Sündimus on poliitiliselt liiga laetud teema. Sotsiaalministeeriumi ja ülikoolide teadlaste suur analüüs ja poliitikasoovitused näitavad, et lahendus on tasakaalustatud, kuid hoolega sihitud lähenemine, mis lahendab perede tegelikke takistusi laste saamisel, kirjutab sotsiaalminister Karmen Joller.
Sündimuse teemal käivad arutelud on Eestis sageli kirglikud ja vahel ka vaenulikud. Avalikkuses on liiga tihti kuulda, et noored naised peaksid olema „sünnitusmasinad“, kelle kohustus on „eesti rahvas päästa“. See on vale ja ohtlik sõnum. Lapsesaamine on vaba valik – ja nii peabki jääma. Poliitika ei saa ega tohi survestada, veel vähem lastetuid naisi ja mehi alavääristada, küll aga saab riik luua keskkonna, kus lapse saamine ei tähenda liigset riski, ebakindlust ega barjääri hariduse või tööeluga edasi minemisel.
2024. aastal sündis Eestis vaid 9646 last – see on väikseim arv pärast 1919. aastat. See ei ole ainult statistika, vaid märk sellest, et meie majanduse, pensionisüsteemi ja kogukondade kestlikkus on surve all. Enamik Eesti noori soovib siiski lapsi saada, sageli rohkem, kui tegelikkuses sünnib. Takistuseks saavad ebakindlus, eluaseme kõrge hind, majanduslik surve ja tervisemured. Küsimus ei ole väärtustes – pere loomise soov on paljudel meestel ja naistel tugev –, vaid selles, kas tingimused seda lubavad.
Just nende küsimuste lahendamiseks on sotsiaalministeeriumi eestvedamisel ja teadlaste abil valminud ulatuslik analüüs. Seal on loetletud probleemid ja pakutud terve hulk poliitikasoovitusi. Oluline on rõhutada: need on ettepanekud, mitte valmis otsused. Me ei saa neid kõiki korraga ellu viia ja mõningaid meetmeid ei pruugi olla võimalik praeguse Eesti majanduse seisu tõttu rakendada. Kuid just seetõttu on vaja ausat arutelu, milliseid samme peame vältimatuks ja millised jätame tulevikuks. Ei tohi unustada ka seda, et perepoliitika pole pelgalt sotsiaalvaldkonna pärusmaa, pereloomisel on inimeste jaoks oluline kogu riik: majandus-, haridus-, kaitse-, tervishoiupoliitika jne.
Eesti perepoliitika tugevus on juba praegu Reformierakonna loodud helde vanemahüvitiste süsteem: seda peetakse põhjusega maailma parimate hulka kuuluvaks. Ka avaldatud uuring kinnitab, et vanemahüvitisel on sündimust suurendav mõju. Kuid iga süsteem vajab ajakohastamist. Kõige suurem muutus, mida teadlased soovitavad, on hüvitiste ajastamine: peresid ei tohiks karistada selle eest, kui järgmine laps sünnib lühikese vahega. Hüvitise arvestamist tuleks kohandada nii, et palgakasv ja inflatsioon ei sunniks lapsesaamist edasi lükkama.
Teiseks tuleb süsteem paindlikumaks muuta. Rootsi eeskujul võiks perel olla võimalik osa vanemahüvitisest kanda vanavanematele. Eestis on tegelikel hooldajatel praegu õigus vanemapuhkusele, kuid mitte hüvitisele. See lünk tekitab ebakindlust. Kolmas kätepaar ei tee vanemat asendatavaks, kuid annab perele hingamisruumi.
Kolmas suur küsimus on kodu. Kui perel ei ole võimalik sobivat eluaset soetada, lükatakse pere loomine edasi. Analüüs toob lahendustena esile mitmeastmelise paketi: kasutada II pensionisamba pensionivara kodulaenu tagatisena ning rakendada KredExi sihitud garantiisid. Disain peab olema hoolikas, et vältida hindade tõusu ja pensionisüsteemi õõnestamist, kuid ilma koduvõtmeta perepoliitika hästi ei tööta.
Tervise toetamine on neljas telg. Vaimse tervise abi ja viljatusravi paremad võimalused annavad kindlust, et soovitud laps ei jää saamata ning väikelastega perede toetamine näiteks Perepesade kaudu aitab vanematel toime tulla ka pereks kasvamise ajal. Ausalt ja eetiliste piiridega tuleb arutada ka lähedastevahelist altruistlikku asendusemadust – neile peredele, kellel bioloogilist võimalust lapsi saada ei ole.
Kuna laste arv väheneb, kahaneb automaatselt ka riigi kulu peretoetustele – umbes 10–11 miljonit eurot igal aastal. Selle võiks suunata lisameetmetesse, mis aitavad lastega peresid.
Imet ei tee ükski meede eraldi. Mõju tekib siis, kui sammud moodustavad terviku ja toetavad üksteist: märksõnadeks on „vanemahüvitise paindlikkus“, „eluaseme kättesaadavus“, „tervise toetamine“ ja „perega arvestav töökultuur“. Oluline on teada, et isegi pisike muutus sündimuses mõjutab meie rahva tulevikku: praegu sündinud lastest saavad ju tulevased lapsevanemad. Teadlased ja eksperdid on oma töö teinud. Nüüd on meie, kogu ühiskonna otsustada, milliseid samme astume ja mil moel tuleviku enda kätte haarame.