Postimehes ilmunud arvamuslugu (26.09.25) väidab, et arstide ambitsioonikad palgasoovid võivad olla ohuks tervishoiule. Selline vaade on aga liialt kitsas ja pöörab pea peale tegeliku probleemi, kirjutab perearst ja riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Eero Merilind.
Eesti tervishoiu mure ei ole arstide “liiga head” palgad, vaid see, et tervishoid on krooniliselt alarahastatud. Me kulutame umbes 6,5 protsenti SKTst tervishoiule, samas kui Põhjamaades on see 9–11 protsenti. Kui pirukas on väiksem, tekibki tunne, et igaüks peab oma tükki kaitsma. Tegelikult peame rääkima sellest, kuidas tervishoiusüsteemi rahastamist tervikuna suurendada, aga mitte sellest, kelle arvelt tekki enda peale tõmmata.
Arstide palgasoovid ei ole õhust võetud. Töökoormus on suur, vastutus on elude ja tervise eest. Pikki öövalveid, emotsionaalset koormust ja kõrget stressitaset ei saa ignoreerida. Kui palgad ei tõuse, hääletavad arstid jalgadega – lähevad Soome või Rootsi, kus pakutakse kõrgemat tasu ja paremaid töötingimusi. See ei ole hüpoteetiline, vaid on juba toimunud. Viimastel aastatel on õnneks märgata vastupidist liikumist – osa arste on tagasi tulnud ning toonud Eestisse uut kogemust ja kvaliteeti.
Tervishoid on meeskonnatöö. Õed, hooldajad, laborandid ja tugipersonal väärivad samamoodi konkurentsivõimelist tasu. Paraku on just õdede ja hooldustöötajate puudus muutumas järjest kriitilisemaks. Lahendus ei ole tervishoiutöötajate palgatõusu pidurdamine, vaid süsteemi ja rahastamise ümberkujundamine, et kõigil meeskonna liikmetel oleks võimalik väärikalt töötada.
Milline võiks olla arstide palk?
Eestis on sageli keeruline arutada, milline on “õiglane” arsti palk. Võrdluseks sobib Saksamaa, kus tervishoiu rahastamine on stabiilsem ja töötasu selgemalt seotud vastutusega. Sealne gradatsioon näitab, kuidas süsteem võiks toimida:
- Nooremarst (Assistenzarzt, resident) teenib umbes 1,2–1,6 korda riigi keskmist.
- Erialaarst (Facharzt) – umbes 2 korda keskmist.
- Vanemarst või osakonnajuht (Oberarzt) – 2,5–3 korda keskmist.
- Kliiniku juhataja (Chefarzt) võib teenida isegi 5–8 korda keskmist, kuid see on pigem erandlik tipp mitte norm.
Õdede puhul on Saksamaal olukord tagasihoidlikum – haiglaõde teenib keskmiselt riigi keskmise palga. Eesti kontekstis, kus õdede puudus on terav, oleks õiglane tasu pigem 1,3–1,5 korda keskmist. See annab signaali, et tegemist on strateegilise ametiga, millel on ühiskonnas väärtus.
Mida tuleb muuta?
Tervishoiu rahastamise ja korralduse ümberkujundamine on vältimatu. Pakun välja kolm olulist sammu.
Rahastamise kasvatamine – Eestil tuleb otsustada, kas tahame Põhjamaade tasemel tervishoidu. Kui jah, siis peame liikuma 9–10 protsendi SKT suunas. Praegune 6,5 protsenti lihtsalt ei võimalda pakkuda piisavat arvu arste, õdesid ja vajalikke teenuseid.
Uued rahastusallikad – ainult sotsiaalmaksupõhine süsteem ei vea enam välja. Vajame kogu rahastussüsteemi korrastamist, tööandjate ja isiklikku tervise hoidmise võimalust (tervisekonto), täiendavat kindlustust või muud mehhanismi, mis tagab, et lisaraha jõuab süsteemi ning oluline tervisemure saab lahendatud kiiresti ja operatiivselt.
Meeskonnapõhine vaade – arstide ja õdede töö on lahutamatult seotud. Kui üks lüli jääb nõrgaks, kannatab kogu ahel. Seetõttu peab palgapoliitika tagama, et arstid ei kao välismaale ja õed ei põle läbi ega lahku ametist. Samuti tuleb tervishoiusüsteemi – esmatasandit, haiglaravi ning EMO/kiirabi – rahastada terviklikult ning vaates, et inimene ei kao erinevate osade vahele ära.
Küsimus ei ole ahnuses
Kui tahame, et Eestis oleks jätkuvalt kvaliteetne ja kättesaadav tervishoid, peame lõpetama “liiga hea palga” retoorika. Küsimus ei ole tervishoiutöötajate ahnuses, vaid Eesti inimeste tervises.
Kas me tahame arste ja õdesid, kes töötavad Eestis või lohutame end sellega, et nad teevad head tööd – lihtsalt naaberriikides? Vastus sellele küsimusele ei sõltu mitte ainult tervishoiutöötajate tahtest, vaid meie ühiskonna otsusest, kui palju peame väärtuseks oma inimeste head tervist.