Kriisidest räägitakse meil peaaegu iga päev. Kord on kriisis mõni eluvaldkond, kord poliitika, sekka veel mõni kohalik kriis. “Kriis” on muutunud justkui igapäevasõnaks – sellega kõlbab tähelepanu tõmmata, kritiseerida, huvisid kaitsta. Kuid selle igapäevase jutu varju jääb sageli küsimus, mis on tegelikult meie kõigi jaoks kõige olulisem: kas Eesti riik ja meie ühiskond tervikuna on valmis ulatuslikeks kriisiolukordadeks? Sellisteks, mis võivad ohustada meie elu, tervist, elukeskkonda ning riigi iseseisvust, kirjutab riigikogu liige Mati Raidma.
Kriisideks valmisolek ja kriiside lahendamine peavad olema selged ja lihtsad ning rollid peavad olema üheselt määratud – nii riigiasutustele, omavalitsustele, elutähtsate teenuste osutajatele kui ka igale inimesele. Kõige lihtsam lahendus, kriisi eest põgenemine, ei pruugi olla parim plaan. Eestlastele on sajandite jooksul olnud omane kaitsta kodu, lähedasi ja kodumaad. Just see, et oleme hakkama saanud ka kõige raskemates oludes, on meid seni hoidnud ja hoiab ka edaspidi.
Viimased aastad on näidanud, et peame oma senist kriisideks valmisoleku süsteemi korrastama: meil on vaja lihtsamaid ja selgemaid loogikaid, et riik võiks kriisis toimida ja kriisidest jagu saada. Seda ka seadusruumis, kus praegu on eri kriiside puhuks eri seadused ja iga kord tuleb see õige riiulilt välja otsida. Riigi ja ühiskonna kriisikindlus on hakanud selgelt maha jääma meie sõjalise riigikaitse arengutest.
Septembris jõudiski riigikogu menetlusse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu, mis uue loogika raamistab.
Mis tulevikus muutub?
Uus eelnõu loob riigi valmisolekuks ja reageerimiseks selge süsteemi. Seaduse jõustudes kaovad kolm eraldi seadust (riigikaitseseadus, erakorralise seisukorra seadus ja hädaolukorra seadus) ning ühtlustamise nimel muudetakse ligi sadat teist seadust.
Tekib terviklik, ühiste mõistete ja loogikaga õigusruum. Näiteks ühendatakse tsiviil- ja riigikaitsekriisid ühe, “kriisiolukorra” nimetuse alla. Kaovad senised mõisted nagu “hädaolukord” või “kõrgendatud kaitsevalmidus”. Samuti võetakse kasutusele uus mõiste “kriisiülesanne”, mis koondab riigikaitse- ja hädaolukorra ülesanded ning elutähtsate teenuste tagamise. Kriisiülesanne võib olla kas püsiv või ühekordne.
Asutused, juriidilised isikud ja institutsioonid, kellel on püsivad kriisiülesanded, osalevad ühtses riskianalüüsi ja planeerimise protsessis ja peavad tagama kriisiolukorras oma toimepidevuse – mõtlevad läbi personali kriisirollid, tagavad kriisi lahendamiseks või mõjude leevendamiseks vajalikud vahendid–varud ja tegelevad riskide maandamisega. Õppustel valmistutakse oma kriisiülesannet täitma. Seda nii rahu kui sõjaajal. Kriisiülesanne suurendab kriisides osaliste rolliselgust. Samuti saab laiapindse riigikaitse sisustamine oma loogika, milles kõigil on täita oma tähtis roll.
Lõpuks jõuab õigusruumi ka mõiste “elanikkonnakaitse” – tegevused, mille eesmärk on tagada, et meie inimesed saaksid kriisides hakkama, kaitsta neid ohtude eest ja aidata neil tagajärgedega toime tulla.
Suurimad panustajad on siin siseministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi haldusalad ning kohalikud omavalitsused. Tähtis roll on Päästeametil, kelle vastutusalas on elanikkonna koolitamine, ohuteavituse, varjumise ja ulatusliku evakuatsiooni korraldamine ning regionaalsete kriisikomisjonide kaudu kohalike omavalitsuste ja ametkondade koostöö koordineerimine.
Mida see kõik siis ühele tavalisele inimesele annab?
Teadmine, et riik on paremini valmis erinevateks kriisideks, on juba iseenesest kindlustunnet kasvatav sammuke. Riik on paremini valmis, kui seda oleme ka me ise kodanikena.
Meist paljud on töö- või ametikoha või kodanikuühiskonna rolli kaudu mingil määral kriisiülesannetega seotud. Meie parem ettevalmistus ja mõtestatud koostöö tähendavad kriisiolukordades säästetud inimelusid, hätta sattunud ühiskonnale ulatatud reaalset abikätt ning riigi iseseisvuse vääramatut kaitsmist. Kriisikindel Eesti on meie ühispanus ja peab selleks jääma.
Riigikogu arutelud annavad seadusele viimase lihvi
Eelnõust seaduseks saamine võtab veel kindlasti aega. Aastate jooksul ettevalmistatud eelnõul on paratamatult tekkinud üldises loogikas tõrkeid, mis tuleb menetluse käigus üle vaadata ja korrastada. Samuti toob Ukrainas käiv sõda pidevalt näiteid väljakutsetest, millega on vaja arvestada. Seetõttu ootavad lähikuudel riigikogus ees sisukad arutelud ja põhjalik lihvimine.
Kindel on aga see, et Eesti julgeolek ja kriisikindlus ei ole kellegi eraasi – see puudutab meid kõiki. Ja sündiv seadus on kindlasti samm õiges suunas.