegu, kuna Ukraina võimuladvik on haaratud korruptsiooniuurimisse ja on seega täiendava surve all?
KGB kooliga Vene tsaarist oleks üsna loogiline seda oodata. Ent mulle jääb mõistmatuks, miks „lekkis“ „Venemaa soovidepuuks“ ristitud paber just nüüd ja praegu kui USA „rahuplaan“, mis president Trumpi sõnul „pole lõplik“.
Sõltumata aga erinevatest spekulatsioonidest, on meie jaoks oluline jätkata Ukraina toetamist nii lahinguväljal kui diplomaatilisel tasandil. Arvestagem, et praegu intensiivistunud kõnelustel on pikaajaline ja ülioluline mõju nii Euroopa kui Eesti tulevikule ning julgeolekule.
Pole kahtlust, et Ukraina rahvas soovib rahu ja selle koletu sõja lõpetamist. Kuid see rahu ei saa tulla hinnaga, mis rikub Ukraina suveräänsust ja lööb mõra kogu läänelikku väärtusruumi.
Meie huvides ei saa kuidagi olla ebaõiglane ning pealesunnitud rahu tingimustel, kus agressoril puudub igasugune vastutus ning ohver ehk Ukraina kaotab nii territooriumid kui iseotsustusõiguse. Nii olemegi jõudnud hetkel seisu, kus soovides õiglast ja kestvat rahu Ukrainas, ei aita viimaste päevade arengud kahjuks kuidagi sellele kaasa.
Ebavõrdsed tingimused läbirääkimistel
Avalikkuses ringlev „28 punkti paber“ näeb ette, et Ukraina loobub osast oma territooriumist, vähendab oluliselt oma relvajõude ning loobub tulevasest NATO liikmesusest. Venemaa saaks kontrolli Krimmi, Luhanski ja Donetski üle ning „külmutaks“ rindejooned Hersoni ja Zaporižžja oblasti osas.
Veelgi märkimisväärsem on ettepanek piirata Ukraina relvajõud 600 000 võitlejaga, mis oleks sisuliselt kahekordne Ukraina relvajõudude vähendamine praegusega võrreldes. Vastutasuks suveräänsuse piirangute ja territoriaalsete järeleandmiste eest lubatakse Ukrainale küll „julgeolekugarantiisid“, kuid nende sisu ja jõustatavus on äärmiselt ebamäärased ning kurioosseim kogu väljakäidud ettepanekutest on see, et Venemaal pole sisuliselt ühtegi kohustust ega vastutust.
Selline algus taaskordsetele rahukõnelustele on juba eellaetud ohuga ebaeduks. Edukateks läbirääkimisteks peaks vähemalt stardijoonel osalised olema võrdsed. Tingimustes peab olema pariteetsus, et läbirääkimiste lõppedes oleks võimalik mõlemal osapoolel säilitada väärikus ja võimalus eluga edasi minna.
Praeguses faasis kogu olukorda vaadates on aga äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu jõuda kõiki osapooli rahuldava lõpptulemini. Sellele kindlasti ei aita kaasa ajaliste ultimaatumitega ähvardamine.
Antud olukord hoopis kinnitab taaskord, et Moskva ei taha rahu, vaid tegutsemisvabadust tulevikuks. Lisaks Euroopale ei ole see ka USA huvides. Seega peaksime enda käest küsima, kas oleme loetud aastate pärast valmis ja võimelised pakkuma Ukrainale tänasest veelgi rohkem sõjalist, rahalist ja humanitaarabi. Kuna vastus sellele tõenäoliselt küsitav, siis on USA ja Euroopa huvides teha kõik, et pakkuda tõsiseltvõetav julgeolekugarantiide pakett.
Julgeolekugarantiid: näiliselt tugev, tegelikkuses nõrk kilp
Antud rahuplaani üks vastuolulisemaid osi ongi just julgeolekuklauslid. Ettepaneku kohaselt peaks Ukrainat veenma positsioon, et Venemaa tingimuste rikkumise korral tuleb „otsustav ühine sõjaline reaktsioon“.
Kuid kuidas saab Ukraina toetuda lubadusele, millel hetkeseisuga pole konkreetseid üksusi ega reageerimisvõimekust, mis tagaks pikaajalise kaitstuse? Veelgi enam – pannes lubaduse sekkuda kokku tingimusega, et see lubadus kaotab kehtivuse, kui Ukraina sooritab „provotseerimata rünnakuid“ Venemaa vastu, ja teades kui lihtne on sellist provokatsiooni Venemaa poolt korraldada, on selge, et garantiide osa on väljakäidud ettepanekutes pehmelt öeldes habras.
Kuidas edasi?
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on nimetanud seda ettepanekut valusaks valikuks „väärikuse ja liitlassuhete säilimise vahel“, hoiatades, et selle vastuvõtmine kahjustaks oluliselt Ukraina suveräänsust. Olgem ausad – see on president Zelenskõi poolt väga diplomaatiliselt väljendatud seisukoht, et oleks võimalik liikuda moel või teisel edasi.
Ukraina vajab kestlikku ning õiglast rahu ja selle rahu tagamist lääne liitlaste poolt. Ma soovitaks usaldada meie Ukraina sõpru ja olla neile maksimaalselt toeks. Ning muuhulgas peaksime arvestama järgmist:
- Lääneliitlastel tuleb jätkata Ukraina sõjalist toetamist maksimaalselt ja maksimaalselt kiiresti, et poliitilis-diplomaatilise taseme ralli rindele negatiivset mõju ei avaldaks.
- Ukraina ülesanne on selgitada koos Euroopa liitlastega oma argumenteeritud vastupakkumist ning leppida USA-ga kokku edasine tegevuskava kasvõi osalise relvarahu saavutamiseks ning sealt edasi normaalsete rahukõneluste kava.
- Oluline on ka selgeks saada, kes rahuleppe lõpuks allkirjastavad, sest sellest sõltub see, kes rahutingimusi läbi räägivad. Kui rahu tagamisel on roll ka Euroopal ning USA-l, siis on loogiline, et nii Euroopa kui USA on läbirääkimistel laua taga. Meenutagem, et Venemaa positsioone pole me ametlikult siiani näinud.
- Õiglase ning kestva rahu tagamiseks tuleb võtta läbirääkimisteks aega ja läbi arutada kõik olulised teemad, sh territooriumi vaidlused, sõjakuritegude menetlemine, reparatsioonid, jms, mille rahukõnelustelt välistamine ei võimalda tagada ei õiglast ega kestvat rahu.
Seega – avalikkusesse jõudnud 28-punktiline ettepanekute kogum küll taasavas ukse läbirääkimistele, kuid tegi seda kahjuks väga ebasobival moel, tuues kaasa tarbetuid spekulatsioone ja Ukraina positsioonide nõrgestamise veel enne sisulisi rahukõnelusi. Ilma tugevamate julgeolekugarantiide, Euroopa sisulise osaluseta ja selgete mehhanismideta Ukraina suveräänsuse kaitseks on risk, et alanud pole mitte tee rahuleppeni, vaid surve all sündinud valuleppeni.