Taas on Tallinnas skandaal. Taas Kremlile kasulikke narratiive levitanud isik. Taas linna rahakott ja pikaajaline koostöö ühe erakonnaga. Keskerakond muidugi eitab seoseid selle isikuga. Hukkamõistjaid on palju, aga nad on väljaspool erakonda. Paraku mitte ka nende valijate seas, kirjutab Reforminoorte esimees Martin Ottas.
Jutt käib loomulikult eelmisel nädalal kaitsepolitsei poolt kinni peetud Oleg Bessedini juhtumist. Selles on midagi tuttavat. Tallinnas on varemgi olnud probleeme linna ja partei rahakoti eristamisel. Keskerakonda on korruptsiooni eest ju korduvalt süüdi mõistetud. Miks aga ei kajastu see valijate hinnangutes?
Suhteliselt leige reaktsioon mitmetele suurtele skandaalidele on märk sellest, et Eesti poliitika on muu läänemaailma eeskujul üha enam polariseerumas. See on tõsine murekoht.
Julgeolekuolukord on pingeline ja ei paista ka lähiajal paremaks minevat. Et tagada meie riigi stabiilsus, peame suutma kokku leppida, mis on meie ühiskonna ühised põhiväärtused. Eestimeelsus, demokraatia, vabadus — loetelu võiks jätkata. Eesti peab teljel lääs-ida olema selgelt ja ilma kahtluseta lääne poolel.
Aga kui sellistest põhimõttelistest valikutest tähtsamaks muutub poliitiline lojaalsus, on asi halb.
Toon paar hoiatavat näidet.
Aasta tagasi pani toonane Lõuna-Korea president Yoon Suk Yeol sisuliselt toime riigipöördekatse. Parlament tagandas ta seepeale ametist, presidendi toetusreiting kukkus mõne küsitluse järgi 11 protsendini. Ent vaid paari nädalaga taastus Yooni toetus ning isegi ületas riigipöördekatse eelset aega.
Tema erakonna toetajad hakkasid kartma vastaspartei võitu uutel valimistel ning see hirm kaalus üles demokraatia põhimõtete nii räige rikkumise, tagandatud president ei tundunudki enam sugugi nii halb variant.
Kui ühiskond on äärmiselt polariseerunud, võivad toetajad andeks anda isegi riigipöördekatse. Peaasi, et võim ei vahetuks.
Sarnase näite võib leida Brasiiliast, kus eelmine president Jair Bolsonaro proovis pärast valimistel kaotamist 2022. aastal teha riigipööret ning tema administratsiooni liikmed palkasid palgamõrvarid tapma tema oponenti, vast valitud president Luiz Inácio Lula da Silvat, tema asepresidenti ja üht riigikohtunikku.
Võiks arvata, et sellise skandaali paljastudes ja terve rea tippametnike vangi sattudes pöörasid toetajad Bolsonarole selja. Aga ei. Eelmise aasta seisuga suhtus temasse endiselt positiivselt 40% brasiillastest.
Kui ühiskond on nii polariseerunud, et „oma“ kandidaadile ollakse valmis andeks andma isegi riigipöörde- ning atentaadikatseid ilma, et need tekitaks vastukaja reitingutes, on see suur oht demokraatiale.
Nagu me erinevates riikides näeme, ei tule puudust inimestest, kes võimaluse korral autoritaarsusega flirdivad. Eestis seda õnneks ükski suurem jõud päris otse veel ei tee, kuid EKRE seisukohad kohtunike peade lendamise või vähemuste õiguste piiramise teemadel kompavad selgelt samu piire.
Juba puhtalt selline retoorika normaliseerib demokraatia õõnestamist ning seetõttu nõuab teistelt erakondadelt selget seisukohavõttu. Hiliseim näide on Martin Helme ettepanek likvideerida Eesti rahvusringhääling „Hommik Anuga“ isadepäeva saate tõttu.
See on osa selgest mustrist: kui sisu ei meeldi, keelame selle näitamise ära ning nimetame seda vasakliberaalide propagandaks. Selliste juhtumite puhul ei ole ühegi poliitilise jõu poolt aktsepteeritav seisukohtade ebaselgus – kui normaliseerime täna selle käitumise, saab homme käituda veelgi nahaalsemalt.
USA president Donald Trump on öelnud, et ta võiks seista New Yorgi 5. avenüü keskel ja seal kellegi maha lasta ning ta ei kaotaks nii toimides ühtegi valijat. Eestis täna veel sellist polariseerituse taset ei ole, kuid ohumärgid viitavad, et oleme sinna teel.
Peame jälgima, et meie põhiväärtused poliitilistes tõmbetuultes kaduma ei läheks.
Muidu avastame end ühel hetkel väärtusruumist, mis meile mitte kuidagi ei sobi.