Viimastel kuudel on taas elavnenud arutelud sellest, kas riik peaks jätkama tuuleenergia toetamist, kas Eesti vajab tuumajaama ja kas see võib olla valmimisajaks juba hiljaks jäänud, kirjeldab riigikogu liige Mario Kadastik.
Võtame need küsimused ükshaaval ette.
Kui palju tuuleenergiat Eesti vajab?
Hiljutine TalTechi uuring näitab, et praeguse seisuga võrreldes vähendab taastuvenergeetika tarbijate jaoks veel tükk aega süsteemi kogukulu. Siiski, see toimub teatud piirini (suurusjärk 80% kandis – toim).
Umbes 50–60% taastuvenergia osakaalu juures hakkab süsteem end tasapisi „kannibaliseerima“, tõmmates tootmise ajal elektrihinna nii alla, et see ei kata lõpuks enam kapitalitootlust ja vajab jätkamiseks toetuseid.
Mõõdukas subsideerimine on seetõttu endiselt mõistlik, sest tarbija seisukohast püsib süsteemi kogukulu ja seega elektrihind madalam. Praegune taastuvenergia toetusmehhanism ongi üles ehitatud nii, et leevendada kannibaliseerumise efekti ning jaotada kulud kogu tarbimise peale, mis annab hea summaarse mõju.
Uuring kinnitab ka, et samasuguse toetusskeemi jätkudes hakkab toetuste maht kasvama, kui taastuvenergia hulk ületab 70% piiri. Sellest alates kasvab süsteemi komplekssus ning elektri, süsteemiteenuste, võrgukulude ja toetuste terviksumma hakkab suurenema, mistõttu pole mõistlik taastuvenergia osakaalu riiklike dotatsioonidega sellest piirist palju kaugemale tõsta.
Meie riiklik energiapoliitika on sellest ka lähtunud – ees seisab veel viimane 2 TWh tuuleenergia vähempakkumine, mis peaks täies mahus õnnestudes viima meie riigisisese tootmise 70–80% suurusjärku. Meede on loodud niimoodi, et sinna laekunud pakkumistel oleks elektrihinnale rangete toetus- ja hinnalagedega netopositiivne efekt. Ja kui pakkumisi täies mahus ei laeku, siis järelikult juba olemegi jõudnud küllastumisfaasi.
Tulevikus kasvava elektritarbimise võib katta tuumajaam
Tuumajaamast rääkides ei saa piirduda 10 või 20 aasta perspektiiviga. Meil toimub selge energiasiire, kus eri majandusharud ja energiatarbijad üha enam elektrifitseeruvad. Kui praegu tarbime aastas oma riigis ca 30 TWh energiat, millest elekter moodustab vaid ca 8,4 TWh, siis 2040. aastaks võib elektritarbimine kasvada 14–15 TWh kanti, isegi kui energia kogutarbimine väheneb. Suuresti veab kasvu transpordi ja soojuse osakaalu suurenemine. Üks 300 MW tuumareaktor annab ca 2,5 TWh aastast tootmisvõimsust, seega kaks reaktorit kataksid kasvava mahu enam-vähem täpselt.
Oluline on meeles pidada, et me ei ole üksik energiasaar. Kogu Baltikumis on tugev energiadefitsiit ja tuumajaam aitaks esmajoones katta fossiilkütuste äralangemist.
Ka selle nädala alguses nähtud ülikõrged hinnad tulenesid otseselt sellest, et kogu meie regioonis sai soodsam tootmisvõimsus otsa ja hinna kujundas tarbimise ära jätmine. Lisavõimsusi on kindlasti vaja, et selliseid olukordi vältida.
Seega pole küsimus turule mahtumises – isegi kui Eestist saab tuumajaama tulles elektri eksportija, on see meie väliskaubandusbilansile ainult positiivne, sest kogu imporditud elekter on meie majandusest väljavoolav raha. Oma tootmisvõimet plaanivad suurendada ka Soome ja Rootsi, kuna näevad samuti elektrienergia tarbimise kasvu. Lootus, et impordime tulevikus odavat elektrit Põhjamaadest, võib seega osutuda liialt optimistlikuks.
Mis puutub väitesse, et taastuvenergia hoiab hinnad nii madalal, et tuumajaam ei suuda turutingimustes tasuvaks osutuda, siis praeguse seisuga pole riigil kavas tuumaenergiat otsese subsiidiumiga toetada.
Ent kui see ka peaks vajalikuks osutuma, võib selle mõju olla positiivne – stabiilne ja odav elekter suurendaks meie tööstuse konkurentsivõimet ja meelitaks siia uusi tulijaid. Näiteks vajab juba ainuüksi üks suur tehisintellekti andmekeskus ööpäevaringseks tööks ühe tuumareaktori jagu elektrit.
Mis on riigi roll ja saadav kasu?
Riigi roll on aidata energeetikaettevõtted üle turutõrkest, kus pangad soovivad oma raha tagasi teenida 20 aasta jooksul. Kuna tuumajaam, aga näiteks ka Paldiski energiasalve projekt, on pigem 60–100 aasta perspektiiviga energiataristu, ei pea nad kogu oma kapitali esimese paarikümne aastaga tagasi teenima. Teatud aja tagant vajavad ka tuulikud reinvesteerimist, mistõttu ei saa elektrihind pikas plaanis jääda olematuks.
Riik saab sellistele projektidele pakkuda pikaajalisi garantiisid või tuge laenudega. Viimaste puhul saab riik anda panga poolt puudu jääva finantskatte ettevõttele välja pikaajalisema laenuna, mille ta ise võtab. Laenud oleksid riigile sel juhul eelarveneutraalsed, sest need kanduvad kohustuse ja tuleviku tuluna otse edasi ning intressimarginaali vahe laekub hiljem eelarvetulu poolele. Halvimal juhul, kui projekt ei peaks laenu täielikult tagasi teenima, jääks riigile vastu konkreetne vara – tuumajaam või energiasalv –, mis tagab odava elektri ja kasvatab kogu majanduse konkurentsivõimet.
Suurprojektide (sealhulgas tuulepargid) puhul tasub arvesse võtta ka nende märkimisväärset panust kohalikku majandusse ehitusfaasis. Hinnanguliselt kolmandik projekti maksumusest kulub Eestis, näiteks miljardiline projekt jätaks kohalikku majandusse sadu miljoneid, mis omakorda võimestaks majandust ja kohalikku elu.
Investeeringute puhul tasub vaadata laiemat pilti. Lisaks otsesele finantstulule on neil ka suur sotsiaal-majanduslik mõju ja need suurendavad ka meie ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet.