Viimaste aastate kogemused – pandeemia, energiakriis, sõda meie naabruses – on näidanud, kui kiiresti võib tavaelu muutuda ja kui oluline on, et riik suudaks selgelt ja ühtselt tegutseda. Selleks on aga vaja üheselt selget õigusruumi, kus erinevate osaliste ülesanded kriiside lahendamisel on mustvalgelt määratletud, kirjutab Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Mihkel Lees.
Kolmapäeval riigikogu suurde saali esimesele lugemisele jõudnud tsiviilkriisi ja riigikaitseseadus toob meie riigi kriisivalmidusse põhimõttelisi ja kauaoodatud muudatusi.
Esiteks loob seadus ühtse raamistiku, kuidas kriisideks valmistuda ja neid lahendada. Kui seni olid reeglid laiali kolmes seaduses ja eri juhtimisstruktuurides, siis nüüd tekib üks tervikpilt. Selge saab olema juhtimisahel, kus kriisi korral juhib selle lahendamist peaminister ja selleks määratud asutus. See tähendab, et otsused on kiiremad ja arusaadavamad nii inimestele kui ka asutustele.
Teiseks, seniste riigikaitse- ja hädaolukorra ülesannete asemel tulevad kriisiülesanded. See on suur samm selguse poole. Iga asutus, iga elutähtsa teenuse osutaja ja iga omavalitsus teab juba rahuajal, mis on nende roll. Selgus ülesannetes tähendab, et kriisiajal ei raisata aega vaidlustele, vaid tegutsetakse kohe.
Kolmandaks, kohalike omavalitsuste roll muutub selgemaks ja realistlikumaks. Praegu on ootused omavalitsustele liialt laialivalguvad, mis omakorda tähendab, et omavalitsused on kriisideks valmistunud väga erineval tasemel. Nüüd saavad omavalitsuste ülesanded selgelt määratletud ning ettevalmistuse tase omavalitsustes ühtlustub. Kindlasti on omavalitsustele tähtis teadmine ka see, et riik hüvitab omavalitsustele kulud, mis tekivad kriisiülesannete tavapärasest suuremas mahus täitmisel.
Neljandaks, praegu kehtib kurioosne olukord, kus elanikkonnakaitsest räägitakse palju, kuid seda pole üheski õigusaktis seadustatud ega sisustatud. Esimest korda saab elanikkonnakaitse selge õigusliku raamistiku. See tähendab, et ohuteavitused, evakuatsioonid, varjumine, esmaabi ja psühholoogiline abi ei ole enam hajutatud vastutusega tegevused, vaid riiklikult korraldatud ja koordineeritud süsteem. See suurendab kindlustunnet, et kriisi ajal ei jää inimesed oma muredega üksi.
Ja lõpuks on oluline märkida, et uues seaduses on põhiõiguste piirangud läbi mõeldud ja süsteemseks seatud. See tähendab, et inimesed teavad ette, millistel tingimustel võib riik piirata liikumisvabadust, meediat või kasutada eraomandit. Piirangud on selgelt seotud kriisi raskusastmega ja nendega kaasneb ka kaitsegarantii. See suurendab usaldust riigi ja kodanike vahel.
Kokkuvõttes ei loo uus seadus ei lihtsalt veel üht regulatsiooni. See loob tervikliku ja selge süsteemi, kus igal asutusel ja struktuuril on oma roll. See tähendab paremat valmisolekut, kiiremat reageerimist ja tugevamat kaitset tsiviil- ja riigikaitselistes kriisides.
Ja mis peamine – loodetavasti suurendab uus seadus turvatunnet, sest kriisiajal on selge, kes vastutab ja kuidas tegutseb.