Erinevalt meil avaldatud pealkirjadest Merkel kogenud poliitikuna muidugi ei süüdista Poolat ja Balti riike, vähemasti otse, selles, et Venemaa 2022 Ukrainat ründas. Pigem jätkab ta oma tuntud liini, et venelaste ja Putiniga on rääkimine alati parem kui mitte rääkimine.
Konkreetne vahejuhtum, millest Merkel räägib, leidis aset Euroopa Ülemkogu (peaministrid) kohtumisel 24. juunil 2021. Nimelt oli peatselt ametist lahkuval Merkelil vahetult enne, 18. juunil Berliinis kohtumine Macroniga, kus ta pakkus välja, et EL peaks kutsuma Putini tippkohtumisele. EL ei olnud Putiniga ametlikul tasandil suhelnud 2014. aastast ehk Krimmi annekteerimisest ja ELi poliitika oli, et enne Krimmi tagastamist «business as usual» ei taastu. 2021. aasta kevadel oli aga Putin korraldanud suurema vägede koondumise Ukraina piiridele ja toimunud oli Bideni-Putini tippkohtumine. Nüüd kibeles Merkel tollase saksa liini kohaselt taas venelasi «positiivselt hõlvama».
Macron suhtus asjasse leigemalt kui Merkel, aga temagi oli teadupärast siis veel hirmus dialoogimees. Prantslased tõid venelased mäletatavasti 2019 tagasi ENPAsse (Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee) ja Macroni emissarid sõitsid mööda Ida-Euroopat, üritades müüa mingisugust Prantsusmaa poolt juhitud reset’i venelastega.
Euroopa Nõukogu kohtumiste päevakava lepitakse enne kohtumist täpselt kokku ja hea tava on, et valitsusjuhte ei taba üllatused. Merkel, kas veendumusest, et Saksamaa suudab niikuinii oma tahtmise saada või tõepoolest poliitilisest kurtusest, jättis oma idee teiste valitsusjuhtidega täielikult kooskõlastamata. Küll helistas ta 22. juunil Putinile ja Zelenskõile. Kohtumisel käis ta ootamatult lauda mõtte, et tema on Putinil «16 aastat silma peal hoidnud» ja kui ameeriklased temaga räägivad, siis «meie» peame ka rääkima, sest muidu jätame end ise ilma võimalusest asju mõjutada.
Merkeli plaani lasi põhja , kes meenutas, et Krimmi tagasiandmine oli ja on Venemaaga suhete taastamise tingimus, seda pole täidetud ja Merkeli plaan on halb. Kui EL kutsuks Putini Brüsselisse, näitaks see, et ELi sõna ei maksa mitte midagi. Mario Draghi ja isegi Viktor Orban toetasid Kallast. Ülemkogu Putiniga kohtumist ei toetanud, ühine pressikonverents jäeti ära ja Merkel jäi oma lahkumiskingitusest ilma.
Tollal jäi Eesti diplomaatidele mulje, et Merkel mõistis oma viga. Ta isegi kutsus Kallase lõunale ja helistas Läti ja Leedu peaministritele, et vabandada, et nendega ei konsulteeritud.
Ilmselt on ta aga siiani veendunud, et idee oli hea. Kas ta tõesti usub ka praegu, et Putin, kes oli ju aprillis 2021 kohtunud Bideniga, kes proovis teda veenda tagasi tõmbuma, kes juulis 2021 avaldas oma programmilise artikli «Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest» ja keda ükski läbirääkimiskatse enne ega pärast valitud sõjakursilt ei kallutanud – et tema ees Brüsselis lipitsemine võinuks sõda vältida, raske uskuda. Aga mine tea.
Ülemkogus toimunut on põhjalikult kirjeldatud Sylvia Kaufmanni raamatus «Pimedusega löödud», ei ole suur saladus.
Õnneks juhib Saksamaad praegu mees, kes saab aru nii varasemate Saksa valitsuste vigadest kui Venemaale vastu hakkamise vajadusest. Pole ime, et Merz lahkus CDUst siis, kui Merkel kantsleriks valiti ja naasis pärast Merkeli erruminekut.
Mitmed Berliini kõrged ametnikud ja poliitikud on 2022. aasta veebruarist saadik nii avalikult kui eraviisiliselt kinnitanud, et Saksamaa eksis, kui arvas, et ärisidemete ja vastastikuse majandusliku sõltumuse kaudu on võimalik Venemaad hillitseda. Kuivõrd aga just see oli Merkeli poliitika, siis ilmselt ei suuda daam oma elutööle ikkagi ausalt otsa vaadata.
Mu vanaema öelnuks: ei tea, kas mängib lolli või ongi loll. Õnneks on nüüd tema aeg möödas.
Lääne Venemaa-poliitika äpardused
Kui Lääne ebaõnnestunud Venemaa-poliitika juuri otsida, siis mõndagi leiab juba 90ndate algusest, Budapesti memorandumi kontekstist ja mujaltki. Ent olulisim veelahe, kust venelased said signaali, et revanš on ohutu, on ilmselt 2008. aasta tippkohtumine, kus Merkel lasi põhja Ukrainale ja Gruusiale MAPi andmise, et «venelasi mitte provotseerida» ja 2009. aasta Obama «reset-poliitika», mis käivitati kuus kuud pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu.
Merkeli äsjane intervjuu on selle tragikoomilise aja järellainetus, mida ülemäära tõsiselt ei maksa võtta. Loomulikult kasutab seda ära venelaste trolliarmee ja õhinapõhine ajakirjandus annab hagu alla, aga Saksamaa praegust kurssi see üsna kindlasti ei mõjuta, pigem aitab ühtsusele kaasa.