Kehtiv hoiu-laenuühistute regulatsioon on ajale jalgu jäänud ja vajab muutmist. Probleemid on ajaga süvenenud – esiteks ei korralda riik hoiu-laenuühistute üle järelevalvet ja teiseks pole sinna hoiustavate inimeste raha piisavalt kaitstud, kirjutab Riigikogu rahanduskomisjoni liige Mart Võrklaev.
Seni kehtiv hoiu-laenuühistute seadus on jõus olnud aastast 1999 ning viimati tehti seaduses olulisi muudatusi 2010. aastal. Selle aja jooksul on ühistute liikmete arv ja varade maht mitmekordistunud. Samas mäletame hästi viimastel aastatel toimunud ERIALi ja Eesti Arengu hoiu-laenuühistu maksejõuetuse juhtumeid, kus sadu inimesi jäi oma rahast päevapealt ilma. Selliseid olukordi tuleks meil tulevikus vältida. Rahandusministeeriumi esitatud eelnõu ongi nüüd jõudnud arutamiseks riigikogusse. Seadusemuudatuse jõustudes saavad ühistud, mis soovivad hoiuste kaasamisega jätkata, tegutseda alates 2029. aastast üksnes panga või ühistupanga vormis.
Sisuliselt toimubki enamikus Euroopa riikides ühistulises vormis raha kaasamine mitte hoiu-laenuühistute vormis, vaid just ühistupankade näol – nii on see näiteks Leedus, Soomes, Iirimaal ja Saksamaal. Eestis kehtivad nõuded hoiu-laenuühistutele on olnud ühed liberaalseimad.
Kui 2010. aasta lõpu seisuga olid ühistud oma eraisikutest liikmetelt kaasanud hoiuseid üksnes kahe miljoni euro ulatuses, siis tänaseks on see number 91 miljonit. Kasvanud arvud viitavad muuhulgas sellele, et üha enam inimesi annab oma sääste hoiule mõtlemata sellele, kas ja kuidas nende raha on kaitstud – inimesed ei taju, et ühistu pole pank, ei allu finantsjärelevalvele ja neil pole tagatisfondi kaitset ehk kui ühistu kuulutab end maksejõuetuks, puudub garantii oma hoiustatud raha tagasisaamiseks. Eestis tegutsevatele pankadele on aga hoiusekindlustus kohustuslik, igale hoiustajale hüvitatakse kuni 100 000 euro suurused hoiused sajaprotsendiliselt.
Usaldus on säilinud vaid paberil
Ühistute algne idee seisneb selles, et samas piirkonnas või sama ametit jagavad inimesed korraldavad rahavahendust kitsamas ringis lihtsamalt ja odavamalt. Oluliseks märksõnaks on omavaheline usaldus, mis põhineb sotsiaalsel kontrollil ehk ollakse kursis üksteise taustaga. Praegu ei ole aga paljude ühistute puhul selge, milles seisneb ühistegevus ja liikmed on sisuliselt tavalised hoiustajad, kes mingis muus vormis ühistegevuses ei osale. Ka rahandusministeeriumile on saadetud murekirju, kus mitmete ühistute liikmed kurdavad, et ühistud ei anna neile piisavalt informatsiooni ja kardetakse sedagi, et paigutatud raha ei saa enam tagasi.
Nii olemegi jõudnud olukorda, kus nii ühistu liikmed kui ka riik on teatud määral „pimeduses“, kuna puudub piisav informatsioon, mis ühistutes toimub. Eesti Pangale edastatakse küll statistilist infot bilansi ja kasumi kohta, kuid see pole piisav, et riik suudaks liikmete vahendite võimalikke kuritarvitusi ära hoida.
Uus seadusemuudatus rakendub kolmes etapis ja on jaotatud ära nelja aasta peale, et anda tegutsejatele täiendavate probleemide eskaleerumise vältimiseks piisav üleminekuaeg. Esimeses etapis ehk alates käesoleva aasta 1. novembrist, kui seadus vastuvõtmise korral kehtima hakkab, ei saa enam uusi hoiu-laenuühistuid moodustada, ühistulises vormis saab seda teha üksnes ühistupangana. Lisaks keelustatakse hoiuseintresside reklaam ning antakse ühistu liikmetele rohkem õigusi saada teavet, mis puudutab konkreetse ühistu liikme rahalisi vahendeid ja väljastatud laene.
Jätkata võib ka tulundusühistuna
Teises etapi muudatused rakenduvad 2026. aasta 1. juulist – sealtmaalt edasi ei või enam uusi hoiuselepinguid ja füüsilistest isikutest liikmetega laenulepinguid sõlmida ega selliste olemasolevate lepingute kehtivust pikendada. Oluliselt suureneb sellega tegutsevate hoiu-laenuühistute läbipaistvus. Näiteks saavad hoiu-laenuühistu liikmed rohkem õigusi üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja erikontrolli läbiviimiseks, suurendatakse võimalusi, kuidas ühistu liikmed saaksid omavahel regulaarselt kontakteeruda ning piiratakse laenude andmist mõningatele kolmandatele isikutele, sealhulgas juhtorganite liikmetele või nendega seotud isikutele, krediidiasutustele ja finantseerimisasutustele.
Kolmandas etapis tehakse ja rakendatakse muudatused, mille kohaselt peavad hoiu-laenuühistud saama hiljemalt 31. detsembriks 2028 panga või ühistupanga tegevusloa. Seega peab ühistu hiljemalt 2027. aasta alguseks otsustama, kas soovitakse finantsinspektsioonile tegevusloa taotlust esitada. Kui seda ei tehta, tuleb finantstegevus senisel kujul lõpetada.
Kui ühistu panga tegevusluba ei saa, ei pea oma tegevust siiski päriselt lõpetama, võib jätkata jatavalise tulundusühistuna, kus hoiuste kaasamine on keelatud. Säilib aga võimalus osutada tulundusühistuna makseteenuseid või pakkuda soovijatele laene.
Ei tasu arvata, et muudatuste tulemusena kaob Eestis igasugune ühistuline tegevus ja teistes riikides ei ole ühistud nii rangelt reguleeritud. Küll aga muutub ühistute tegevus läbipaistvamaks ning hoiustajad saavad suurema kaitse.