Jälle on teemaks tõusnud esimese klassi katsete kaotamine. Eelkõige selle pärast, et need toovat enesega kaasa võimaliku võistluslikkuse suurenemise laste vahel ja väidetavalt suurendavad hariduslikku ebavõrdsust. Kahjuks on võistluslikkus ja ebavõrdsus elus paratamatud, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Enn Listra.
Me ei peaks üritama lapsi liig paksu vatikihi sisse pakkida ei koolitee alguses ega selle jooksul. Oluline on, et tegemist oleks õiglastele reeglitele tugineva ja erinevaid arenguteid võimaldava süsteemiga. Üleminek koolist ellu ei tohiks ootamatult valus olla.
Hariduslik ebavõrdsus on tõepoolest paha. Selle vähendamiseks ei tohi aga asuda paremaid rappima. Tegeleda tuleks viletsate ja väiksemate võimalustega koolidega. Muidu ei saa rohkem suutvad õpilased oma potentsiaali ära kasutada ja õpetajatele langeb heterogeensemate gruppide tõttu suurem koormus.
Suure tõenäosusega olen ainukene inimene (või üks väheseid) Eestis, kel kooliajal on ära keelatud lugemine, täpsemalt raamatute laenutamine raamatukogust. Neljandas klassis juhtununi viis varasem koolitee.
Esimesse klassi läksin ilma katseteta väikesesse Lustivere algkooli, kus enam-vähem kõikides tundides olid koos esimene ja kolmas ning teine ja neljas klass. Tundides tegeldi algul noorematega, hiljem vanemate lastega. Ja siit algasid probleemid.
Esimeses klassis kuulasin tunnis, mida kolmandale õpetati. Kuna teises klassis õppiva naabripoisi kodutööd valmisid minu osalusel (nii saime rutem mängima), oli ka järgmisel aastal küllalt aega, et tunnis hoopis neljanda klassi asjadega tegeleda. Need vanemate klasside asjad olid lihtsalt nii palju huvitavamad. Aga tulemuseks oli kolm asja.
Neljandas klassis Põltsamaal jäi mul seetõttu tundides aega üle, millest osa kulus põlvedelt raamatute lugemisele. Tõeliseks jamaks läks, kui ühes tunnis hakkasin loetu üle naerma ja õpetaja interpreteeris seda enese üle irvitamisena. Vist.
Tagajärjeks oli vanemate kooli kutsumine, käik õppealajuhataja juurde ja lahendus totaalselt valest otsast. Ei mingit laenutamist enam raamatukogust! Keelamine oli mugavam, võrreldes probleemi lahendamisega. Kõigile jäi tunne, et asjaga on tegeletud ja päris probleemi suures kasvatamistuhinas ei märgatudki.
Teiseks tähendas see, et vahetundides pidin end maha laadima, mis mind «pahade poiste» hulka klassifitseeris. Igal juhul veetsin palju aega õpetajate toa ukse kõrval seina vaadeldes.
Kolmandaks, õpetajad ei osanud minuga suurt midagi peale hakata, peale selle seina. Teine võimalus oli panna kahtesid ja märkusi kirjutada. Algklassides olin seetõttu vaevalt kolmeline. Ühel teisipäeval sain igas tunnis kahe ja vahetunnist lisaks veel märkuse.
Muutus tuli alles viiendas koos aineõpetajatega, kes varasematest klassiõpetajatest erinevalt ei teadnud, et ma paha poiss olen. Ka teemad läksid palju huvitavamaks, mistõttu õpik tundus ootamatult hea lugemismaterjalina.
Nüüd üritab haridusministeerium koolikatsete kaotamisega tegeldes jätta muljet, et tegeldakse haridusliku ebavõrdsusega. Valest otsast alustades. Probleemi, et meil on terve hulk haridusliku ebavõrdsuse allikaks olevaid üpris viletsaid koole, ei saa lahendada koolikatsete kaotamine tugevamates. Või jah, esimesed võib-olla liiguvad tagumistele veidi lähemale. Vaja oleks aga vastupidist liikumist – tagumised peaksid lähenema esimestele.
Haridusliku ebavõrdsuse vähendamist tuleks alustada nõrgematest koolidest. 2024. aasta edetabelis oli esimese ja viimase kooli punktide arvude erinevus 3,8 kordne! Reguleerimise ja keelamise võimaluse olemasolu ei tähenda, et seda tingimata teha tuleks või see probleemi lahendamisel kasuks tuleks.
Suured probleemid jäävad nii varju. Neid on vähemalt kolm. Esiteks, seesama viletsate koolide probleem, mida viisakalt hariduslikuks ebavõrdsuseks nimetatakse ja mida hoopis tugevaid koole reguleerides lahendada püütakse. Teiseks, kaotatud poiste probleem, kellest osadest kõige tipuks veel misogüünid saavad. Kolmandaks, möödapääsmatu eestikeelsele haridusele üleminekuga tuleb tagada ka lihtsalt hea haridus.
Raamatukogu kasutamise keelamisega sarnane koolikatsete keelamise soov, mille taga natukene haridusteadust ja sama palju ideoloogiat, on suurte probleemide taustal asendustegevus. Pakutud muudatuse (mitte)läbimõeldusest annab aimu asjaolu, et ebavõrdsuse argumendi kasutajad on lahenduseks pakkunud mitte ebavõrdsuse kaotamise, vaid selle ümberjaotamise loterii abil. See juhib tähelepanu kõrvale hariduse päris probleemidest, ebavõrdsuse tegelikest põhjustest ja ressurssi raiskavast tühisekeldamisest, mis erinevate regulatsioonide ja nõrga juhtimissüsteemi tõttu õpetajatele lisaks õpetamisele juba praegu on pandud. Lahendada tuleb päris probleeme, eriti kui ressursse napib.
Aga minul on haridusteel hullusti vedanud kaasõppijate, õpetajate ja õppejõududega nii Lustiveres, Põltsamaal, Tartus kui Tallinnas. Ning lõpuks sain ka puhtviielise hinnetelehe doktoridiplomi lisana. Haridustulemus ja elutee ei tohiks aga olla vedamise asi.