Tallinnas sünnib uus võimuliit, kus Kõlvart saab tagasi oma linna ja Isamaa õigustab seda pragmaatikaga. Tegelikkuses tähendab see erakondade väärtuskonflikti ja stagnatsiooni linna arengus.
Poliitika on pragmaatiline. Isamaa ootuste kohaselt saab Keskerakonnaga loodav koalitsioon olema paremini toimiv kui nelikliit. Siiski on kõik eeldused selleks, et need kaks erakonda saavad olema teineteise jaoks suurim pain in the ass [valu tagumikus] kogu koalitsiooni eluea jooksul.
Isamaa veiderdamine pani Mihhail Kõlvarti kannatuse juba proovile: venitamine, viisteist viktoriiniküsimust, kohtumised teiste erakondadega, vektoriaalne retoorika, meediashow ja poliitkorrektsed, mittemidagiütlevad sõnumid. Igaüks, kes poliitikaga veidigi kursis on, võis juba pärast valimistulemuste teatavaks saamist Isamaa kehakeelest välja lugeda, et koalitsiooniläbirääkimised Keskerakonnaga olid tegelikult juba alanud. Vaja oli lihtsalt näidata valijale, et nähakse vaeva ja pingutatakse nelikliidu nimel, et siis tõdeda – see poleks siiski toimima hakanud ja koostöö Keskerakonnaga on parem. Valikut, tuua tagasi kriminaalkorras süüdi mõistetud erakond Eesti pealinna juhtimisse, oli vaja usutavalt avalikkusele maha müüa.
Loogiline võib tunduda, et kaksikliitu on kergem juhtida ja see saab olema tõhusam kui nelja osapoolega koalitsioon. Ent keeruline on näha toimivat koostööd, kui Isamaa püüab kogu hingest end Keskerakonnast pidevalt distantseerida, et säilitada oma mainet ja jääda puhtaks Keskerakonna korruptsiooniprobleemidest.
Keskerakond on omalaadne nähtus. Kõlvartil on erakonnas ülitugev autoriteet ja ainuvõim — tema otsustab, kes kuhu läheb, mida teeb ja kuidas raha kasutatakse. Olles kokku puutunud Keskerakonna-järgse linnavõimuga, on selge, et Kõlvart tõepoolest arvas, et „linn on minu“ ja ka linna raha on tema kulutada.
Mul on raske uskuda, et poolteist aastat võimult eemal olemist on midagi muutnud. Kõlvart oli valmis linnapea kohast loobuma vaid selleks, et tagada erakonna liikmetele kõrgelt tasustatud ametikohad linnas. Tõenäoliselt küsivad nad näiteks kõik linnaosavalitsused endale.
Poliittehnoloogias on Isamaa tugev ja leidlik. Mittepoliitiline linnapea vähendab erakonna vastutust, samas saavad koalitsioonipoliitikud eesotsas Reinsaluga teda mugavalt käpiknukuna juhtida. Lisaks saab Reinsalu jätkata riigikogus, rünnata opositsioonis olles valitsust ning kasutada selleks ära ka riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe kohta. See annab ka suurepärase platvormi 2027. aasta riigikogu valimiskampaaniaks, mis juba täie hooga käima on läinud. Ka Riina Solmanile sobib riigikogu töö kuni järgmiste valimisteni paremini kui iganädalaselt koos Keskerakonna kaadriga Tallinna munitsipaalpoliitikaga jännata.
Ma mõistan Isamaa soovi uskuda, et kahe osapoolega on lihtsam valitseda ning et mingil viisil on see koostöö võimalik. Kuid arvan, et nende silmad avanevad juba koalitsiooniläbirääkimiste käigus, kui nad vaatavad otsa oma tulevastele partneritele, kellega peavad edaspidi iganädalaselt ühe laua taga istuma, pidama läbirääkimisi, sõlmima kokkuleppeid ja tegema linnajuhtimist puudutavaid otsuseid. Keskerakonna väärtusruum ja maailmatõlgendus on selgelt eristuvad. Paraku tundub, et nende liikmete ainus soov ja motivatsioon võimul olla on linnapalgaline töökoht. Võimule saamiseks aga on neile eluliselt oluline säilitada oma venekeelne elektoriaat ning neid kõnetav narratiiv. Suur osa tallinlasi hoitakse sihilikult alternatiivses inforuumis, mis muuhulgas toidab veendumusi, et Ukrainale antakse liiga palju abi, eestlased õhutavad sõda ning Venemaaga tuleb häid suhteid hoida. See ei lähe mitte ainult konflikti Isamaa poolt lubatud eestikeelse ja -meelse juhtimisviisiga, vaid on lausa julgeolekuoht Eestile.
Kas Tallinn sellest võimuliidust midagi võidab? Julgen kahelda. Peamine aur läheb koalitsiooni kooshoidmisele, avalikkusele aruandmisele ja riigikogu valimiskampaaniale.
Minu panus on, et juba paari esimese kuu jooksul hakkab Isamaa jaoks nelikliit tunduma kui helesinine unistus.