Raamat „Sanna Marin. Erakordne peaminister“ ei ole ülistuslaul ega kaastundlik õigustus, vaid aus ja üllatavalt hinnanguvaba portree, kirjutab Signe Riisalo.
Põhjanaabrite endise peaministri Sanna Marini looga tutvudes küsisin endalt nii naise kui ka poliitikuna, et kas naised on seljad kokku pannud – lehekülgede kaupa rulluvad lahti nõretavad lood raskustest, mis just naistele poliitikas ette lükatakse.
Aga, ei, see on aus ja küllaltki hinnanguvaba lugu, kui jätta kõrvale raamatu pealkiri, mis iseenesest juba ongi hinnang.
Minu jaoks joonistuvad loos välja kaks liini: esiteks noore naise teekond poliitikamaastiku täheks ning teiseks tema roll poliitikuna. Isiklikult kõnetas mind rohkem just esimene liin – kujunemislugu.
Sanna Marin tegutses peaministrina pidevas tähelepanu keskmes. Iga tema sõna ja tegu pälvis avalikkuse pilgu. Sageli tundus kõrvaltvaatajatele, et Marini eraelu üksikasju lahati ebaõiglaselt – sellele pakub raamat usutava selgituse. Autor, ajakirjanik Salla Vuorikoski viitab Marini enda sotsiaalmeediakasutusele ajast, mil nähtavus oli noorele poliitikule poliitikas ellujäämise küsimus.
Sanna Marin jagas sotsiaalmeedias oma eraelust valikuliselt hetki, mis Vuorikoski hinnangul andis meediale põhjenduse kirjutada ka neist aspektidest, mida poliitik ise ei oleks avalikustanud või oleks teinud seda teisel toonil.
Igal juhul on Sanna Marini loos julgel ja kohati isegi provokatiivsel sotsiaalmeedial keskne roll – seda mõju ei saa alahinnata.
Ei pea olema eriline, et kasvada peaministriks
Marini loo esimestes peatükkides saab selgeks, et kui inimesel on raudne eesmärk ja kindel tahe, on piiriks vaid taevas. Sanna ei kasvanud eliitperes ega olnud ümbritsetud Soome ühiskonna tippudest. Tema lapsepõlv möödus väikelinnas koos lahutatud emaga, kelle elukaaslane oli naine. Suhe isaga puudus peaaegu täielikult ja seda kummastavamalt mõjusid Sanna Marini kuulsuse laineharjal järsku väljakarganud isa kirjeldused soojast suhtest tütrega. Sanna otsekohesus ei lubanud sel valel püsima jääda ja ta teatas avalikult, et ei ole suhelnud isaga aastaid.
Seevastu suhted emaga olid soojad. Sanna pere ei olnud jõukas ning ka tema ise ei paistnud lapsepõlves silma kui eriliselt andekas õpilane, kes oleks õpetajatele või hiljem õppejõududele meelde jäänud. Õpetajad kirjeldasid teda pigem kui tavalist, kuid sotsiaalset ja varakult poliitiliselt aktiivset noort. Sanna tähelend peegeldab hästi Soome võrdsuspõhist ühiskonda, kus päritolul on küll oma kaal, ent see ei tähenda klaaslage. Raamatu autor on öelnud, et Sanna sotsiaalne taust sobis ideaalselt heaoluriigi sotsiaaldemokraadile – ja sellega on raske mitte nõustuda.
Sannat mõjutasid noorpõlves mitmed sündmused. Näiteks 2011. aastal Norra massimõrvari Anders Breiviku tapatöö, kus 77 inimest surid, neist 33 alaealised. Kõik nad olid Soome sotside noorteorganisatsiooni sõsarharu liikmed. Teine kriitiline hetk oli Soome parlamendis 2014. aastal vastu võetud abieluvõrdsuse seadus. Sanna kreedoks sai vabadus, võrdsus ja solidaarsus.
Tõtt-öelda oleks liialdus öelda, et Sanna koges tähelendu. Raamatut lugedes kinnistub pigem tunne, et ta ehitas end kogu teadliku elu jooksul ise üles – seades väikeseid, jõukohaseid eesmärke ja töötades visalt nende nimel iga päev. Temas oli nii julgust kui tarkust, ent oma rolli mängis ka veidi juhuslik, „poolpime“ õnn, mis viis Sanna esmalt parlamenti ja sealt edasi – olude muutumist tajudes – peaministri toolile.
Silmapaistev esineja
Sanna loos kordub tunne, et ta püüab sihilikult hoiduda hallist ja turvalisest keskpärasusest. Ta oskas märgata võimalusi, mis teistele märkamatuks jäid, ja kasutas neid osavalt ära. Teda on kirjeldatud kui tõsist, konkreetset, auahnet ja töökat inimest, kellel on lausa obsessiivne pühendumus eesmärkidele. Samas peetakse teda ka impulsiivseks võitlejaks ja silmapaistvaks esinejaks. Seda ta kindlasti oli ja on, sest ka pärast peaministri ametis olemist on ta hinnatud esineja rahvusvahelistel suurüritustel.
Raske on hinnata, kas Sanna Marini lugu, mille on haaravalt ja informatiivselt kirja pannud ajakirjanik Salla Vuorikoski, inspireerib või on hoiatuseks noortele naistele, kes raamatut loevad. Kordub tõde, et tee tippu on reeglina käänuline. Igal juhul oli Sannal ja on naistel laiemalt koht poliitikas ning otsuste juures, mis ühiskonda kujundavad.
Kahetsusväärselt ei ole Eestis viimase kümnendi jooksul naise osaluskaal poliitikas palju muutunud. Nii riigikogus kui ka kohaliku omavalitsuse volikogudes on ca 30% saadikutest naised ning naiste osakaal omavalitsusjuhtide seas on vaid 20% juures. Samuti levivad visalt stereotüüpsed hoiakud meeste ja naiste sobivusest poliitikas. 2024 aasta Eurobaromeetri uuringu kohaselt nõustub tervelt 33% Eesti elanikest, et naistel ei ole vajalikke omadusi täitmaks vastutusrikkaid ametikohti poliitikas. Loodetavasti aitavad Sanna-sugused võimekad naisjuhid vähendada naiste suhtes valitsevat stigmat ja umbusku.