Ükski kaubaketi omanik ei saa oma helikopterilt nõuda, et valitsus sarnast sõidukit kasutaks ja raha sealt ülalt puistates veel ka jõukamaid eelistaks. Just selliselt käibemaksusoodustus paraku alati toimib, parandamata majandust, kirjutab rahandusminister Jürgen Ligi.
Iseenesest aus, et toidu käibemaksu vastu on võtnud nii metoodiliselt sageli sõna kaupmehed. Parteide kõrval on teemas peamise kasu saajad nemad. See pole etteheide, sest ka erahuve tuleb esindada, vaid tõdemus meeldetuletuseks, et avaliku huvi määrab siin paraku hoopis eelarvekulu tõhusus ja vastavus seatud üldise kasu eesmärkidele. Toidu maksusoodustus sellele ühestki vaatest ei vasta, olgu eesmärgipüstitus odav hind, üldine ostujõud, võitlus vaesusega, üldine toimetulek või ettevõtluse toetamine.
Mis praegu pisut müstiliseks jääb, on, miks usutakse, et välismaal on poliitikud seda maksusoodustust kehtestades olnud aina omakasupüüdmatud ja ükski Eesti valitsus seni lihtsalt pole taibanud, et mis on iseendale hea. Kusjuures eeskujuks tuuakse Eestile palju kõrgema maksukoormusega, kuigi selle erandiga riike.
Grupihuvi on alati häälekam
Maksuerandi põhjendamine on võrreldes sellele toetuse kogumisega läinud nii raskelt, et asjani pole õieti jõutudki. Huvigrupid on oma ajanud suuresti süüdistuste vormis valitsuse vastu, tuginedes analüüsi asemel lehepealkirjadele ja sõnasabadele, mis ei puuduta meie seisukohti üldse või moonutavad neid tundmatuseni.
Seda, et maksude kaotamine populaarne on ja maksud tekitavad vimma, teadsid juba meie põhiseaduse kirjutajad. Nad tagasid riigi kestvust rahvaküsitluse keeluga maksude, eelarve ja riigikaitse kohta §106. Parteide südametunnistust põhiseadus siiski ei taga ja riiki ei kaitse miski paratamatuse eest, et valimistel otsustab populaarsus enne sisu.
Grupihuvi jaksab häälekam olla kui avalik, mis teeb riigi omakorda hapraks. Aga kui sõnakaim, Rainer Rohtla Coopist, ühes viimase aja populaarsemas pealkirjas raiub, et valitsus toetub käibemaksuerandit tõrjudes suurele valele, sest asja polevat uuritud, siis ta lihtsalt valetab. Justnimelt analüüsid kinnitavad, et see kirss maksusüsteemis on toksiline. Uuringuid on kaugelt mitmetahulisemad kui mõju lõpphinnale ja neid on tehtud nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt.
Paraku ei saa maksusoodustuse tõhususe prognoosimiseks hinnakujunduseks kasutada eksperimenti, kuna hinnastajad on lühiajalise tulemuse näitamisest otseselt huvitatud, katse hind riigieelarvele on ränk ja tagasi pöörata pole asja avaliku arvamuse tõttu võimalik ka juhul, kui probleem nii kiiresti ilmneks.
Õigupoolest tuleb rõhutada, et ühiskonnal ei tohi olla nii odavat kinnismõtet nagu odav hind, vaid põhiküsimused on selle hind, meetod, eelarvekulu, võitude-kaotuste jagunemine, täpsed eesmärgid ja parimad alternatiivid oma eesmärkide saavutamiseks.
Sõltuvalt pakutud määradest maksaks käibemaksumäära vähendamine riigieelarvele – juhin tähelepanu: selle riigi omanikele endile – pool kuni veerand miljardit eurot aastas, mida meil ilma vastavalt näiteks käibemaksu tõstmiseta kaks või neli protsenti pole võtta.
Euroopa kibe kogemus
Kui hind on kogu kinnismõte ja teised teevad, siis tundub käibemaksuvähendus loogiline. Ent juba nende Euroopa teiste praktika lükkab selle loogika ümber. Paradoksina on toiduhinnad madalama käibemaksuga riikides keskeltläbi isegi kübeke kõrgemad.
Põhjust ei tule muidugi näha kohe kõrgemas käibemaksus, vaid tõsiasjas, et toiduhinna määravad muud tegurid, lihtsustatult ostujõud- ja kulutase. Seal vahel on ka pime ruum, mille on jätnud kaupmehe hinnatõusule riik.
Kulude hulgas on ettevõtjail ja tarbijal aga ka muud maksud ja need on mujal Euroopas keskeltläbi kõrgemad. Muuhulgas kompenseeritakse eelarvele kulukaid ja ebatõhusaid kadusid maksusoodustuste näol, millega ikka jälle meelitatakse huvigruppe ja valijaid. Pole igatahes aus tuua kõrgema maksukoormusega riike Eestile eeskujuks ühe ahvatleva erandi pärast.
Siiski on vähendatud käibemaksumäärad, mis ilmasõjajärgsete toidumurede kajas ja huvigruppide soovil paljudes riikides kehtestatud, raiutud kivisse ja nende üle ei arutleta, kuigi toitlusprobleem on asendunud liigtarbimise epideemiaga, riigirahandused on sügavas kriisis ja sotsioloogiagi tunneb asjas ära tagurpidise mõju. Poliitiline ja grupihuvi kindlameelsemates riikides on siiski ainult ootel, et ise seda viga korrata.
Kiiresti pean nüüd muidugi vahele torkama, et toitumise mure muutuse meenutamine on asjakohane mitte kõrgete hindade kaitseks, nagu üks uudisepealkiri mulle omistas, vaid tähelepanu juhtimiseks, et on vale toidu subsiidium kõigile, kui valdav tervisesoovitus enamusele on tarbimisega tagasi hoida. Enamgi, eelarvekulult eelistab see stiimul jõukaid ning suuremat tarbimist vaestele. See on ka liiga kulukas, et seda lihtsalt meeleolu loomiseks kehtestada.
Argument, et toit kui põhivajadus peab olema riiklikult kaetud kõigile, on kohatu. Me ei ehita kommunismi ega saa trükkida eelarveraha. Toetused peavad sihtima toimetulekuraskusi, mitte neid, kes ise toime tulevad. Kodanikud peavad riigile valdavalt olema maksu maksjad ja riigilt sularaha ja rahaliste soodustuste asemel saama teenuseid, mis on rahast paremad.
Rahvusvahelised kogemused ja uuringud võtavad kokku ka OECD ja IMF-i soovitused käibemaksueranditest loobuda, millele võib lisada IMF-i äsjase meeldetuletus Eestile, et avalikule survele järele anda ei maksa. Eri riikide eelarvekriiside lahendamises osalenuna võin kinnitada, et maksuerandite kaotamist ja muid eelarvekulude kärpeid on peetud esimesteks meetoditeks. Maksumäärade tõusudest on riikide jaoks targaks valikuks peetud tarbimismakse kui konkurentsivõimele ohutuid.
Uuema aja toidu käibemaksuerandi kehtestamise tulemused on jälgitavad ja ikka ootuspärased. Hinnalangus on nende vaatlemisel lühiajaline ja osaline. Soovitava hinnamõju tuvastamine on üldse raske, sest eelarvekaosest tekkinud vahemiku ostujõuni omastab ajaga meelsasti tarneahel. Tarbija maksab tulemusena maksu asemel oma riigile lihtsalt kauba eest oma kaubaketile rohkem ja hinnalangus pole talle tuntav.
Hinnad ja konkurents Eestis
Eestile näitab statistika teadagi kõrgeid toiduhindu, kuid nendega võitlemine nõuab põhjuste tundmist. Nende sees on ka kaupluste juurdehindluse kiiret kasv ning selle põhjusena kõrgele kasvatatud kulud. Euroopa keskmisega võrreldes on Eestis müügikäive poe pinna ruutmeetri kohta poole väiksem ja 14 vaadeldud pealinnast on Tallinn ruutmeetritelt teine, kuigi ostujõult on keskel.
Veel ühes populaarses pealkirjas, millest on saadud omakorda pikki pahaseid tekste tuletada, on peaministrile omistatud väide, et meil on kaubanduspinda “liiga palju”. Reageeringud, kuidas see pole valitsuse asi ja kuidas meil on turumajandus, mis hinnad alla viib, on siiski asjatu. Jutt polnud mitte valitsuse ettekirjutusest või keelust, vaid käis tarneahela kiirest kulukasvust toidu omahinnas.
Pidanuksin muidugi kohe alguses ütlema, et “kaupmehed” on mu laisk üldistus. Selveri juht näiteks on täiesti sisuliselt kirjeldanud, kuidas me arvukate jaekettide karm konkurents kulusid kaubanduses kasvatab.
Keegi ei taha kusagilt puududa ja mahuärina püütakse laieneda. See kulu jõuab aga tarbijani nii kinnisvarakulu, laenuintresside, personali, sisustuse, kaubavarude, logistika, energia kui ka muuna. Hinnakonkurents võib olla kuitahes aus, turuosa laiendamine maksab ikka. Kulude kasv on mitmes analüüsis kinnitust leidnud fakt ja hajaasustuse tõdemus ei muuda seda.
Keegi pole öelnud hinnatõusul eksisteerivat ühtainust põhjust, mispärast ka pealkiri, et kaubanduspindade suurus pole hinnatõusus otsustav, võinuks kirjutamata jääda. Viimase viie aasta ligi 60-protsendiline hinnatõus kõigis Balti riikides on valdavalt tulnudki maailmaturult. Eesti on ka Vene sõja ja tarneahelate katkemise all kannatanud teistest rohkem. Aga kõik need lõputud telekommentaarid, mida nii meelsasti just poekettidelt küsitakse, ei ole valdava langeva ostujõu narratiivi poolest ausad.
Keskmist kulude ja hindade kasvu on võimaldanud keskmise palga ja pensioni kasv ning viimastel aastatel ka laenude ja liisingute omanikke pitsitanud intressikulu kiire vähenemine. Keskmist hinnatõusu tuleb paraku võrrelda keskmise ostujõu ja mitte kellegi kurbade erinevustega sellest. Kulud ja hinnad ei saa kasvada ostujõust pidurdamatult rohkem.
Müügimarginaalide kasvust ei saa järeldada kasumi kasvu. Viimane on Eestis Euroopa vaates madal ja Rainer Rohtla murrab lahtist ust, kui arvab, et see on uurimata. See pole tema vaates tingimata isegi praktiline jutt, sest annab selge vihje, kuhu eelarve käibemaksukadu võimalusel kaoks ja miks ta Eestis hinnaalanduseks ei kuluks. Riigiti vaatlus annab vastuse, et madala käibemaksu määra puhul on kaupluste kasumid kõrgemad. Pole paha, aga meenutame, maksutulust loobumise eesmärk pidi olema hoopis madalam hind, mitte kellegi kõrgem kasum.
Kasumi teenimine on aus eesmärk ja tagab ettevõtete olemasolu, riigi olemasolu tagab aga tema sissetulek ja väljaminekute mõistlikkus. Me paraku ei saa lubada riigieelarve nii massiivset kadu ärisse, mida, olgem isegi tänulike klientidena ausad, tehakse maailmas üsna sarnaselt, mille lisandväärtus ja palgatase jäävad madalaks ja mis ettevõtlustoetustele seetõttu reeglina ei kvalifitseeru.
Sekkumise õigustus saab olla ainult majandusstruktuuri tootlikumaks muutmine. Sotside esimees Lauri Läänemets seostab maksuerandi Eesti konkurentsivõimega täiesti suvaliselt, sest viimast mõõdab mitte igapäevane sisetarbimine, vaid tootlikumad investeeringud ja ekspordivõime, mis sõltuvad pigem tulumaksust.
Käibemaksujutud on varjanud ära selle, et tegelik mure on hinnatõus. Hinnatõusu mõju ostujõule ja konkurentsivõimele on muidugi vaieldamatu probleem. Statistikaamet kinnitab, et viie aastaga on toiduhinnad Eestis, Läti ja Leedus kasvanud ümmarguselt 60 protsenti.
Aga vaidlus käib hoopis teise asja üle: kas seda suutsid teha Eesti valitsused ja kas on realistlik, et rahvusvaheline hinnalangus seisab nüüd Eesti valitsuse taga. Maksude kirujatele vastab statistikaamet, et Eestis moodustab sõjaaja maksutõusude osa sellest 60-st tõusuprotsendist 2,7, mis on kordi vähem isegi kaupluste marginaali kasvust, maailmaturust rääkimata.
Kui nüüd arvata, et Eesti riigieelarve mured on murtud ja saaks oma tuludest toidu käibemaksu võrra loobuda, siis poolest maksust loobumine veerand miljardi euro eest vastaks isegi tarbijate kõige vaesema kümnendiku kulude kokkuhoiule vaid alla nelja protsendi.
Samal ajal läheks sellest rahasummast, millest riik ehk maksumaksja loobuks, tarbijate jõukaima kümnendiku võiduks üle kahe korra rohkem kui vaeseima omaks. Aga nagu seletatud, oleks eelarvekadu fakt, selle muutumine hinnavõiduks jällegi ebatõenäoline. Seetõttu tõmbuks just vaeseid sihtiv sotsiaalpoliitika kokku ja eelarvest rohkem sõltujaina nad kaotaksid ka otseselt.
Hinnatõusu leevendamisel peab olema täpne
Eesti riik ei ole läbi kukkunud ei poodide konkurentsi võimaldamisel ega otsese sekkumise näol nende hinnakujundusse. Selline on vaba riigi kohus. Paraku ei tule hindadega kalkuleerida ainult tarbijal, riigil tuleb kalkuleerida enda hinda, nende maksude arvel tehtavate poliitikate oma.
Ükski kaubaketi omanik ei saa oma helikopterilt nõuda, et valitsus sarnast sõidukit kasutaks ja raha sealt ülalt puistates veel ka jõukamaid eelistaks. Just selliselt käibemaksusoodustus paraku alati toimib, parandamata majandust.
Eelarve väljaminekud peavad olema täpsed, raisata võib igaüks enda raha. Meelitagu parteid kui palju tahes vastupidisega, hinnatõusuvalu leevendamine saab tuntavalt aidata nõrgemaid, ühiskond tervikuna seda iseendale kinni maksta ei saa ning enamus maksumaksjaid peavad suutma ja suudavadki sellega lõpuks toime tulla.
Toimetulekutoetuse tõstmine on üks leevendamise näide, aga nõrgemate rahalise aitamise meetodeid tuleb eelarve puudujäägile vaatamata kaaluda teisigi. Hea uudis on, et näiteks pensionid, miinimumpalk või keskminegi palk on üsna katkematult kasvanud hindadest kiiremini, kui me vaatame pisutki pikemat trendi ja ei otsi üles just kõige viletsamaid ajavahemikke.
Enamusele palgasaajatest saab 2026. aastal osaks maksuvaba miinimumi taastumine või kasv. Selline ülempiiriga, üht kulu teisele ja jõukamaid vaesematele mitte-eelistav, hinna määrajate käitumise muutuste suhtes ohutu maksuleevendus on kaugelt mõistlikum kui käibemaksuerand, mis toimib vastupidiselt.
Samuti on tulumaks käibemaksuga võrreldes majandusele koormavam. Kas õnnestub vähendada ka tulumaksu määra, ei tea siin lubada. Aga eelnevast ei tule järeldada, et maksualandused oleks põhimõtteliselt “suur sigadus”, nagu arvab Lauri Läänemets. Muide, sotside mu meelest targim kaitseb ühetaoliste käibemaksustamist nagu minagi, ainult paraku ainult omavahel.
Sularaha edasi-tagasi liigutamine pole siiski riigi mõte. Põhiline, millega riik ka maksumaksjaist inimeste toimetulekut tagada saab, on riigi teenuste ühtlane kättesaadavus.
Riigieelarve tervisest sõltub otseselt, et hariduse, tervishoiu, transpordi kättesaadavus poleks vaeseid diskrimineeriv ja nende toime tulemist takistav. Vaesemate rahalise toetuse kõrval on täpselt sihitud poliitikad näiteks solidaarne meditsiin ja pension, tasuta haridus ja kasvõi ühistranspordi dotatsioon, sest jõukamad eelistavad autot rohkem. Aga et need võimalikud oleksid, sõltub riigi muude väljaminekute tõhususest.