Jälle käib võistlus tasuta hüvede jagamise nimel. Reformierakonnas on illusioon, et kusagil on mingi vahend, millega võluda avalikku arvamust ja valijaid. Selleks vahendiks peetakse hüvede jagamist. Katteallikaks on mõistagi tulevaste põlvede nimel võetud laen, kirjutab Reformierakonna auesimees Siim Kallas.
Kehv lugu selle Reformierakonna reitinguga. Süüdi on kevad, suvi, sügis, talv ja Kaja Kallas. Vahepeal kuuldavasti ka Jevgeni Ossinovski.
Muide, võib-olla on mõnel inimesel jäänud märkamata, et Kaja Kallas ei ole enam Reformierakonna esimees ega peaminister. Rohkem kui aasta juba. Nii et olukorra parandamiseks teda maha võtta ei saa.
Tühja sellest reitingust. Küsimus on, millist tulevikku kujundab praegune Eesti poliitika ja mida see tulevik meilt tahab.
Illimar Lepik von Wirén sõnastas 20. juuli Postimehes meie ellujäämisstrateegia 1990. aastate alguses: madalad maksud, välisvõla vältimine, eelarve tasakaal, ettevõtlusvabadus. “Õppige ajaloost!” õpetas Winston Churchill.
Eesti rahvas tahtis oma raha ja nii kiiresti kui võimalik. See pidi olema usaldusväärne, see pidi tähendama, et ka riik on usaldusväärne. Seetõttu pidi raha haldamine olema võimalikult lihtne ja tolle aja tegijatele arusaadav, jõukohane ning rahvale veenev.
Seetõttu lastigi Eesti kroon käiku fikseeritud kursiga ja tagatuna Saksa margaga. Aga see seadis majanduspoliitikale karmid raamid. Eelarve tasakaal oli krooni ellujäämiseks vältimatu. Riiklik rahalaenamine oli kroonile väga ohtlik. Raudsed raamid, kuid lihtne hallata.
Ellujäämiseks oli vaja tootlikke investeeringuid. Ja need hakkasid riiki tulema. Kogu Ida-Euroopa kõige paremini korraldatud aus ja läbipaistev erastamine, madalad maksud, piirangute vähesus. Ei mingeid kaitsetolle, ei mingeid dotatsioone majandusele, kaasa arvatud põllumajandusele.
Praegune Eesti on valdavalt vaenulik nii oma kui ka võõraste tootmisinvesteeringute suhtes. See on Eesti investeerimispoliitika suurim probleem. Ettevõtjad kurdavad kohtute heitliku ja ajas piiritlemata otsustamise üle. Põhiliselt samadest inimestest koosnevad demonstrantide kolonnid marsivad protestimiseks ühe uue rajatise juurest teise juurde. Pidavat olema kodanikuühiskond. Sõbrad, see ei ole kodanikuühiskond! Valitsus ega avalikkus ei pea seda sallima.
Koalitsioonileppes, millega alustas tööd uus valitsus 23. juulil 2024, oli nagu muuseas punkt ettevõtte tulumaksu taastamise kohta. Mis sest, et Reformierakond kaotas sel kevadel enda taastatud maksu uuesti. Usaldusväärsus kadus… võib-olla homme taastatakse see maks jälle. Ettevõtte tulumaksu kaotamine oli Reformierakonna tähtidee alates 1995. aastast. See oli erakordselt julge ja innovaatiline samm, millest sai Eesti investeerimispoliitika tugisammas ja sümbol.
Laenatud tulevik läheb kalliks maksma
Alates taasiseseisvumisest on Eesti majanduspoliitikat saatnud hüüdjate koor: “Võtke ometi laenu! Laenu saab tasuta! Võtke 50 miljonit! Võtke miljard!” EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus võttis lõpuks seda koori mastaapselt kuulda.
Samasse lõksu on langemas nüüdne valitsus, kes väidab, et eelarve sai korda. Fakt on aga see, et ei saanud. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt on järgmisel aastal eelarve puudujääk neli protsenti. Sellele pole juurde arvestatud plaanitavaid palgatõuse ja muid kiirkorras pakutavaid hüvesid. Seega laename järgmisel aastal riigi püsikulude katteks vähemat 1,6 miljardit eurot.
Eesti riigivõlg on 6942 miljonit eurot (rahandusministeeriumi kodulehekülje andmeil). Riigivõlakirja intress 3,3 protsenti. 5000 eurot laenu iga inimese kohta, 20 000 kahelapselise perekonna kohta. Iga inimese kohta maksame 165 eurot, perekonna kohta 660 eurot aastas tulu laenuandjale, intressi. Mõtleme aegsasti, mida me selle raha eest saame.
Kreeka on kaunis maa. Iseseisev riik. Neil on isegi oma tähestik, mida teised lugeda ei oska. Ja milline ajalugu! Kreeka tegi ka rahanduses ajalugu. 2010. aastaks oli Kreeka nii innukalt laenanud, et talle enam laenu ei antud. Eelarve puudujääk oli üle 15 protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Riik oli pankrotis. Appi tulid laenuandjad. Tingimused laenu saamiseks kehtestas troika ehk Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon. Nende seatud tingimused oli robustsed.
Rahvas hakkas mässama ja valitsuski hakkas mässama. Tingimusi keelduti täitmast. Esialgu. Aga kommunistide valitsus oli lõpuks sunnitud need tingimused vastu võtma. Ja Kreeka tuli parketile tagasi.
Palju toimus meeleavaldusi, mis sageli läksid vägivaldseks. Jõuliselt protestisid noored: meie pole süüdi, karistage neid, kes laenu võtsid ja ka neid, kes laenu andsid, tõugates riigi kuristikku!
Eesti rahval on suurepärane vanasõna, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua, aga eriti tabav on see: võlg on võõra oma. Ja võõras ütleb, mida sa võlaga teha saad. Võtad laenu, allutad end laenuandja tingimustele. Ja lõpuks tuleb laenuga hangitud hüve hoopis kallimalt kätte.
15 miljonit Tartu rahuga saadud kuldrubla läks 1920. aastatel lihtsalt kaotsi püüetes eelkõige “omadele” head teha. Tasuta me tulevikku ei sõida. Tasuta asjade jagamisega jõukaks ei saa. Nii arvas juba Adam Smith 18. sajandil. Järjekindlus ja visadus on usaldusväärsuse lahutamatud koostisosad poliitikas.
Jälle käib võistlus tasuta hüvede jagamise nimel. Reformierakonnas on illusioon, et kusagil on mingi vahend, millega võluda avalikku arvamust ja valijaid. Selleks vahendiks peetakse hüvede jagamist. Katteallikaks on mõistagi tulevaste põlvede nimel võetud laen. Unustatakse Machiavelli, kes ütles, et valitseja peab olema kitsi ja mitte tegema kingitusi. Teed kingitusi, teed head vähestele ja halba paljudele.
Reformierakond ei suuda iialgi populismis ja demagoogias konkurente üle trumbata. Kuidas ka ei püüaks. See pole meie laul. Margaret Thatcher ei üritanud kellelegi meeldida. Ta tegi seda, mida pidas õigeks. Ja püsis peaministri ametis 11 aastat, kauem kui keegi teine Ühendkuningriigi ajaloos. Kuni omad ta reetsid.
Parem tulevik pole võimalik kliimapoliitikata
Juunis tegi Eurobaromeeter uuringu kliimapoliitika kohta. 81 protsenti eurooplastest toetas Euroopa poliitikat saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Ungaris toetab seda 90 protsenti elanikest. Eesti on viimane, kaugel maas kõigist teistest, vaid 46 protsenti, ainukesena elanikkonna vähemus. Eelviimane on Tšehhi, ikka enamus, 63 protsenti. Tasub silmas pidada, et kliimapoliitika eeskäija on maailmas Euroopa Liit, selle vastu on eelkõige Venemaa ja ka Ameerika Ühendriigid.
Mõni aeg tagasi pidasime kliimateemat “meie”, Reformierakonna, teemaks (arukus ausse…). Reformierakonnas on kliimateemad praeguse valitsuse ajal tagaplaanile liikunud. Järsult. Poliitikuna saan aru. Eriti peale iseenda sõlmitud ja seejärel tühistatud energiakokkulepet. Roheenergiat kirutakse, kuigi see on meile odavam kui gaasi või põlevkivi põletamine. Ikka tuleb katsuda valijatele meeldida. Ja rohelised on ühed veidrikud ka. Ja muidugi need reitingud… Aga valijaid on erinevaid. Minu lapselapsed võivad aastal 2100 veel elus olla. Millise looduskeskkonna me neile hääletame?
Roheteemad on tulevikuteemad. Uputused, kuum päike ja hispaania teeteod on kohal. Kes meie konkurentidest suudaks seda teemat pärast parlamendivalimisi vedada? Võib-olla sotsid, kui neil võrdsustamispoliitikast aega üle jääb. Isamaa? Nalja teete?
Reformierakond on alati panustanud tulevikule, nii heas kui ka halvas. Erakond on vaja koondada põhiväärtuste, mitte iganädalase reitingu kaitsele. Õhtuste uudiste järel jooksmine pole mingi poliitika, märkis Henry Kissinger.
Kui Reformierakond langeb, siis asemele tuleb midagi väga jubedat. Tuleb populism ja demagoogia, kolmanda järgu äritegelaste huvid, uhhuu- ja vandenõuteooriad, tuleb eilne päev. Muide, Reformierakonna langemine on ka see, kui muutume kellekski, kes me pole olnud. Kui hakkame laulma meile võõrast laulu. Mõelgem sellele ka uut riigieelarvet koostades.