Kliimaministeeriumil on valmimas ning peagi riigikokku menetlusse jõudmas metsaseaduse, keskkonnatasude seaduse ja looduskaitseseaduse muudatused. Mõlemat on kaua oodatud, sest seni kuni puuduvad selged regulatsioonid, kestab lõputuna näiv metsasõda edasi, kirjutab riigikogu liige Mait Klaassen.
Kusjuures sellest sõjast ei saa kahju mitte ainult loodus, vaid ka meie ühiskond tervikuna – mistahes tugev, polariseeriv ja pikaaegne vastasseis on tänases maailmas juba omaette julgeolekuoht.
On ilmne, et seni kuni puudub selgus ja ühtne arusaam, püüavad eri osapooled endale paremaid positsioone kätte võidelda – ühed tahavad rohkem raiuda, teised kiirustada uute kaitsealade ja piirangutega. Kaevikud lähevad üha sügavamaks.
Eesti on aga õnnelik maa – siin kasvab mets hästi ja peaaegu igas metsatukas kohtab mõnda kaitstavat taime või looma. Elame mitmekesise ja rikka looduse keskel. Jahi- ja kalamehena ning metsas elava inimesena võin kinnitada, et loodus on elujõuline: olen üha sagedamini kohanud karusid, korra vaadanud hundiga 10 meetri pealt tõtt (ilus isahunt oli) ja tänavu on mind jahil kahel korral üllatanud metsisekanad (3 ja 9), kes ei tahtnud kuidagi teelt eest minna.
Et see mitmekesisus ja looduse võime säiliks, tuleb seadust täpsustada nii, et hundid söönuks ja lambad terveks jääksid.
Vajame selgust Eesti loodusrikkuse kaitsel
Metsanduse ja keskkonnatasude seaduse muutuses on ehk kõige nimetamisväärsemaks 70/30 proportsiooni fikseerimine majandatavate ja kaitsealuste metsade vahel. Sageli küsitakse, miks just nii. Seda 30 protsenti kaitstavat ala on vaja, et loodusel oleks oma nn geenipank – paik, kus liikidel on piisavalt ruumi säilimiseks ning kust liigirikkus levib ka majandatavatesse metsadesse.
Lisandub ka nn istandike regulatsioon, mis võimaldab väheväärtuslikel kõlvikutel kasvatada puid ning vajadusel – näiteks toidujulgeoleku halvenedes – metsastatud ala taas põlluks muuta ilma liigse bürokraatiata (metsamaad põllumaaks muuta ei saa, aga istandike regulatsioon võimaldab n-ö vahepealset lahendust).
Trahvimäärade tõstmine muudab rikkumised majanduslikult ebaotstarbekaks ja aitab seeläbi loodetavasti vähendada ka rikkumiste arvu. Lisaks on rida väiksemaid muudatusi, mis peaksid lihtsustama metsaomanike elu ja parandama tasakaalu metsamajanduse ning looduskaitse vahel.
Tasakaal vabaduse ja vastutuse vahel
Looduskaitseseaduse muudatused toovad samuti kaasa mitmeid olulisi täpsustusi. Üks neist on eesmärk võtta 30 protsenti maismaa- ja 30 protsenti merealadest kaitse alla. Samuti soovitakse selgemalt määratleda vastutuse küsimus ning reguleerida pärandniitude hooldust, võõrliikide tõrjet ja maaparandussüsteemide korrashoidu.
Kavas on kehtestada ka reeglistik nn väärtuslike loodusmetsade kaitseks. Enne tuleb aga kokku leppida, mida üldse pidada väärtuslikuks loodusmetsaks – sest kõik metsad on mingil moel väärtuslikud ja looduslikud. Samas vajavad ka vanad metsad teatud määral hooldust, et nad ei muutuks süsinikku siduvast ökosüsteemist süsinikuheitjaks, mis saavutab tasakaalu oluliselt madalamal tasemel.
On aga üks teema, mis peaks kindlasti leidma uues seaduses kajastamist ja andma regulatsiooni, kuid kas juriidiline või füüsiline maaomanik tahab vabatahtlikult tegeleda loodushoiuga, majandades samal ajal tavapärases korras oma maadel edasi ja säilitades loodusväärtused.
Mitmetes maades on selline lähenemine looduskaitsel levinud ning andnud häid tulemusi eri liikide pesitsustingimuste ja ohustatud liikide olukorra parandamisel. Miks mitte teha seda ka Eestis – näiteks luua tehispesasid nii kotkastele kui ka teistele kaitstavatele liikidele? Kui loom või lind tuleb ise inimese poolt mõistlikult majandatud metsa, siis mis saaks meil selle vastu olla?
Ühised arutelud toovad rahu majja
Praegu on liiga paljudel kujunenud arusaam metsaomanikest kui pahalastest, kes muuga ei tegele kui looduse hävitamisega. Kallid inimesed, need metsad on enamikus inimese kasvatatud ja hoolikalt hooldatud. Eesti metsasus on saja aastaga tõusnud 20 protsendilt üle 50 protsendi, seejuures on uusi, peale Teist maailmasõda istutatud metsasid enamasti kasvatatud suure hoole ja armastusega.
Maa- ja metsaomanik pole pahalane, vaid inimene, kes on läbi aastate tegelenud looduse kaitsmise ja liigirikkuse tagamisega. Vabatahtlik/lepinguline looduskaitse võimaldaks seda kuvandit muuta. Samal ajal muudaks trahvimäärade tõus käitumise vastutustundlikumaks nende seas, kes seni on reegleid rikkunud.
Loomulikult võib olla tarvidus ka teatud kompensatsioonideks, kuid jällegi – ühise eesmärgi nimel pole ka seda liiga palju. Mõnikord piisab motivatsiooniks ka teadmisest, et liigi parem hakkamasaamine ja lisapiirangute vältimine on juba iseenesest suur väärtus.
Tulemas on huvitavad ajad. Oodata on sisukaid arutelusid, kus kõik asjasse puutuvad inimesed saavad kaasa rääkida. Ühistes vaidlustes saavad otsused paremaks ja loodetavasti saab lõpuks ometi rahu majja.